Härra juhatuse esimees Wellner,
mu armas vana sõber juba Toronto-päevadest härra Sillaste,
proua linnapea,
kallid sõbrad!

Tallinn on ühe maja võrra rikkamaks saanud. See ei ole tänapäeval mitte haruldus, aga ta on ühe maja võrra ka kaunimaks saanud. Ja sellega, mis on haruldus, ongi programm juba paika pandud.

Ma tahaksin väga, et ehitajad mõistaksid, et arhitekt on see, kes kujundades ehitust, kujundab meie homset päeva, kujundab eestlase nägu, kujundab meie laste ilumeelt. Ei ole saladus, et sel vabadusel, mis meile kõigile on antud, on ka kiusatus meelitada halva maitse suunas.

Ma tahaksin öelda välja selle, mida me kõik teame: kõrvuti nende väga ilusate majadega - mis võiksid olla ehteks mis tahes Põhja-Euroopa linnale - on Suur-Tallinn saanud ju rikkamaks ka majade poolest, mis illustreerivad halba maitset, tõusiklikkust ning seda, et inimesed ei oska oma raha arukalt kulutada.

Sellepärast pean ma eriti oluliseks, et eraettevõtlus on praegu Tallinna kesklinnas näidanud, mida eraettevõtlus võib, juhul kui arihtektuurikunst on enda suhtes nõudlik. Ma tahaksin seda suunda väga tervitada ja väga toetada. Tahaksin meenutada ka seda, et Eesti Vabariigi alguspäevil 1920-1921, me võlgnesime eraettevõtlusele ka oma esimesed välissaatkonnad Londonis ja Berliinis, mida tolleaegne vaene Eesti riik siis maksis eraettevõtlusele tagasi.

Mõelge kõigi nende võimaluste peale ja Eesti on selle võrra palju tugevamini jalgadega maa peal.

Aitäh Teile ja palju õnne!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele