Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

President Lennart Meri Krakovi ülikoolis 30. aprillil 1998
30.04.1998

Kõrgesti austatud Rector Magnificus,
mu daamid ja härrad,

Esiteks, meie ühisest meridiaanist
Nagu enamikes Euroopa pealinnades, asub mäe harjal Tallinna linnus ja mäe jalamil Tallinna Vanaturg. See on autoliiklusele kitsaks jäänud väike plats kolme tänava ristumisel. Fassaadid on muutunud, patriitside elamutest on saanud kohvikud ja kaubamajad, kuid tänavad looklevad endistviisi muistsete maanteede ja veel vanemate kaubateedega kohakuti: kõike lühem tee viib sadamasse ja sealt mööda Läänemerd Prantsusmaale. Teine tee, mis turuplatsilt alguse saab, viib mööda mandrit Viini, teiste sõnadega Rooma; ja kolmas läheb itta, suurte jõgede lätetele ja sealt edasi mööda Volgat ja Kaspiat Bagdadisse, kus miskipärast hinnati kõrgelt põhjala karusnahku. Tahan sellega öelda, et iga rahvas, olgu suur või väike, on elanud oma elu oma maailma keskpunktis ammu enne seda, kui Churchill ja de Gaulle sõnastasid ühtse Euroopa programmi sõnadega "unity in diversity". Vahel tundub, et mu kunagine kirjanikutöö ja kunagine filmitöö peamiseks, vahest koguni ainsaks eesmärgiks oligi selle tõestamine. Te võite skeptiliselt küsida, kas nii enesestmõistetav tõde vajab tõestamist. Lubage, et vastan: enesestmõistetavad tõed vajavadki kõige enam ülekordamist, et nad ka muutuvas ajas jääksid tõdedeks ehk Euroopa ühisväärtusteks. Me mõtleme ja toimime veel endise Nõukogude Liidu kunstlikus geograafias, mis kustutas meie teadvusest meridiaani mõiste. Euroopale suruti peale ida-lääne vastasseis, hea ja halva ilmakaar. Üleeilses kõnes president Kvasnievski vastuvõtul tähendasin, et Poola ja Eesti on taastanud oma ühise poliitilise meridiaani, sest vabade riikidena me oleme täpsustanud oma võimalusi ajas ja ruumis. Meie ühine poliitiline meridiaan haarab nii Soomet kui Türgit ja Ukrainat, sunnib taas nägema Läänemeres meie elu ühistelge, sunnib küsima, kuidas rakendada meie "Põhjala Vahemerd" ja meie partnerite lõunapoolset Vahemerd kui Euroopa Liidu integratsiooni ja julgeoleku ühendatud anumaid.

Lühidalt, meil tuleb oma meridiaani kõiki võimalusi kasutada.

Teiseks, mida suudab väikeriik?

Sõltuvalt ajast ja küsijast on sellel küsimusel erinevad vastused. Enne Teist maailmasõda, õigemini enne Müncheni leppeid selle küsimuse kallal Eestis ülearu ei juureldud. Eesti eneseusaldus põhines võidukal Vabadussõjal, mille kaudu rahvas oli teostanud oma enesemääramisõiguse, veel enam aga idealistlikus usus Rahvasteliidu kõikvõimsusse. Pärast iseseisvuse taastamist 1991 on küsimus väikeriigi eneseteostusvõimest omandanud mõnede äärmuspoliitikute mõtteviisis masohhistliku värvingu ja muutunud peamiseks argumendiks kiirele integreerumisele Euroopa Liitu ja NATOsse. Teiste sõnadega, see on karrikatuurne peegelpilt sõjaeelsetest hoiakutest ja niisama ohtlikult realiteedikauge. Nimetasin neid tendentse ennekõike selleks, et täpsustada küsimuse asetust. Mis on väikeriik? Eesti on Poola suhtes kahtlemata väikeriik. Aga mul tekib ebasünnis kiusatus küsida, kas pole Poolagi Venemaa suhtes väikeriik? Kas pole Venemaa Hiina suhtes väikeriik? Kas Eesti on Andorra suhtes äkki suurriik? Relativism, mis küsimuse niisuguses püstitamises peitub, muudab vastuste otsimise viljatuks. Siiski lubasin endale kaks tähelepanekut. Ühinenud Rahvuste Organisatsioon on maailma dekoloniseerimise tulemusena kasvanud oma praeguse arvukuseni, 185 liikmeni, eeskätt väikeriikide arvel. Neil kõigil on sarnasust niihästi Poola kui Eestiga, sest ka meie riigid on sündinud Romanovite ja Habsburgide koloniaalsete impeeriumide lagunemisest ÜRO peaassambleel 1995 kõnelesin sellest, et selle maailmaorganisatsiooniga liitunud väikeriigid moodustavad meie ühise maailma enamuse, paraku vaikiva enamuse, ning olin ja olen ka praegu seda meelt, et selle vaikiva enamuse hääl peaks Julgeolekunõukogus olema tugevam. Kuid täna ja siin tahaksin teie tähelepanu suunata hoopis teise suunda, nimelt: kas on olemas alampiiri, mis määraks, et sellest väiksem rahvas, keel, kultuur, majandus, õigusruum ei suudaks ennast riigina realiseerida ka siis, kui selleks on tahe? Sellel küsimuse on ka oma loogiline vastaspool: kas riigil on olemas ülempiir, mida ületades ta osutub liiga suureks, et stabiilselt püsida? Loodusteadlased kinnitavad, et struktuurid on püsivad teatud kindlates piirides. Kas see kehtib ka riikide suhtes? Mul on meeles president Jeltsini sõnad Venemaa soovist liituda Euroopa Liiduga. Kas Euroopa jääb siis veel Euroopaks?

Kolmandaks, väikeriik Euroopas.

Euroopat mõistab iga eurooplane isemoodi, sõltuvalt sellest, kus ja kes ta on. Ta on liialt enesestmõistetav, et tema üle pead murda. Kui siiski endalt küsida, mis muutis selle väikese, loodusvarade poolest vaese poolsaare meie tsivilisatsiooni kõige võimsamaks mootoriks ja maailma kõige jõukamaks piirkonnaks, ei näe ma muud vastust kui Euroopa multikulturaalsus. Euroopa suurim rikkus peitub tema erinevates identiteetides, mis ei nivelleeru, vaid süvenevad. Saksamaal on täna rohkem Saksamaid kui Bismarcki aegu ja Prantsusmaa on kirevam kui Napoleoni aegu. Erinevate kultuuride, elulaadide ja mõtteviiside vastastikune koostoime on Euroopa kreatiivsuse allikas. Tehnoloogiad standardiseeruvad, kultuurid individualiseeruvad, erinevused ei tõuka, vaid tõmbavad teineteist, mille kõige väärtuslikumaks kõrvalproduktiks on stabiilsus ja julgeolek.

Neljandaks, Poola ja Eesti tänases Euroopas.

Poolal ja Eestil on olnud palju ühist juba ammu enne, kui hakati rääkima Euroopa ühinemisest. Leidub asju, mida oleme koos teinud. Ajalugu on säilitanud mälestuse neist koos tehtutest, mida oleme teinud vaimu alal. Vastureformatsiooniaegne jesuiitide kolleegium Tartus asutamisaastaga 1583. Tollal oli Tartu ümbruses Poola võim ning helge mälestusena sellest on Tartu linna lipuks saanud Poola valgepunase lipp. Või asjaolu, et möödunud sajandivahetusel õppis Tartu Ülikoolis kokku peaaegu kaks tuhat poola üliõpilast. Teised ühised asjad on need, mis on ühtviisi pealesurutud: meid mõlemat on ajaloos jagatud ja valitsetud, jäägu Molotovi-Ribbentropi pakt siin ainsaks ja loodetavasti viimseks näiteks.

Ühise ajaloo pinnalt on meis tekkinud võime üksteist hästi mõista. Viiekümne nõukogude aasta jooksul, mil kokkupuuted olid piiratud, piisas mõnest minutist selleks, et poolakas ja eestlane oleksid olulistes asjades ühise keele leidnud. Sellele ühisele kogemusele ja vastastikusele mõistmisele tuginedes tahaksin täna küsida nii:

8. Mis on need asjad, mis Poolal ja Eestil on pakkuda üksteisele praegu ja edaspidi?

9. Mis on need asjad, mida ühiselt pakkuda ühinevale Euroopale?

Üks oluline ajalooline erinevus on see, et Poola omariikluse kogemus on võrratult rikkam meie omast. Poolat külastades on meil iga kord võimalik siin õppida mitte ainult lojaalsust oma rahva vastu - mis on alati olemas olnud ka Eestis -, vaid ka lojaalsust oma riigi vastu. Isegi sotsialismi ajal oli Poolal rohkem riigi tunnuseid kasutada kui Eestil: oleme Eestis pidanud tühjale kohale üles ehitama oma sõjaväe, oma piirivalve, oma diplomaatia ja palju muid riiklikke institutsioone, mis Poolal olid olemas. Usun, et sellel asjal on ka teine külg. Et need riiklikud institutsioonid, mis olid pealesurutud, olid meile veel võõramad ja veelgi enam otse vaenulikud, siis on meil kergem neist loobuda.

Toon näite ülikoolielust. Niipea kui Tartu Ülikoolis oli võimalik asju oma tahtmise järgi seada, said üliõpilased vabaduse valida vabalt aineid kogu ülikooli ulatuses. Ma ei tea, kuidas on lood Poola vanimas ülikoolis, aga Poola suurimas ülikoolis on viimastel aastatel niisugune valikuvabadus antud ainult 50 parimale üliõpilasele. Et võõrast on tõepoolest kergem loobuda, kui poolenisti omast, siis on siin ehk midagi, mida Poola saab meilt õppida.

Nimetasin, et poolakad on käinud Tartu Ülikoolis õppimas ja nad on käinud ka õpetamas. Praegugi õpetatakse Tartu Ülikoolis poola keelt ja ajalugu. Usun, et peamegi pakkuma keele ja kultuuri õppimise võimalusi, eriti noortele.

Mida on meil pakkuda ülejäänud Euroopale? Viimastel aastatel on palju räägitud multikultuursusest nagu imest või uudisest. Nii Poolal kui Eestil, erinevalt mõnestki Lääne-Euroopa suurrahvast, on kultuurilise mitmekesisuse kogemus sajanditevanune. Võib-olla võime multikultuursust lääneeurooplastele õpetada, selmet seda minna neilt õppima.

Meie kohustus on ka rääkida meie ajaloolisest kogemusest, et ülejaäänud Euroopat selle kordumisest hoida. Poolakad ja eestlased peavad selgitama 20. Sajandi diktatuurirezhiime inimestele, kelle kogemused neis asjus on meist võrratult pisemad. Usun, et meie kohus on rääkida neist asjust nii, et maid kuulaksid ka need, kes ei taha.

Me olemegi ju ülejäänud Euroopale võlgu selle sõnumi, et ühekski hetkeks ei tohi ühtki riiki meie kontinendil jätta kõrvale Euroopa ühistest pürgimistest ja struktuuridest.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud