Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

President Lennart Meri Lüübeki õiguse 750. aastapäeva konverentsil 16. mail 1998
16.05.1998

Härra President,
härra professor Drechsler,
proua linnapea Eenmaa,
ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad!

Lubatagu mul Eesti Vabariigi nimel tervitada härra Liidupresident Roman Herzogit Tallinnas, dünaamiliselt laieneva Euroopa Liidu tulevase liikmesriigi pealinnas. Lubage tänada Teid, härra Liidupresident, et pidasite võimalikuks vastu võtta mu kutse ja leida Liitvabariigi valimiseelsel kiirel kevadel aega külastada meie ajaloolises hansalinnas konverentsi, mis on pühendatud Tallinnas kehtima hakanud Lüübeki õiguse seitsmesaja viiekümnendale aastapäevale.

Eesti Vabariigi kodanikud on teadlikud Teie töökoormusest, Teie Adloni kõnest, Teie nägemusest Saksamaa arengust, Saksamaa asendist ühinenud Euroopas. Oleksime mõistnud Teid, kui Teie töökoormus oleks sundinud Teid kutsest loobuma. Kuid Teie austav siinolek, härra Liidupresident, sisaldab palju enam kui Eestile sõbralikku tahteavaldust. Teie siinolek on vähemasti minule kinnitus, et näete muistsetes hansasidemetes ja Lüübeki õiguses tänase uue Euroopa muistset ajaloolist mudelit. Kõik uus on korralikult unustatud vana. Ma ei taha korrata lamedusi. Tahan öelda, et meil Euroopas on ühine kogemus ühest varasemast Euroopa Liidust. See varasem liit lõi ühtse õigusruumi; ta ühendas üle saja linna; ta kiirgas midagi, mida Euroopa Liidu ja NATO tänases kõnepruugis nimetatakse ühisväärtusteks, ja kiirgas seda kaugele üle oma piiride; ning, pange tähele, mu daamid ja härrad, ta tõi Eestisse inimõiguste mõiste oma ajale iseloomulikul kujul. Lubage siia vahele kiiluda mu seisukoht, mille juurde tahan kunagi tulevikus tagasi tulla: inimõiguste mõiste on niisama vana ja enesestmõistetav nagu kultuur; ja nagu kultuuri puhulgi, kuulub see uinuvate mõistete hulka, mis ärkavad diskussiooniks üksnes siis, kui ühe piirkonna inimõiguste tase oluliselt erineb teise piirkonna inimõiguste tasemest. Selles mõttes toimivad piirkonnad, piirkondade ühendused ja arvatavasti ka maailma kontinendid nagu ühendatud anumad füüsikas. Olgu see siin mainitud koos tõdemusega, et see on pigem ajaloolise antropoloogia kui õigusajaloo uurimisobjekt - kahjuks, ja ennekõike õigusajaloo enda kahjuks, aga praegu ja siin ei taha ma sellel oma kahtlusel pikemalt peatuda. Ja tagasi tulles Euroopa Liidu kauge eelkäija juurde, sean ma sellesse analoogiate ritta, vahest isegi rea etteotsa Lüübeki õiguse kaudu Eestis juurdunud mõisted kodanik ja kodanikuõigused. Ka siin kutsun ma üles ajalugu mõistma mitte selektiivselt, vaid terviklikult, kogu tema laiuses ja sügavuses. Kodanikumõistel on oma paratamatu pöördkülg: kui on tekkinud eeldused kodaniku kui õiguskategooria eritlemiseks, siis eritleti seda kellegi suhtes, ja see keegi oli mittekodanik. Ja lubage, et selles seoses lähen Eesti-keskseks. Citoyen, citizen, Bürger on Euroopas silmatorkavalt sarnase kujunemislooga: Bürger elab Burg“i, linnuse, linnusemüüri, lõpuks linnamüüri kaitse all. See oli võimas sümbol: Eine feste Burg ist unser Gott, kirjutas Martin Luther. Eestis tuleneb Bürger, kodanik mõistest Heim, koda, kodu, ja Soomes mõistest kogukond, ühiskond, rahvas. Kui ma ennist ütlesin, et näen Lüübeki õiguses ja ajaloolises Hansas Euroopa Liidu eelkäijat, või täpsemalt, Euroopa Liidu itta laienemise eelkäijat, siis nüüd lubage lisada, et mu tänastes märkustes huvitavad mind ennekõike Lüübeki õiguse piirid ajas ja ruumis. Mitte seisund, vaid protsess. Peame hindama ja kindlasti ka imetlema Lüübeki õigusnormide vitaalsust: möödunud sajandi teisel poolel integreeriti suur osa Lüübeki õigusest Balti eraseadusse. Nii kehtis ta kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni Punaarmee poolt ja Eesti kui Euroopa õigusriigi hävitamiseni 1940. aastal. Lubage seda aastaarvu kommenteerida väikese anekdoodiga. Paarikümne aasta eest tekkis konflikt nõukogude okupatsiooniadministratsiooni kahe ametkonna, Tallinna linna ja Rohelise Vööndi Metsamajandi vahel küsimuses, kes on kohustatud hoolt kandma ühe Tallinna lähedase metsatuka eest. Kui ma seda piirkonda kaardi pealt uurisin, nägin rõõmsa üllatusega, et see nõukogude bürokraatide nii igiomane konflikt ulatub oma juurtega Lüübeki õiguse ja Tallinna linna sarase keskaegsetesse piiritülidesse. Aparatshikutel ei olnud Lüübeki õigusest muidugi vähimatki aimu. Nimetan seda anekdooti üksnes põhjusel, et see seab päevakorda küsimuse: kas dekreediõigus suudab üheainsa suletõmbega asendada ühte õigussüsteemi teise õigussüsteemiga? Kui suur on õigussüsteemide inerts? Kuidas toimib inertsi varjatud mehhaanika?

2.

Õigusteadlased, mu daamid ja härrad, lähtuvad täpsetest aastaarvudest, paragrahvide täpsetest numbritest, täpsetest formulatsioonidest. Konverents, mis on pühendatud Lübeki õiguse seitsmesaja viiekümnendale aastapäevale Tallinnas annab sobiva võimaluse küsida, kas õigusteadus - nagu iga teadus, mis on viidud perfektsusele ehk täiuslikkusele - ei vaheta ära põhjuse ja tagajärje. Kas Tallinn sündis Lüübeki õigusest? Või sündis Lüübeki õigus, vastupidi ja ülekantud tähenduses, Tallinnast? Kas me oskame, - ei, kas me tahame eritleda põhjust ja tagajärge? Iga riik, iga linn, iga karjäärihimuline ametnik põrkub kokku piibelliku kiusatusega öelda: enne mind "...oli maa tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal". Selles on ilu, kuid ei ole tõtt. Ei ole tõtt järgmises lauses: "Saagu valgus!" Ei ole tõsi, ei võigi tõsi olla, et üleminek ühest õigussüsteemist teise on otsekui astuksime ühest toast teise ja kobaksime ukse kõrval elektrilülitit, et läita kroonlühtrit. Kui jätta kõrvale arktilised alad, ei olnud Karolingide Euroopas enam eeldusi asulate rajamiseks, sest nad olid olemas, - oma majanduslike tagamaade, oma kõlvikute ja sarastega (Mark), oma ühendusteede ja mõistagi oma turgudega, järelikult ka oma õigusnormide koguga. Mind on alati paelunud õigusteadlaste romantiline kiusatus kujutada linna rajamist kui võimuka valitseja täpselt dateeritud poliitilist tahet: siia saagu linn! Trooja, Rooma, Köln, Sliaswits, Tallinn-Reval, Novgorod, isegi New Amsterdam ehk New York ja Peterburi, eriti Peterburi elasid oma igapäevast toimekat elu ammu enne seda, kui nad ühe või teise nime all maakaardile ilmusid. Küti või kalastaja rada ristus pronksi- või rauaajal teise hõimu rajaga. See oli ainult aja küsimus, et teeristile kerkiks esimene varjupaik. See oli ainult teede ja sajandite küsimus, et sellest varjupaigast, sellest õlgkatusest, sellest kalamajast kujuneks Pariis või Tallinn või Novgorod. Linnad ei sünni linnaõigusest, vaid linnaõigus sünnib linnadest. Turg, aolinn (Frühstadt) ja linn saavad alguse kahe või enama vastandliku huvisuuna kokkupõrkest, mis lõpuks taandub ühishuvi ees ja sõlmub kohalikuks tavaõiguseks. Hinnakem sellest seisukohast Lüübeki õigust ja küsigem, mis on tänase konverentsi kõige väärtuslikum järeldus. Härra president, mu daamid ja härrad, minu vastus on järgmine: ma hindan kõige olulisemaks seda kiirust, millega Lüübeki õigus levis ja kinnistus pikkadeks sajanditeks Läänemere piirkonnas. Põhja-Euroopa eesotsas Tallinnaga oli küps Lüübeki õigust omaks tunnistama. Katalüsaatoriks ja integreerijaks oli mõistagi Läänemeri ise, meie elu telg, mida olen sageli nimetanud Põhjala Vahemereks. Ma arvan, et see kogemus lubab meil täna niisama optimistlikult suhtuda Eesti üleminekusse Euroopa Liidu õigusruumi. Ajalugu valitseb alati tulevikku.

3.

Üks mu ameerika sõber ütles, et Eestil ja Iisraelil on midagi ühist ja nimelt: mõlemad rahvad olevat sõna rahvad, a nation of the word. Olin üllatunud, kuid mu sõbral oli õigus. Põhja-Euroopas, kus kirjakunst on noorem kui Lääne-Euroopas, on sõna - ja sõna, pandagu tähele, on siin ainsuses - on sõna säilitanud oma inflatsioonieelse väärtuse ja kaalu. Märtsikuus 1969 filmisin Põhja-Uurali lähedal kirjaoskamatu sürjakomi kütti Ivan Popovi. Ta oli harjunud vestlema ennekõike oma koeraga. Minule ütles ta järgmise lause: "Sõnal on suur jõud". Eestis, vastupidi Saksamaale on sõna ka täna veel meie kaalukas ajalooallikas meie identiteedi peamine kandja. Lüübeki õigus oli ennekõike linnaõigus. Võiksime endalt küsida, kas ta ei toiminud üksnes seespool linnamüüre, Tallinna linnapiiride väikesel saarekesel?

Vormiliselt see kahtlemata nii oligi. Kuid õiguse võimas ja pidev kiirgus üle maa on ometi kujundanud eestlase mõtteviisi ja väärtushinnanguid vahest isegi tugevamalt kui Lääne-Euroopas. Võib-olla on see seletatav suulise traditsiooniga, millel oli siin maal keskne osa veel möödunud sajandil. Eestlased tavakõnes on tänaseni käibel hinnang, mida ma ei oska ühtegi keelde tõlkida, nimelt: nagu kord ja kohus. Kord on selles lauses enam kui Ordnung ja kohus enam kui Gericht. Kui tuleb midagi teha või otsustada, väljendab see lause nõudlikkust; kui on midagi hästi tehtud, otsustatud või ehitatud, väljendab see tunnustust. Lisan mõne vanasõna: "kohus on kolm päeva vanem kui maailm," või " kord annab korrale sooja." Oma märkusi lõpetades tahan selle näitega puudutada ainult üht järeldust. Vormilt on nad lüübeklase kõrvale kummalised, sest nad kannavad endas eestlaste identiteeti. Sisult on nad kõigile eurooplastele mõistetava, sest neis avaldubki see, mida me nimetama Euroopa ühisväärtusteks, Euroopa moraalinormideks, ühiseks Euroopa õigusruumiks. Eesti Vabariigi kodanik on osanud neid hoida ja säilitada ka läbi kõige raskemat aegade. Siit ka see enesekindlus, millega vaatame vastu Euroopa Liidule.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud