NATO ja Euroopa: järgnevate aastate tegevuskava

Euroopa julgeolekumaastik on viimasel ajal väga muutunud. Nüüd on meil tegemist demokraatliku Venemaa ning vaba ja demokraatliku Ukrainaga ning peagi ka laienenud NATO ja Euroopa Liiduga. Kui vähesed erandid välja arvata, siis on Euroopas valdav liberaalne või vabakaubandus. Enamik asjatundjaid on arvamusel, et klassikalisi külmale sõjale omaseid julgeolekuriske on vaevalt lähemal ajal tekkimas.

NATO on tegusalt üles ehitanud koostööagentuuride struktuuri, kuhu kuuluvad Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu, NATO-Venemaa Nõukogu ning NATO-Ukraina konsultatsioonimehhanism. Siiski peaks Kesk-Euroopa maade liikmeks võtmine jääma NATO üheks olulisemaks prioriteediks, kuna see on keskne element NATO püüdlustes stabiilse julgeolekukeskkonna poole.

NATO on oluliselt ümber hinnanud oma ülesanded Euroopas ning tegutseb potentsiaalses lahinguolukorras Bosnias ning võimalik, et peagi ka Kosovos. NATO tahaks olla nii ühtne ja jõuline kui võimalik. Temast on saanud tõhus abinõu Venemaaga konsulteerimisel ning suurriikide konsensuse saavutamiseks läänerindel. NATO on vaieldamatult uue Euroopa julgeolekustruktuuride peamine tugisammas.

Laienemine peab jätkuma

Aastal 1999, mil NATO-sse võetakse vastu uusi liikmeid, tahaksid kindlasti mõned analüütikud käsitleda NATO laienemist ühekordse sündmusena, peaaegu ajaloo eksitusena, mis sai teoks Saksamaa ja USA sisepoliitikast tulenevatel põhjustel. Tulevad väited, et ei ole mingeid loogiliselt põhjendatud aluseid jätkamaks laienemist, kaasates sellesse ka Kesk-Euroopa riigid. Niisugune lähenemine näitaks aga tänapäeva Euroopa olukorra täielikku vääritimõistmist.

NATO uute liikmetega tekivad julgeoleku- ning stabiilsuseplatvormid piirkondades, mida varemalt peeti Nõukogude Liidu mõjusfääriks. Just sellepärast on niisugused mõisted nagu majanduslik heaolu, kodanikuühiskonna areng ja õigusriik uute liikmesriikide üle otsustamisel nii valdava tähtsusega. Just sellepärast on NATO laienemise järgmise ringi puhul ülimalt oluline vaadata nii põhja kui lõuna suunas. Uued liikmed kujutavad endast omamoodi saadikuid, kelle hea maine peaks veelgi kindlustama muudatusi neis piirkondades. Nad on "heade sidemetega" sugulased, kes võivad piirkondlike konfliktide lahendamisel avaldada tõhusat mõju.

Seetõttu pole sugugi üllatav, et suhteid Euroopa Liiduga NATO-sse püüdlevate riikide puhul nii oluliseks peetakse. Kindlasti ei püüa ma neid organisatsioone omavahel siduda või ühte kuulumist teise liikmeks saamise eeltingimusena vaadelda. Pigem tahaksin osutada tõsiasjale, et uute liikmete poliitilist sobivust vaetakse enamjaolt Euroopa Liidu kriteeriumide põhjal, mis on viimasel ka tunduvalt põhjalikumalt välja töötatud kui NATO-l. NATO puhul lisanduvad loomulikult ka sõjalised kriteeriumid, kuid need puudutavad pigem meie kaitsejõudude ülesehitust ja koolitust kui sõjatehnikat. Nagu mõned analüütikud on öelnud: "NATO-l on juba piisavalt tanke."

Euroopa ühinemine on ja jääb võtmeküsimuseks. Siin on NATO-l täita põhiroll, kuna NATO suudab pakkuda kõige kõrgema astme vastastikust sõltuvust, nimelt vastastikust sõltuvust võimalike konfliktide puhul. Artikkel 5 on kõige jõulisem ühtsuse deklaratsioon, mille Lääne ühiskond saab anda, nõudes vastutasuks mõistuspärast, madalat profiili säilitavat käitumist, nii nagu kaitseorganisatsiooni liikmele sobilik. Just sellel rajaneb Euroopa stabiilsus.

NATO-l on täielik õigus küsida, kuidas saavad väikeriigid Alliansi sujuvamale tegevusele kaasa aidata. Lisaks poliitilisele ja sümboolsele väärtusele võib väikeriikidest olla ka praktilist kasu. Mõnikord võib just väikeriigi hääl olla üldises kooris otsustava tähtsusega, et saavutada poliitiline konsensus. On hästi teada, kui olulist osa Beneluxi riigid on etendanud Euroopa Liidu töös- ja käigushoidmisel. Tänapäeval tuleb tervikule kasuks, kui allianssi kuuluvad liikmed, kelle julgeolek eluliselt sõltub tugeva, prestiizhika ja tegusa liidu olemasolust.

Võimalikud konfliktid ja sisemised lahknemised võivad osutuda probleemiks allianssi kuuluvate suurriikide puhul. Sloveenia, Eesti või Leedu olemasolu võib konsensust pigem tugevdada kui nõrgestada.

India ja Pakistani hiljutine kogemus näitab, kui oluline on, et riigid kuuluksid laiemasse julgeolekusüsteemi. Kaitse denatsionaliseerimine ning pigem kollektiivse tahte kui üksikute riikide kaitsehuvide esiletõstmine on oluline, et tagada julgeolek uues Euroopas - kontinendil, kust tavapäraselt on alguse saanud verised sõjad - sõjad, mis on ulatunud kaugele üle selle kontinendi piiride.

Lisaks mängivad Alliansi väiksemad liikmed olulist rolli niisuguste mittetraditsiooniliste riskide vältimisel nagu tuuma-, keemiliste ja bakterioloogiliste ainete kuhjumine; ning võivad pakkuda asjatundlikke eksperte. Koostöös NATO jõududega võivad väikeriigid osutuda otsustavaks jõuks nende küsimuste lahendamisel. Terrorismi mitmekesised vormid, kaasa arvatud tänapäevane küberterrorism, leiaksid endale NATO uute liikmete näol samuti tugevad vastased.

Need on julgeoleku uued aspektid, mis ei ole veel pälvinud avalikkuse tähelepanu. Siiski on mul rõõm tõdeda, et neid arutati põhjalikult USA ja Balti kaitseministrite kolm-pluss- üks vormis toimunud kohtumisel kahe nädala eest Kopenhagenis.

Meie julgeolekukeskkond

Härra eesistuja, Läänemere regiooni julgeolekukeskkond on märgatavalt paranenud ning peaks vastavalt NATO Laienemisuurimuses välja toodud kriteeriumidele looma soodsa tagapõhja edasiseks laienemiseks põhja suunas. Mõned kolleegid on küll otsustanud kriteeriume töö käigus muuta ning leiavad, et kuna miski meid ei ähvarda, siis ei tohiks meie NATO-sse integreerimisega ju kiiret olla. Kuid oleme juba leidnud üksmeele kolme NATO-sse kutsutud riigiga, arvates, et ähvardusi ei saa käsitleda NATO laienemise loogilise alusena.

Põhjala-Läänemere regiooni rahulikul, stabiilsel ning majanduslikult edukal arengul on suur tähtsus uue Euroopa kujundamisel. Balti riikide heaolu on Euroopa stabiilsuse seisukohalt väga oluline. Oleme aktiivselt järginud Venemaaga heade suhete loomise kurssi ning meie suhted Venemaaga ongi jätkuvalt paranenud, ning sama võib öelda ka meie naabrite kohta. Euroopa Liit on astunud olulise sammu Läänemere regiooni suunas, kutsudes Eesti liitumisläbirääkimistele ning lubades peagi alustada läbirääkimisi ka Läti ja Leeduga.

Baltimaad ja Põhjamaad on veelgi tugevdanud siinset julgeolekukeskkonda, osaledes aktiivselt Regionaalsete Julgeolekut ja Vastastikust Usaldust Suurendavate Abinõude (Regional Confidence and Security Building Measures, edaspidi CSBM) väljatöötamise nõupidamistel. Venemaa, Saksamaa ja mitmed teised on teinud ettepanekuid selle protsessi lihtsustamiseks. Eesti ning tema partnerid on rõhutanud, et meie meelest ei peaks Balti riigid kuuluma eraldi süsteemi, eelistatav oleks üldine CSBM-ide "menüü", mille suhtes kogu Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõukogu on ühel meelel. Mitmesugused alapiirkonnad võiksid sel juhul valida CSBM-e, ilma et peaksid end eraldama ühisest kokkulepitud süsteemist.

Põhjala-Läänemere regiooni strateegiline tähtsus on pärast külma sõja lõppu tunduvalt kasvanud. Geopoliitilises mõttes on sellest regioonist saanud üks olulisemaid "kokkupuutepunkte" Venemaaga nii Euroopa Liidu kui NATO seisukohalt. Ühendriigid on sõlminud Balti riikidega Balti Harta, kinnitades seeläbi oma "tõsist, sügavat ja kestvat huvi" Balti riikide julgeoleku suhtes. Samuti on Ühendriigid edendanud Põhja Initsiatiivi, mille eesmärgiks on kaasata Venemaa laiemasse majanduskoostöö võrku. Euroopa Liit on alustanud Põhja Dimensiooni programmi, mis on suunatud liikmete ja mitteliikmete vaheliste erinevuste kaotamisele antud piirkonnas. Kõik see, millele lisandub veel ka Läänemeremaade Nõukogu tegevus, on loonud usalduse ja koostöö atmosfääri.

Venemaa ja NATO

Üks teemasid, mis endiselt elavaid vaidlusi põhjustab, on Venemaa suhted NATO-ga. Neid suhteid võiks kirjeldada sõnaga "mitmepalgeline". Bosnia ja Kosovo sündmused on näidanud, et NATO on Venemaa jaoks oluline liitlane, liitlane, kellega Venemaa kaasaja raskete probleemide lahendamisel koostööd võib teha. NATO ja Venemaa otsivad veelgi parimaid võimalusi koostöö edendamiseks, kuid üldine suhtumine on positiivne. Usun, et niisugust lähenemist võiks veelgi soodustada üksnes suurem, laienenud NATO, kuhu kuuluvad ka Kesk-Euroopa riigid.

Euroopa Liidu tulevased liikmed hakkavad kahtlemata osalema Euroopa Liidu Ühise Välis- ja Julgeolekupoliitika väljatöötamisel. Seega oleks täiesti loomulik, et need riigid osaleksid ka transatlantilise poliitika väljatöötamisel ning et neil oleks oma sõna ütelda ka NATO-Venemaa Nõukogu laua taga. On ütlematagi selge, et ülalöeldu kujutab endast veel üht argumenti NATO-ga liitumise kasuks.

Venemaa ei ole kunagi üksikasjalikumalt selgitanud, mis täpselt temale NATO jätkuva laienemise juures ebamugavustunnet tekitab ning miks on Venemaa, vastandina oma üldisele poliitilisele joonele, mis soosib Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõukogu struktuuride tugevdamist, seekord astunud välja iga riigi õiguse vastu ise oma julgeolekukorralduse üle otsustada. NATO ei peaks niisugust suhtumist aktsepteerima, vaid üritama väsimatult selgitada, miks laienemise positiivne mõju ulatub tunduvalt kaugemale nende riikide piiridest, kes seeläbi liikmestaatuse saavad. Venemaa vastuseisu ei tohiks käsitleda loodusjõuna, kui meie usk Venemaa demokraatiasse täielikult kadunud ei ole.

Zbigniew Brzezinski on esitanud suurepärase argumendi, väites, et NATO laienemine tähendab lepitust julgeoleku kaudu. Nende Kesk-Euroopa riikide suhted Venemaaga muutuvad põhjalikult. Niisugustel maadel nagu Poola ei saa olema põhjust äratada oma ajaloolist mälu; samuti ei saa selleks põhjust olema Venemaa natsionalismi esindajail, kelle olemasolu Riigiduumas ikka veel märgatav on.

Olgem ausad. President Jeltsini juhtimise all on Venemaa demokraatia ja majandus saanud võimaluse areneda. Kuigi ma väga loodan, et neil, kes tulevad pärast Jeltsinit, oleks samasugune nägemus Venemaa arengust, pean ma realistina tõdema, et see võib olla ka teistsugune. Meie ülesandeks 1999. aastal on välja kujundada Euroopa julgeolekusüsteem ja teha seda isiklikest sümpaatiatest olenemata nii, et see ei sõltuks ühegi, ei ida- ega läänepoolse juhi heatahtlikkusest.

Kui 1999. aasta Washingtoni tippkohtumine näitab, et rahvusvahelise avalikkuse jaoks mõjusfäärid ikka veel eksisteerivad, siis loob see soodsa stardipositsiooni neile, kes nende taasilmumist tõepoolest igatsevad. Meie ülesanne on muuta nende stardipositsioon täiesti lootusetuks.

Baltlased liitlastena

Kui rääkida NATO-sse kuulumise tehnilisest võimalikkusest, siis on üheks võtmeküsimuseks kahtlemata kaitsejõudude areng Eestis ja teistes Balti riikides. Baltlased on usaldusväärsed liitlased konfliktide lahendamisel. Treeningõppustel, Bosnias või ükskõik kus mujal, kus neile on antud võimalus ennast näidata, on nad hästi hakkama saanud. Loomulikult ei ole nende väed nii suured nagu Poola kaitsevägi. Kuid pole kahtlust, et nad astuksid jõuliselt vastu igale katsele neid võõrale valitsusele allutada. Kui keegi peaks iganes arvama, et Balti riikide okupeerimine on lihtne, siis teeb ta klassikalise vea, alahinnates rahva meelekindlusele rajatud kaitset. See kaitse rajaneb põhimõttel: "Võite meid küll hävitada, kuid mitte alistada".

Balti riikide kaitseprobleemid on nüüdseks selgesti sõnastatud mitmete NATO liikmesmaade poolt koostatud eriuurimustes, mis puudutavad Baltimaade kaitsejõude. On meeldiv üllatus tõdeda, et kui sõjandusala ekspertidel palutakse anda ilustamata hinnang meie probleemidele ning nende lahendusvõimalustele, siis tulevad nad lagedale mõistlike ideede ja tulevikuplaanidega. Mul on rõõm tõdeda, et meie rahva vastupanul põhinev kaitseskeem, mis on vägagi sarnane teiste Põhjala riikidega, leidis tunnustamist ka niisuguste maade asjatundjate poolt, kelle sõjavarustuse hulka kuuluvad Tomahawk“id ja radarile märkamatuks jäävad lennukid.

Kõigis kolmes riigis on praegu väljatöötamisel süstemaatilised arengukavad, mis tagaksid kaitsejõudude süstemaatilise arengu lähematel aastatel. Need riigid hakkavad kuuluma maade ühendusse, kelle relvajõud on läbipaistvad ja demokraatliku ülesehitusega. Neid ühendavad omavahel ja mitmete teiste Kesk-Euroopa maadega juba mitmed ühisprojektid. Mitmed nende hulgas, nagu näiteks Balti riikide õhuseiresüsteem BALTNET, Baltimaade Ühine Kaitsekolledzh ning Baltimaade väeüksuste integreerimine Põhjamaade-Poola brigaadi Bosnias, on tõestanud baltlaste suutlikkust ühistegevuses.

Väikeriikidena peaksid Baltimaad suutma kainelt hinnata, missugustes sõjanduse harudes neil oleks võimalik pakkuda NATO-le mõningaid kvalitatiivselt uusi aspekte. Ühest küljest oleks meie rahvaarmeed raske kasutada operatsioonideks väljaspool meie riigipiire, ning teisalt oleks meil ka raske suuri jalaväeüksusi täielikus valmisolekus hoida. Seega võiksime Eestis näiteks kaaluda Luksemburgi kogemust ning üritada toetada Allianssi luure ja eriüksustega. Niisuguste ülesannete täitmisel võib ka väiksematel üksustel olla märkimisväärne tähtsus.

Järeldused

Lõpetuseks lubage mul, daamid ja härrad, teile veel kord meelde tuletada, et NATO laienemine on üks tähtsamaid vahendeid, mis kindlustab muudatuste teostumise Euroopas. Kuigi NATO uuenemise teised aspektid, nagu Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu, suhted Venemaa Ukrainaga jt., on vaieldamatult olulised, rõhutaks Euroopa ühtsust kõige veenvamalt just see, kui NATO-sse püüdlevatel riikidel lubataks ühineda Alliansi artiklitega 4 ja 5. Madridis sidus NATO end jätkuva laienemise lubadusega. Selle strateegia muutmine tähendaks rea valesignaalide väljasaatmist ning oleks vastuolus kaasaegse Euroopa loogikaga.

Eelkõige tõusevad just Balti riigid esile nende seas, kelle seisukohalt väljakuulutatud kursi jätkumine on eluliselt tähtis. Balti riikide tegelik tähtsus on kaugelt suurem nende riikide maavararessurssidest, rahvaarvust või pindalast. Richard Holbrooke on selle väga hästi sõnastanud oma Wall Street Journalis ilmunud kommentaaris, mis kannab tabavat pealkirja "NATO uus rajamaa: Balti riigid". Ta ütleb: "Meid ei tohiks kohutada Balti riikide soov kuuluda NATO-sse. Meile on oluline see väljakutse vastu võtta ning neid toetada. Baltimaade julgeoleku küsimus on ehk kõige keerulisem osa NATO laienemise ülesandest. Poliitilise ja moraalse lakmuspaberina paneb see proovile meie strateegia, mis on suunatud rahuliku, demokraatliku ja tervikliku Euroopa kujundamisele."

Holbrooke mõistab Balti riikide erilist osatähtsust Lääne poliitika kujundamisel. Tema kodumaa, nagu ka paljud teised riigid, ei tunnistanud kunagi Balti riikide ebaseaduslikku annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Mitmed lääneriigid investeerisid Balti riikide vabastamisse kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate algul kaaluka poliitilise kapitali. Vahemärkusena olgu öeldud: see toimus enne Nõukogude Liidu lagunemist, ning seega on Balti riikide iseseisvust tunnistanud lisaks teistele riikidele ka Nõukogude Liit.

Hr. esimees, ma usun, et me oleme õigel teel. Kui ma koos president Clintoniga Washingtonis USA-Balti Hartale alla kirjutasin, ütles president Clinton oma kõnes: "See (harta) rõhutab veelgi Ameerika kohustust aidata luua tingimusi, mis võimaldaksid Balti riikidel ühel päeval avatud uksest sisse astuda."

Mul on alust uskuda, et ka teised riigid niisugust kohustust tunnustavad.

Ma tänan Teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele