Siin on ilus elada, kõlas laul, aga seda me veel vaatame. Võib olla on ilus, võib-olla mitte. See on teie otsustada. Eesti on iga aasta siin aias sümboolselt üle antud järgmise põlvkonna kätte.

Eesti ei saa kunagi valmis ja Eesti ilm on nagu ta on, täna paistab päike ja sajab ka vihma. Kuid erinevalt loodusjõududest on see Eesti, mida me oleme siiani vorminud ja mida nüüd vormite teie edasi, ikkagi inimeste kätes. Inimkond on saanud maailma ja loonud maailma. Eestlased on saanud Eesti ja loonud Eesti. Olete sündinud Eestisse ja Eesti sünnib teist edasi. Teie olete põlvkond. Eestis on olnud oma viissada põlvkonda. Tartumaal näidatakse metsatukka, mis on säilitatud ürgsel kujul. Harva on puu üle 200 aasta vana, kuid mets kui kooslus võib olla ka 5000 aastat vana. Nii elab ka rahvas. Mets muutub õige vähe aastatuhandete jooksul. Kooslused muutuvad vähe. Helsingi kesklinna parkides on putukaid, mis on seal olemas olnud jääaja lõpust alates. Mõelge elule, mis säilitab kooslust, ja sajandid kahvatuvad tema võimsuse ees.

Läheme putukate ja puude juurest rahva juurde. Siin nimetame seda püsimist viimasel ajal sõnaga "identiteet". Me aimame, mida selle all mõeldakse. Aga kas teame?

Teoreetiline füüsika või astronoomia võivad tunduda nii puhta teadusena nagu destilleeritud vesi. Ometi on seegi Eesti teadus. Teadus toetub mõtlemisele ja mõtlemine teie professoritele, koolile, keskkonnale ja ennekõike teie vanematele. Ka puhtas teaduses te kannate edasi Eesti identiteeti.

Olete saanud parema hariduse kui ükski minu põlvkonnast oskas loota. Meil oli ülikooli lõpetamine mitmes mõttes formaalne, sest 20% sellest oli sõjaline õpetus, 20% vene keel, 15-20% ebateadused nagu marksism-leninsim ja palju ei jäänudki aega end harida. Ennast ma lugesin kõrghariduse saanuks, kui mind valiti 1981. aastal Soome-Ugri Seltsi auliikmeks ja kui mitmed teised teadusseltsid mind oma liikmeks valisid.

Tõeline õppimine, ja ma ei tee sellest saladust, algas peale ülikooli lõpetamist. Sama saatus ootab ka teid. Mitte sellepärast, et teie ülikool oleks olnud sarnane minu ülikooliga. Niisugune on juba inimese elu saladus. Kui arvate, et olete täna midagi lõpetanud, siis te eksite. See on alles algus, see on suure õppimise algus. Aga nüüd te vormite mitte üksnes enda teadmisi, nüüd te vormite meie riiki, meie tulevikku, oma lapsi.

Te vormite Eestit niisuguseks, et tal ei ole piire. Et Eestile on ühtviisi lähedased nii Tartu Ülikooli sõsarülikool Heidelbergis või Uppsalas kui ka Columbia või Peterburi või Pekingi ülikool: maailm teie käte vahel muutub väikeseks. Koos Eestiga anname selle väikese maailma teie kätte. Vormige teda niisuguseks, et ta oleks õnnelikum ja et see tänane päev jääks kokkuvõtteks, mis ütleb: võib olla vihma ja päikest, aga inimene suudab päikest ja valgust ka kõige pimedamal ööl endast välja kiirata, nagu seda loodus kiirgab.

Olete homne Eesti. Kandke see Eesti ülehomsesse edasi, ta väärib seda. Paremat Eestit mul teile pakkuda ei ole. Palju jõudu ja palju õnne, ennekõike jõudu. Aitäh!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele