Teie Ekstsellents President Olafur Ragnar Grimsson
Austatud proua Gudrun Katrin Forbergsdottir
Ekstsellentsid
Minu daamid ja härrad

Mul on väga hea meel võimaluse üle tervitada Eestis külalisi Islandist. Eestis on alati tuntud sümpaatiat ja poolehoidu teie maa vastu. Eestlasele aimub teie maa karmi, tööka ja asjalikuna. Oleme õppinud teid tundma kirjanduse kaudu. Juba aastakümneid on eesti keelde tõlgitavate raamatute seas islandi kirjandusel tähtis koht. Kõrvuti "Odüsseia", "Niebelungide" ja "Kalevalaga" on eesti lugeja eeposteriiulis "Vanem Edda" ja "Grettiri saaga". Tõlkijad on mulle rääkinud, et eesti keel on üks neid keeli, mis paindub muistse islandi värsi siseriimiks. Oleme õppinud teid tundma teie ajaloo kaudu. Ka siin näeme analoogiaid meie ajalooga - püüet rahvuslikule enesetunnetusele, enesemääramisele, iseseisvusele. Niisugune on maailm, niisugune on inimese psühholoogia - tundes rõõmu kirevuse ja mitmekülgsuse üle, olles elevil, kui kohtume eksootikaga, võtame siiski erilises emotsionaalses võtmes vastu tuttavat, analoogilist, samasugust, see tundub eriti hingelähedane. Niimoodi võtab Eesti vastu Islandit. Loodan, et olete juba saanud kogeda siin seda erilise läheduse tunnet, mis eestlastel teie vastu on.

Usun, et tajute seda veelgi.

Peale muu ühendab meid meie mõõt. Oleme mõlemad väikeriigid. Ka teil on ilmselt noori inimesi, kes aegajalt kirjutavad seintele ja lehvitavad lippudel hüüdlauset: väike on ilus. Ei tahaks väiksena olemise ilu küll üle idealiseerida. Aga ometi on sellel oma eetiline ja sotsiaalne võlu. Väike-olemise sotsiaalsed eelised on selles, et paljudki sammud, paljud reformid, mis suurtes struktuurides nõuaksid aastakümneid, on meil teostatavad palju kiiremini. Väike ühiskond võib soovi korral väga dünaamiliselt reageerida nii välismõjudele kui ka sisemistele tungidele - ja otsustada niimoodi oma saatust ning kujundada ka maailma enda ümber. Väike-olemise kategooriline eetiline imperatiiv on selles, et ta sunnib meid eriti täpselt mõtlema. Meie seisukohad ei jõua maailma tänu valjuhäälsusele, seda pole meil kusagilt võtta. Aga kui meie seisukohad on uudsed, algatuslikud, loogilised ja eetilised, siis ei saa maailm neid tähelepanuta jätta.

Nagu on näidanud teie maa ammune ja ka lähiajalugu, ei välista väike-olemine väga iseseisvaid, tahaksin öelda, et teinekord ka väga isemeelseid lahendusi. Olete selle sajandi teisel poolel väga iseseisvalt vorminud oma saatust, väga omanäoliselt kujundanud oma suhteid Euroopa ja maailma struktuuridega. See on kogemus, mis alates 1991. aastast on taas äärmiselt oluline ka Eestile. Mul oli juba võimalus öelda teile, härra President, kui kõrgelt me hindame teie hiljutisi mõtteavaldusi NATO arenguperspektiividest, väikeriikide osavõtu kohta NATOst. See on Eesti tänase poliitilise tegelikkuse üks võtmeprobleeme ja Islandi solidaarsus on meile väga oluline.

Peale kahepoolsete probleemide, kus on hulk võimalusi vastastikku kasulike kontaktide süvendamiseks, on meil võimalus oma kokkusaamise sõnumina deklareerida ühist veendumust, et väikeriikidel on tihedat kontakti hoides võimalik palju ära teha maailma vormimiseks. Meie väike-olemine kujundab meis sageli analoogilisi hoiakuid. Selle koosmeele kuulutamine maailmale pole tähtsusetu. Mulle on jutustatud, et Njördur P. Njardvik, keda tunneb ka eesti lugeja, ütles kunagi Eestit külastades, et väikestele rahvastele on omane erisugune ürgkirg, ürgandekus, tema, Njardvik, oli arvanud sellise iseloomustuse alla kõigepealt islandlased ja iirlased, siis ka soomlased, Eestis viibides lisas ta eestlased kõhkluseta oma loetellu. Niisiis - vaimne ühisalus koostegevuseks on olemas.

Härra President
Austatud külalised
Minu daamid ja härrad

Ma ei taha lõpetada, ilma et meenutaksin Islandi osa, Islandi toetust Eesti iseseisvuse taastamisele. Altingi resolutsioon juba detsembris 1990, Islandi tingimusteta selged seisukohavõtud rahvusvahelistel foorumitel ei olnud järelkonstateeringud, vaid uue tegelikkuse kujundamine. Hea küll, ma ei julge teile öelda, et iga eestlane, aga on absoluutselt kindel, et peaaegu iga eestlane teab - see oli Island, kes esimesena tunnustas meid, taastas oma suhted Eestiga kui iseseisvuse tagasi võitnud riigiga. See oli 22. augustil 1991. Neli päeva hiljem kirjutasime koos tolleaegse välisministri Hannibalssoniga Reykiavikis alla ühisdeklaratsioonile diplomaatiliste suhete sõlmimisest - see on üks mu poliitikuelu ilusamaid hetki. Olen kindel, et ühisele vereringele dramaatilistel aegadel lisandub samasugune ühtsus ka tavalistel tööpäevadel, harilikes töösuhetes. Oleme oma kõnelustel puudutanud palju võimalusi ja meie ametkondade ees on siin lai tööväli. Sama oluline, aga ehk veelgi tähendusrikkam on suur huvi, millega eesti üliõpilased suhtuvad õppimisvõimalustesse Islandi ülikoolis Reykjavikis. Selles on meie suhete homne päev, siit vaatab vastu juba uus sajand.

Härra President
Austatud proua Gudrun Katrin Forbergsdottir
Lugupeetud külalised

Soovin teile enda ja proua Helle Meri poolt parimat veel Eestimaa jaoks jäänud tundidel. Soovin teile õnne ja edu teie elus ja töös. Tõstkem klaasid Islandi presidendi ja tema abikaasa terviseks. Islandi auks ja kuulsuseks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele