Prouad ja härrad suursaadikud!
Armsad kaasmaalased!

Täna on Viljandi käes kord Võidutuli usaldada meie Kaitseväe kätte ja teele saata, et ta Jaanitulena põleks igas Eesti Vabariigi maakonnas, iga eestlase südames. Toogu tänane tuli teie kodudesse rõõmu ja valgust ka siis, ja eriti siis, kui Jaaniõhtu juhtub olema vihmane ja pime. Just siis muutub ta Võidupüha tuleks, mis liidab inimesed rahvaks ja kodud riigiks. Kuuendat korda saadan ma kaitseväelased teele. Täna marsivad koos Eesti noorte sõduritega meie vanad sõjamehed. Ent rahva kaitsevõime ei tugine üksnes veteranidele ning noorsõduritele ja ohvitseridele. Rahvas peab suutma hädakorral end kaitsta tervikuna. Selle aate kehastajaks on olnud ja on Kaitseliit, kes tänavu 11. novembril saab 80. aastaseks. Praegune paraad on ka teie paraad, armsad kaitseliitlased. Ja ma tänan teid veelkord, et te ka täna andsite kaitseväelastele eeskuju Vabariigi hümni laulmisel.

Mis on meie Võidutule kolm teadet tänavu, aastal 1998? Ma mõtlesin sellele väheke enne keskööd tagasiteel kuumast põuasest Viini linnast, kui lennuk hakkas Tallinna kohal laskuma. Eile hommikul - alles eile hommikul! - kõnelesin neistsamust asjust nõupidamisel, mida kutsutakse NATO töökojaks. Ja mu esimene teade teile siin. Ma tahan tunnistada teile, kallid kaasmaalased, et olin uhke teie üle, teie töö üle, Eesti üle, kui tajusin, missuguse tähelepanu ja tõsidusega jälgiti Eesti Vabariigi häält, ühe riigi häält paljude teiste häälte seas. Harva olen ma nii teravalt tajunud, et tänases maailmas ei ole enam riike, kelle õigused on suuremad ainult sellepärast, et riik ise on suur, ja vastupidi: ei ole enam riike, kelle õigused on väiksemad või olematud ainult sellepärast, et riik ise on väike. On suuri ja väikesi poliitikuid, kuid ei ole suuremat või väiksemat õigust õigusriikide hulgas. Maailm on muutunud, sest ta on kannatuste kaudu õppinud ja targemaks saanud. Sellesse maailma ei mahu poliitikud, kes oma lollust reedavad "Kolme musketäri" või "Vahva sõduri Shveigi" tsiteerimisega: nad naerdakse ribadeks - paremal juhul. Pidage seda meeles kevadel, kui lähete valima. Tänane maailm on kindel ja turvaline kõigile nendele riikidele, kes õigusriikidena tunnevad niihästi oma kohustusi kui ka õigusi. Maailm on turvaline Eesti Vabariigile tingimusel, et meie riik on õigusriik ja tunneb oma õiguste kõrval ka oma kohustusi. See teadmine, see õiguste ja kohustuste tasakaal, see kodanikutunne, see kodaniku vastutus, millele rajaneb demokraatia, see on tänase julgeoleku võti. NATO peasekretär Javier Solana ütles usutluses ajalehele, et NATOl ei ole võtit, ja tal on õigus: NATOl ei ole võtit, sest NATO võti on Eesti käes. Ja Läti käes. Ja Leedu käes. Tingimusel, et me mõistame kõigepealt omaenda õigusi ja omaenda kohustusi ning neid ka arukalt täidame. Et me mõistame oma kohustusi kasvõi kõhu kõrvalt, aga pidevalt kasvatada Eesti kaitseväge. Meie riik on sündinud Vabadussõjas, teiste sõnadega kaitsetahtest. Meie riik, meie rahvas, meie keel ja kultuur püsib ja areneb ainult tingimusel, et püsib ja areneb kaitsetahe. Öelge seda, kallid kaasmaalased, edaspidi oma saadikukandidaatitele. Riik ilma relvadeta on sama, mis orkester ilma pillideta.

Mu teine teade. Jaanituli on võidutuli. Keda me kavatseme võita? Kas Venemaad?

Armsad kaasmaalased, Venemaa on meie naaber, ja naabritega peab hästi läbi saama. Oleme samm-sammult eemaldunud umbusust asjaliku koostöö suunas Venemaaga, sest see vastab mõlema riigi huvile, see vastab Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni koostöö huvile. Iseasi, et need sammud oleksid võinud olla nagu vähe pikemad. Kui me midagi kavatseme võita Võidupäeval, siis ennekõike peame võitma iseennast. Peame võitma oma ebakindluse, oma alaväärsuse, oma enesehaletsuse, et oleme väike ja nõrk ja liiga haritud, et püssi kätte võtta. Peame võitma erakondade vahelise kemplemise ja neile selge sõnaga ütlema, et riigi huvid seisavad kõrgemal erakondade huvidest. Valitsused tulevad ja lähevad, riik jääb. Peame võitma üksteise umbusaldamise, mis on lõkkele puhutud nõukogude okupatsiooni ajal nende suhtes, kellele saatus sundis võõra mundri selga, ja nüüdse aja umbusu nende suhtes, keda saatus küüditas Punaarmeesse. Nii need kui teised rahvusvahelise õiguse küünilise rikkumise ohvrid, on ennekõike Eesti Vabariigi kodanikud ja on jäänud selleks lõpuni. Lubage, et ma tsiteerin teile nõukogude kvislingule Nikolai Karotammele saadetud salajasest ettekandest mõned read. See ettekanne kannab kuupäeva 4. aprill 1944 ja kõlab nii: "Praegu saabub Eesti Rahvuskorpuse tagavarapataljonidesse täiendus 1. Eesti Tagavarapolgust, kelle hulgast on 70% nõukogudevastastest meeleoludest nakatatud... Näiteks levitasid hiljuti Volt, Gabral ja Rovik aktiivselt kuuldusi, et kehtestatakse endine Eesti rahvushümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning, et riigilipuks saab olema "sini-must-valge"... Kannan ette, et nõukogudevastased avaldused on tunduvalt vähenenud neis väeosades, kus on meie poolt arreteerimisi läbi viidud....

See ongi tõde, mille ees mõned lühinägelikud poliitikud tänase päevani püüavad silmi kinni pigistada. Tõde on see, et veendumus või vähemalt lootus Eesti püsimisest elas kõigi eestlaste südames.

Mu kolmas Võidupüha sõnum:

See on Eesti rahvas ja Eesti kodu. Eesti rahva käest on igasugu eurobaromeetrid ja hiromandid püüdnud uurida, mida tema Euroopast arvab. On ka kära tõstetud, et Eesti rahvas ei arva suurt midagi Euroopast. Ei arva suurt midagi ja ometi on rõõmsat tuhinat täis. Üks imelik rahvas. Üks imelik rahvas ka sellepärast, et eestlane hindab edu saavutamisel kõige enam haridust ja kultuuri. Mind ei pane see põrmugi imestama, mind paneb see rõõmustama. Aga Euroopa Liidu üle ei saagi enne läbirääkimisi otsustada. Kesse põrsast kotis ostab?! Hariduse väärtustamine aga näitab, et Eesti rahval on teada, mida tähendab eestlane olla, mida tähendab Eesti rahvas olla.

Hariduse alal ma rõhutan oma Akadeemilise Nõukogu nelja märksõna, millel peab rajanema meie hariduselu juba praegu: efektiivsus, adekvaatsus, kvaliteet ja õiglus ehk siis maakeeli tõhus haridus, arukas haridus, hea haridus ja õiglane haridus. Iga laps, iga noor peab saama parima hariduse.

Haritud Eesti algab kodust, kodukultuurist. Ja peab jätkuma kodulähedases algkoolis, heas keskkoolis, maailmatasemega teadusülikoolis.

Paari tunni pärast annan ma Tartus üle auhinnad kaunimate kodude loojatele ja hoidjatele üle Eesti.

See tähendab, et Kodukaunistamise Aasta 1997-1998 on lõppenud, et uus saaks alata. Seegi on igavesti kestev ja katkematu kodu lugu. Kodukaunistamine peab igaühe jaoks laiendama kodu mõistet ja hõlmama üha suuremat ala. Kuni meil kaob ära praegu kodude vahel haigutav eikellegimaa, maltsa täis. Kui meil on oma riik, peab igal maatükil, igal hoonel olema peremees, kes hoiab kodu ja korda korras.

Usk kaunisse Eestisse kinnitab meie kaitsetahet. Sel aastal valiti välja ka hästi korras piirivalvekordonid: Saatse, Mehikoorma ja Toila. Eesti peab korras olema kõikidel oma piiridel - ja ta on seda.

Eesti korda tegemine ongi Eesti kaitsmine. Ja seda saame teha ainult meie ise. Mitte keegi ei tule seda tegema meie eest. Nii muutuvad ilusad paigad üle Viljandimaa, üle Eesti igale ühele lähedaseks. Eesti on meie kõigi kodu ja iga kodu on omakorda osake Eestit. Ja seda kodu peame kaitsma. Eile, täna, homme.

Ilusat Võidupüha Sulle, Eesti.

Head Jaanipäeva! Võidutuli, jaanituli - kaitse Eestit!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele