Kallid noored sõbrad!
Härrad ministrid!
Lugupeetud haridusjuhid!

No on ju siin ilus elada? Võtke see lauluviis siit kaasa!

25. mail sain oma koduleheküljele ühe lühikese teate: "Tere, ma tahtsin ainult öelda, et mul on nii hea meel, et kool on läbi. Paul Perg." Kell 11:37 oli ta selle südamest tulnud hõiske tippinud arvutisse, vajutanud klahvile ja sekund hiljem oli minu koduleheküljel. Ma võtsin selle kirja ja annan ta teile kaasa. Võib-olla Paul Berg on teie hulgas. Tänasest päevast te peaksite kaasa võtma need laulusõnad ja veel mõned sõnad, mida ma nüüdsama teile ütlen.

Mõni päev pärast Paul Pergi kirja mu koduleheküljele sain kokku oma koolikaaslastega, kellega lõpetasime keskkooli aastal 1948. Need ajad olid väga erinevad praegusest. Meie nelja paralleelklassi ühine lõpuõhtu oli Tallinna 10. Keskkooli pikas koridoris. Sel ajal nimetasime oma kooli ikka veel vana nimega Nõmme Gümnaasiumiks. Pärast õpetajate kõnesid tõusis meie lugupeetav astronoomia ja loogika õpetaja härra Teaste püsti. Ta oli koolis väga lugupeetav, sest ta oli enne Teist maailmasõda ja Saksa okupatsiooni aegu olnud kooli direktor. Ta rääkis nii: "Ma tahaksin, mu kallid noored lõpetajad, et teie kohal oleks alati Eestimaa sinine taevas; et te suudaksite künda Eestimaa musta põldu; ja et te südametes oleks alati lootuse valge värv". Nii kõneles õpetaja Teaste kevadel 1948. Mõni kuu hiljem oli ta arreteeritud ja kadus pikkadeks aastateks Eestimaa pinnalt. See oli aeg, kus sinise ja musta ja valge mainimine tähendas pikki vangla-aastaid. Aga ta tähendas ka midagi muud. Ma tahaksin, et oskaksin teile kirjeldada, kui vaikseks me jäime oma laua taga, kui tõsiselt need sõnad langesid kõigi meie südametesse. Näete, 50 aastat hiljem ei ole nad minu südamest kadunud. Ja praegu kõnetades teid, olen ma täiesti kindel, et 50 aasta pärast, kui te oma südametesse ja oma mälestustesse vaatate, leiate oma õpetajate hulgas neid, kelle sõna heliseb teie mälestuses ka 50 aastat hiljem. Niisama teed andvalt, niisama saatuslikult, niisama puhtalt.

Tahaksin teile kaasa anda ka paar sõna Tammsaarelt. Ma arvan, et enamus tunneb lauset: "Tee tööd, siis tuleb armastus". Kui mõtelge ka aja peale, mida Tammsaare kirjeldas. Mõtelge selle peale, et Andres ja Pearu ja kõik need teised alles rajasid oma Eesti kodu. Seda veel ei olnud, oli ainult materjal - seesama muld, seesama lootus, seesama sinine taevas ja meeletult palju tööd. Tookord pidi töö käima enne armastust. Minu tänane palve teile, mu kallid tüdrukud ja poisid, on, et teie elus käiksid armastus ja töö käsikäes. Ei saa töö käia enne armastust, ei saa ka armastus käia enne tööd. Neid ei saa teineteisest lahutada.

Kas oli liiga keeruline? Ma näen, ei olnud. Ma loodan, et te ise leiate, mida see tähendab, kui te tööd teete armastusega, kui te armastusega teete tööd. Ei ole suuremat rõõmu ja ei ole ka suuremat vastutust. Kui te mõtlete oma tuleviku peale, siis mõelge ka selle peale, et see, millest meie põlvkond kunagi unistas, ju täna teie tegelikkus. Teile on valla kõik uksed Nad on avatud kõigile tänasele 10500 lõpetajale. Te lähete edasi õppima või tööle ja te ei märkagi, kuidas ühel heal päeval Eestimaa, Eesti riik, teie enda elu, teie saatus, teie armastus, teie perekond, teie lapsed on teie kätes ja ainult teie kätes. Nüüd sõltub kõik sellest, kuidas te neid seemneid, mida koolist kaasa on antud, oskate õigel päeval õige ilmaga õigele põllule külvata. Nad hakkavad teie enda vilju kandma, ilusaid kuldseid vilju, kui te seda teete töökalt ja armastusega. Ja armastusega ja töökalt. Eestimaa vajab praegu armastust täpselt niisama palju nagu tööd ja ta vajab tööd niisama palju nagu armastust. Armastage Eestimaad, see tähendab armastage teineteist. Palju õnne sellele pikale-pikale teele!

Aitäh!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele