Tagasi Poolas


Austatud Senati ja Seimi esimehed,
lugupeetud rahvasaadikud,
daamid ja härrad,

minu viimasest külaskäigust Poolasse on möödunud neli aastat ja 51 nädalat. Need viis aastat, mis on veedetud 1990ndate aastate Euroopas, tekitavad kiusatuse rääkida pikalt-laialt positiivsest arengust, mis selle aja jooksul on toimunud - ajavahemikus, mida võiksime nimetada ajastuks; ajastuks, mille kestel Eesti on kindlustanud oma iseseisvust ja Poola taasomandanud oma loomuliku koha Euroopas. Tean, et selle kiusatuse ohvriks langes ka minu hea kolleeg Vaclav Havel, kõneldes siin Varssavis kuu aega tagasi. Siit võib ühe sammuga sattuda nostalgialõksu, meenutades igatsusega vabadusvõitluse võidujoovastust ja rahvaühtsust ning kahetsedes selle asendumist igapäevamuredega.

President Havel vältis seda lõksu, käsitledes igapäevamuredena Tsehhi, Poola ja Ungari konkreetseid ülesandeid NATOga liitumisel. Kuid vajadus seda arutada on ju sulaselge rõõm.

Minu tänane rõõm on eeskätt rääkida Eesti ja Poola ühispositsiooni kujundamise vajadusest ja võimalustest läbirääkimistel Euroopa Liiduga. Aga rõõm siin esineda on mul ka sellepärast, et päev, mil Balti riigid omakorda NATOga liituvad, rakendades seejuures Kesk-Euroopa riikide kogemusi, ei olegi ehk enam kaugel - seda suuresti tänu just Poola vastutustundlikule hoiakule. Poola on poliitiliste avalduste kõrval tegudes näidanud, et poolaka süda ei saa rahu enne kui ka eestlane end kindlana tunneb - seda kinnitab muuhulgas ka Poola aktiivsus regionaalses kaitsekoostöös, nagu ka Eesti ohvitseride koolitus Poolas, mida eelmise visiidi ajal alles kavandasime.

Vajadus möödunud viiest aastast kokkuvõtet teha ei ole mulle siiski mitte ainult kiusatus, vaid ka kohustus. Viie aasta eest rõhutasin, et Eesti ja Poola kuuluvad kokku oma elavas ajaloolises kogemuses ning sellest võrsunud vastutustundes demokraatia ees. Ütlesin ka, et meid ühendavast Läänemerest võib saada ühinevat Euroopat kujundav telg. Nüüd on aeg küsida: kuidas oleme osanud oma võimalusi kasutada?

Poliitiliste sidemete tasandil kindlasti edukalt. Geograafilisest tõest, et Poola on Eestile lähim sõbralik suurriik - ja peagi NATO liige - on saanud aksioom igapäevadiplomaatias. Esiteks on rõõm tõdeda, et meie kahepoolsed diplomaatilised suhted on jõudmas sellele arusaamale vastavale tasemele - me oleme vastastikku pealinnades esindatud, meie lepingutebaas on põhjalik, meie riigitegelased on tihti visiitidel ja vastuvisiitidel. Kõike seda ilu rikub küll silmatorkava auguna vabakaubanduslepingu puudumine ning märksa vähem agar suhtlemine rohujuuretasemel, kuid rahvusvahelisel vaatlejal ei teki kahtlust, et Eestil ja Poolal on ühised huvid, mis võimenduvad koostöös. Olgu selle näiteks siis diplomaatiliselt täpselt ajastatud ja praktiliselt president Kwasniewski organiseerimisel teoks saanud Poola, Ungari ja Te ehhi ning Balti riikide kohtumine NATO Madridi tippkohtumise ajal; meie ühine huvi ja abi Ukrainale, mille üheks vormiks on ka Poola jaUkraina presidendi kaasamine Balti riigipeade nõupidamistele; või siis mõlema riigi poolt selgelt väljendatud soov heanaaberlike suhete arendamiseks. Poola on selles osas regiooni võtmeriik, Poola tegevus Leedu, Saksamaa, Ukraina suunal on Euroopas eeskujulik. Eesti ja Venemaa suhteid ei saa veel kahjuks nimetada eeskujulikuks, kuid olen kinnitanud, et arendame neid kolmest lihtsast ja üldkehtivast printsiibist lähtudes - tuginemine rahvusvahelisele õigusele, pikaajalisele perspektiivile ja vastastikusele kasule. Eesti kui stabiilne ja jõukas Euroopa Liidu liikmesriik Venemaa läänepiiril vastab kõigiti Moskva huvidele, ja see saab aina selgemaks ka Venemaal.

Teiselt poolt on Eestile algusest peale selge olnud, et see stabiilsus ja jõukus, aga laiemalt sõltumatus ja integratsioon Läänega on saavutatav ainult kiire majandusliku arengu ning laialdaste, efektiivsete reformidega. Poola oli esimene postkommunistlik riik, kes käivitas ränga e okiteraapia, ning jõudis ka esimesena püsiva, stabiilse arenguni. Eesti stardipositsioon oli viletsam ja me alustasime hiljem, kuid oleme siiski jõudnud laieneva Euroopa Liidu läbirääkimiste laua taha Poolaga ühel ajal. Ma ei pea teile meenutama e okiteraapia raskusi, aga ma tahaksin teile kirjeldada Eesti tänast päeva ja selgitada meie edu alust.

Kutse liitumiskõnelustele iseloomustab Eesti majanduse tunnusjooni: arenenud vabaturg, liberaalne kaubandusreu iim ja üldine dünaamiline kasv.

1997. aasta 10-protsendiline majanduskasv oli tegelikult nii kõrge, et tekitas kartuse, kas Eesti majandus pole mitte üle kuumenemas. Oleme püüdnud seda ohtu vähendada, kasutades agressiivsemat makromajanduspoliitikat, ning konservatiivsemate tulevikuväljavaadete järgi on 1998. aastaks oodata sisemajanduse kogutoodangu kuueprotsendilist kasvu.

Selle statistika taga on Eesti iseseisvumise järel tehtud poliitilised, administratiivsed ja majanduslikud valikud. Kurss on olnud püsiv, hoolimata muudatustest valitsuses ja parlamendis, ning see on üks põhjustest, miks Eesti kutsuti esimeste hulgas Euroopa Liidu ühinemisläbirääkimistele.

Meie reformides oli seitse olulist aspekti:

1. Eesti põhiseaduse kohaselt peab parlament vastu võtma tasakaalustatud eelarve.

2. Me rajasime oma rahareformi valuutafondi põhimõttele, kasutades fikseeritud 8:1 vahetuskurssi Saksa margaga. Selle tulemusel on vahetuskurss 1991. aastast saadik stabiilne püsinud ja inflatsioon pidevalt vähenenud. Eesti inflatsioonitempo oli 1997. aastal 11 protsenti.

3. Kaubanduspoliitika reformimisel rajas Eesti kohe avatud ja tariifivaba kaubandusreu iimi - ühe liberaalsematest kogu maailmas. Eestil on töötavad vabakaubanduslepingud Euroopa Liidu, EFTA, Läti, Leedu, Ukraina, Te ehhi Vabariigi ja Türgiga. Kui arvestada kõiki Eesti vabakaubandusleppeid, siis ületab Eesti toodete vabaturg 600 miljonit tarbijat.

Pealegi ei ole Eesti kuni selle aastani põllumajandussektorit ei subsideerinud ega otseselt toetanud. See poliitika on tegelikult põhjustanud raskusi seoses ELi Üldise Põllumajanduspoliitikaga, kuna paljud meie põllumajandussektori ees seisvaist väljakutseist on ELi liikmes- ja kandidaatriikide omadega võrreldes vastupidised.

4. Maksukogumissüsteemi reformimisel kehtestas Eesti üldise lisandväärtusmaksu ning ühtse 26-protsendilise ettevõtte ja üksikisiku tulumaksu - seega ei tule paljudel inimestel aasta lõpul üldse mingeid tuludeklaratsioone täita. Algusest peale on riigisektor suutnud oma finantskohustused täita ning eestlasi on ergutatud usinalt töötama ja vastutustundlikult säästma.

5. Suurte riigiettevõtete erastamisel võttis Eesti eeskujuks Saksa Treuhandi rahvusvaheliste enampakkumiste mudeli, eesmärgiga saavutada väliskapitali juurdevoolu ja leida uusi juhte. Mingeid erastamisväärtpabereid ei kasutatud.

6. Välismaalastel on võimalik Eestis maad omada.

7. Äriettevõtete minekule välismaalaste omandusse ega kasumi repatrieerimisele ei seata mingeid piiranguid. Praegu on 85 protsenti Eesti äriettevõtetest eraomanduses ning rohkem kui kaks kolmandikku sisemajanduse kogutoodangust annab erasektor.

Tulemused räägivad enda eest ise. Välisinvesteeringute alal näitab 1997. aasta Maailma Investeerimisaruanne, et aastail 1989-1996 oli Eesti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide seas teisel kohal otseste välisinvesteeringute sissevoolu poolest inimese kohta. Samal ajal on Eesti majandusruum meie ettevõtete jaoks liiga väikeseks jäämas. Eesti firmad on hakanud oma tegevust laiendama naabermaadesse. Aastal 1996 oli Eesti juba suurim per capita investor Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Aastal 1997 kolmekordistus Eesti investeeringute suurus neis riikides, tõustes 86 dollarini inimese kohta. Ligikaudu kaks kolmandikku neist investeeringutest on läinud Lätisse ja Leedusse ja ainuüksi Leedus on umbes 400 Eesti kapitalil põhinevat firmat. Eestil on väliskaubanduse ülejääk nii Läti kui Leeduga ja ka teiste regionaalturgude, näiteks Ukrainaga.

Kokkuvõttes: Eesti asub regiooni keskmes, mille turg, arvestades vaid Skandinaaviamaid ning Loode-Venemaad, ulatub 80 miljoni elanikuni. Ja Eesti on kujunenud selles regioonis usaldusväärseks partneriks, dünaamika kandjaks. Eesti ja Poola kaubavahetus on kõige selle juures pidevalt kasvanud.

Kas oleme aga tegelikult osanud omavahelistes sidemetes ära kasutada meie kummagi tugevaid külgi - Eesti positsiooni dünaamilises ja arenevas Põhja-Euroopas ning Poola positsiooni tohutu potentsiaaliga Kesk-Euroopas? Kas oleme osanud Läänemere ühineva Euroopa teljena tööle panna, nagu tahtsime viis aastat tagasi?

Vastuseks piisab, kui nentida, et rongisõiduks Tallinnast Varssavisse kulub viie tunni asemel endiselt 22 tundi ning autojuht eelistab endiselt sõita pigem ringi ümber Läänemere. Nii et edukalt arenenud poliitiliste sidemete kõrval, ka Läänemeremaade Nõukogus, tuleb tõsiselt mõelda, kuidas kõrvaldada täiesti eba-euroopalikud takistused meie suhtlemises. Ja ma ei pea silmas ainult maantee- ja raudteetranspordi

alast infrastruktuuri, mille tähtsust on viimasel ajal rõõmustaval kombel rõhutanud ka välisminister Geremek - ma liigitan siia alla ka sõlmimata vabakaubanduslepingu, olematu ühise energiasüsteemi Läänemere ümber, liiga tagasihoidlikud kultuurisidemed ja peaaegu olematud vastastikused investeeringud.

Sest nüüd, olles alustanud Euroopa Liidu laienemisläbirääkimisi, peavad meie sidemed olema tihedamad kui kunagi varem. Ühel väga lihtsal põhjusel - läbirääkimisperioodil peab kandidaatriikide vahel valitsema usaldus. Aga usaldus ei teki ilma üksteist põhjalikult tundmata.

Kandidaatriikide huvides on, et nende poliitika ja seisukohad ELi suhtes oleksid võimalikult selged. Ainult nii saame me oma liitumissoovi ja selle põhjendusi tõhusalt esitada ELi institutsioonidele, ametiisikutele ja liidu liikmesriikide valitsustele - täpselt samuti, nagu meil tuleb seda esitada ka omaenda kodanikele ja teistele liikmekandidaatidele.

Seetõttu on vajalik, et kandidaatriigid selgitaksid üksteisele sarnasusi ja erinevusi oma lähtepositsioonides liitumisläbirääkimistel. Euroopa Komisjoni arvamus põhineb sõltumatul auditeeringul iga kandideeriva riigi olukorrast. Seisukohad, mille meie oleme liitumiskõnelusteks ette valmistanud, põhinevad meie isiklikul hinnangul oma nõrkustele ja tugevatele külgedele, suhtes ELi normide, korralduste ja standarditega.
Poola välisministri Geremeki avaldusest, mille ta esitas 31. märtsil Brüsselis, võib selgesti näha, kui palju sarnast on kahe maa lähtepositsioonides liitumisläbirääkimistel.

Osutaksin vaid kolmele alale:

- Keskkond: Nii Eesti kui Poola on pühendunud ELi rangete keskkonnanõudmiste täitmisele ning on keskkonnakaitse alal teinud märkimisväärseid jõupingutusi. Kuid meil on sellel alal ka ühiseid probleeme, mis tulenevad meie lähiajaloost. Meil tuleb teha suuri investeeringuid. Mõlemad riigid on märku andnud, et keskkonnakaitses läheb vaja ajutisi üleminekukorraldusi. Arvestades, et keskkonnaprobleemid on ELis eriti tundlik teema, peaksime järjekindlalt taotlema Liidu mõistvust selles küsimuses.

- Siseturg: Mõlemad riigid soovivad täielikult integreeruda ELi Siseturuga ning on täiesti valmis Liidu sellealaseid kogemusi arvesse võtma. Me jagame ka veendumust, et niinimetatud "nelja vabadust" tuleb käsitleda integreeritult, mitte killustatult. Peaksime taotlema, et uutele liikmetele laieneksid Siseturu kõik alad ja poliitikameetmed, kaasa arvatud töötajate vaba liikumise võimalus. On ülimalt tähtis, et nõupidamistelaua taga kehtiksid ausa mängu reeglid.

- Institutsioonilised küsimused: Nii Poola kui Eesti eeldavad, et ELi praeguste ja tulevaste liikmete suhtes kehtiksid samad kriteeriumid.

Euroopa Liit on kinnitanud, et nõupidamised peetakse iga kandideeriva riigiga individuaalselt. Tõepoolest tuleks parallelismi vältida niipalju kui võimalik.

Kuid individuaalsuse printsiip ei ole vastuolus korrapäraste konsultatsioonidega küsimustes, mis puudutavad meie ühist tulevikku ELi liikmesmaadena. ELis on parasjagu käimas institutsioonide reformimine. Seda protsessi ei saa kandideerivad riigid väljastpoolt mõjutada.

Siiski on olemas ka rida institutsionaalseid küsimusi, mis kuuluvad nõupidamiste kavva ja mida me saame omavahel arutada. Näiteks võiks olla liikmesriikide esindajate arv ELi institutsioonides, nagu Euroopa Komisjon või Euroopa Parlament. Või siis ametliku keele küsimus. Nagu praegused liikmesriigid arutavad, mida tuleks teha ELi tegevuse tõhustamiseks, samuti peaksime arutama ka meie.

Lõppude lõpuks on möödapääsmatu, et Poolast saab liitumise järel üks

Euroopa Liidu suurriike, kelle sõnal on kaalu. Niisama möödapääsmatult
jääb Eesti üheks väiksematest. Kuid Euroopa Liidu üldise konkurentsivõime suurenemisse annavad oma panuse nii Poola kui Eesti kiiresti arenevad majandused ja ühiskonnad. Ning Eesti, nagu Poolagi, taotleb läbirääkimistel tulemust, mis on konstruktiivne ning - eelkõige - vastuvõetav Eesti rahvale. Meil on oma individuaalsed huvid, mida oleme valmis kaitsma nagu iga teinegi kandidaatriik. Aga me oleme kolleegid, mitte konkurendid.

Lisaks kahe- ja mitmepoolsele koostööle Euroopa Liidu laienemisläbirääkimiste esimese ringi riikide vahel peab Eesti väga oluliseks tihedat infovahetust ning koostöö jätkamist teiste ELi kandidaatidega, eriti muidugi meie Balti naabritega. Ikka sellesama Läänemere telje parema ärakasutamise huvides.

Oleme veendunud, et nõudliku läbirääkimiste protsessi käigus kasvab ka vastastikune usaldus kõigi osavõtvate riikide vahel. Ka seda ütleb Poola ja Eesti ajalookogemus - meie viimase viie aasta ajaloo kogemus.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele