Lugupeetav Riigikogu esimees!
Lugupeetavad Riigikogu liikmed!
Lugupeetav peaminister ja valitsusliikmed!
Lugupeetavad Kuveidi parlamendi liikmed!
Armsad kaasmaalased ja külalised!

Kolme tunni pärast algab suursaadik Ernst Jaaksoni matusetalitus. Härra Riigikogu esimees, kas lubate, et ma palun Riigikogu liikmeid austada selle suurmehe mälestust püstitõusmisega.

Tänan teid! Mõne tunni eest otsustas Emmaste vallavolikogu, et ilusa, kauni, dramaatilise mereajalooga mootorpurjekas "Alar" nimetatakse ümber "Ernst Jaaksoniks". Laev on sõitnud nii Eesti kui Ühendriikide lipu all.

Ka sümbolitega kindlustame riigi järjepidevust.

Mida oleks suursaadik Jaakson meile täna öelnud? Arvan, et ta oleks tsiteerinud oma lemmikut Franklini: "Me andsime teile vabariigi, kui teie suudate seda säilitada." "We have given you a republic, if you can keep it."

Seda küsimust, seda nõuet tuleb päevast päeva silmade ees hoida, seda tuleb endale esitada eriti praegu ja täna, kus me alustame Riigikogu selle koosseisu eelviimast istungjärku. Teadvustame seda maailmas, mis on kevadise maailmaga võrreldes tundmatuseni muutunud. Selles seoses ma puudutaksin välispoliitikat, sisepoliitikat ja poole aasta pärast toimuvaid valimisi.

Välispoliitika. Mida väiksem on riik, seda enam on tema sisepoliitika, majanduspoliitika, põhiseaduslikud institutsioonid sõltuvad tõhusast ja realistlikust välispoliitikast. Millisesse maailma tänavune istungjärk astub? Me astume maailma, mille rahanduslikud mehhanismid on praegusel hetkel abitud. Euroopal ei ole täna, 14. septembril veel ühtset nägemust. Kevadel Kaug-Idas alanud finantskriis võib - aga ei tarvitse - üle kasvada majanduskriisiks. Peamised tegurid, mis maailma on seadnud täiesti uude olukorda, on kahetsusväärsed sündmused Vene Föderatsioonis ja Ameerika Ühendriikides. Venemaa majandusreformide takerdumine põhjustas poliitilise kriisi. Euroopa on majanduslikult märksa tihedamalt seotud Venemaaga kui Ameerika Ühendriikidega, ja esmaseks reaktsiooniks võib kujuneda välisinvestitsioonide mõõnamine mitte ainult Venemaalt, vaid kõigist niinimetatud "uutelt turgudelt", niisiis ka Brasiiliast, Venetsueelast, ka Eestist, mida kiputakse panema ühte patta riskantsete riikidega. Head ajad on möödas, saabumas on ebakindlad ajad, kuid Eesti suudab ennast selle vastu kaitsta. Eesti parim saavutus on olnud meie silmatorkav stabiilsus, mille eest võlgneme tänu esimese põhiseadusliku valitsuse jõulisele reformipoliitikale. Nüüd peame enda sihiks seadma Eesti stabiilsuse, Eesti usaldusväärsuse viimise Euroopa tavakodaniku teadvuseni. Eesti panganduse hea rahvusvaheline maine suureneb veelgi, kui ilmutame leppimatust Maapanga-taoliste pangapettuste vastu. Eesti integreerumine Põhjala energiasüsteemiga, mis oli juba 1993. aastal Balti presidentide esimese kohtumise päevakorras, on esimene samm Läänemere-äärsete riikide ühtse energiaringi loomisel, ja kindlustab sellisena meie regionaalse stabiilsuse. Ning ennekõike vajab tutvustamist meie edu läbirääkimistel Euroopa Liiduga ning Balti riikide ja NATO liikmesriikide otsingud järgmise sammu kujundamiseks teel NATOsse. See kõik on tänane Eesti, Eesti kodanike ja Eesti seadusandja ühine looming, mida me Eestis tunneme, aga mida väljaspool Eestit tuntakse puudulikult. Seepärast ootan Eesti ajakirjanikelt, Eesti erakondadelt ja ennekõike teilt, lugupeetud Riigikogu liikmed, tihedat koostööd maailmameediaga, sõsarerakondadega ja poliitilise avalikkusega, et Eesti koos oma Balti saatusekaaslastega omandaks äratuntavaid piirjooni meie partnerriikide kodanike teadvuses. See on suur väljakutse meile kõigile: näidata, et ka ebakindlatel aegadel Eesti suudab olla kindel oma poliitilistes ja majanduspoliitilistes eesmärkides. Samasugust dialoogi ootab teilt, lugupeetud Riigikogu liikmed, ka valijaskond.

Miks Eesti astub Euroopa Liitu? Selleks, et tõsta elukvaliteeti ja demokraatia kvaliteeti, neid kaht ei saagi eraldada ega vastandada. Eesti Vabariigi kodanikule tuleb selgitada, mis tema elus muutub ja mis suunas muutub. Inimestel on olemas huvi ja seda ei tohi alahinnata, Eesti ei ole mingi erand. Soomes arvas enne liitumist 2/3, et nad on Euroopa Liidust hästi informeeritud, ja pärast liitumist leidis 3/4, et nad on informeeritud puudulikult. Euroopa on juba kord niisugune fenomen, et mida rohkem Euroopat tuntakse, seda rohkem tahetakse teda tunda. Meie kohus on seda paisuvat teadmiste nälga rahva hulgas rahuldada. Selle ülesande peavad lähenevate Riigikogu valimiste eel enda peale võtma just erakonnad ja parlamendisaadikud.

Tahaksin siia lisada oma siira lootuse, et meie naaberriik Vene Föderatsioon jätkab kõigist raskustest hoolimata liikumist reformide poole ja saab üle praegustest majandusprobleemidest. Kuid teame ka seda, et peaminister Jevgeni Primakov seisab silmitsi ülesannetega, mille lahendamine võtab paratamatult aega. Arvan, et Eesti teeks õigesti, kui ta koos Põhjala riikidega hindaks oma võimalusi humanitaarabi andmiseks meie lähinaabritele, Pihkva, Novgorodi ja Leningradi oblasti koolilastele ja haiglatele. Ja näeb Jumal, see oleks üks võimalus ka meie enda põllumehi abistada.

Samas teeb mind murelikuks, et mitmed mõjukad Vene poliitikud on valmis pöörama selja turumajandusele ja poliitilisele pluralismile. Seda põhjendatakse väitega, nagu ei sobiks need põhimõtted vene rahva vaimulaadi ja ellusuhtumisega. Sellega ma ei saa kuidagi nõustuda. Majandusraskused ei saa õigustada vabaturumajanduse ja demokraatia piiramist. Vastupidi, nad eeldavad vabaturumajanduse ja demokraatia kvaliteedi parandamist. Venemaa peab jääma demokraatlikuks riigiks. Selles on Euroopa julgeoleku garantii ja Venemaa enda jõukuse võti.

Probleemid Venemaal sunnivad meid kainelt ja avameelselt hindama ka Eesti riiki. Mida oleme teinud seitsme aasta jooksul sotsiaalpoliitika, korrakaitse, Eesti kaitsevõime ja muudes valdkondades? Kas sellest piisab, et tagada Eesti rahvale rahulik tulevik ka ebakindlatel aegadel? Praegu me püsime kindlalt jalgadel. Kuid küsigem: mida oleks lähiaegadel vaja ette võtta, et parandada meie riigi vastupanuvõimet ebakindlatel aegadel? Hoolimata valimiste lähenemisest, ei tohi me silmi-kõrvu sulgeda muutuva maailma ees. Eesti ei ole omaette planeet. Seda tööd ei saa jätta ka uuele parlamendile, selle tööga tuleb tegelda nüüd ja praegu. Siia kuulub ka seaduseelnõu 747 menetlemise lõpuleviimine. Eelnõu annab kodakondsuse võimaluse umbes 8000 lapsele, kes on sündinud Eesti Vabariigis ega oma ühegi riigi kodakondsust. Eelnõu tuleneb ÜRO Lapseõiguste Konventsioonist, millega Eesti juba on liitunud ja mille eiramine kustutaks Eesti kui õigusriigi maine. Ma tean, et selle seaduseelnõuga on seotud paljud poliitilised kired ja juriidilised probleemid, aga ma pean seda meie istungjärgu üheks keskseks seaduseelnõuks ja ärgem unustagem, et sellega me aitame ka Lätit.

Valimiste lähenemine sunnib mõtlema sellele, milline peab olema moodsa Eesti poliitiline süsteem. Arvan koos paljude teistega, et väikeerakondade aeg on möödas. Valija ootab teilt selgeid poliitilisi programme ja võimalust valida just erinevuste, mitte kokkulangevuste vahel. Kokkulangevusi võib ja peabki olema vaid ühes: rahvuslikus julgeolekus ja sellest tuletatud välispoliitikas. Kõige ohtlikum demokraatia demokraatlikule arengule on olukord, mis ei anna Eesti kodanikule selgeid vastuseid tema selgetele küsimustele; mis ei tekita omavahel võistlevaid erinevaid meeskondi; mis jätab Eesti kodaniku teadmatusse, mille poolt ta õieti valib.

Tahaksin murega juhtida teie, lugupeetavad Riigikogu liikmed, ja oma kaasmaalaste tähelepanu mitmete meie põhiseaduslike institutsioonide maine langusele. Avaliku arvamuse liidrid lähenevad ühiskonnale oma erakonna, ministeeriumi või ametkonna, aga mitte Eesti Vabariigi vaatepunktist. Valitseb pidev oht, et tasakaalustatult lahutatud võimud üksteisesse lahustuvad. Meie riigipraktikasse on hiilinud midagi, mida võiks nimetada feodaalseks killustumiseks. Hädasti on vaja terviklikku nägemust - värsket ideed ja ausat analüüsi, mis kindlustaks Eestile stabiilset pinnalejäämist ka keeruliseks muutuvas rahvusvahelises majanduskeskkonnas.

Lugupeetav Riigikogu,
armsad kaasmaalased!

Ei ole kaugel aeg, mil kuulutan Põhiseaduse järgi välja korralised Riigikogu valimised. Eesti kodanikel on aeg öelda oma otsustav sõna, oma lõplik hinnang senitehtule. Demokraatia pole mitte ainult juhtide valimine, vaid ennekõike nende vastutus rahva ees. Kaotavad need, kes lubavad rahvale pudrumägesid. Nüüd on aeg häälestada ennast nii, et võidaksid Eesti kodanike ühishuvid, et võidaks Eesti Vabariik.

Tänan Teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele