Eesti julgeolek


Teie Kuninglik Kõrgus,
ekstsellentsid,
daamid ja härrad,

Eesti-Suurbritannia suhetel on pikk ajalugu; Eesti iseseisvus on võrdsel määral võlgu Woodrow Wilsoni üllatele printsiipidele ja Suurbritannia mereväeüksuse saabumisele Tallinna sadamasse 1918. a. Suurbritannia Valitsus toetas Eesti võitlust iseseisvuse eest mitte ainult sõnas, vaid ka teos, ehkki põhjustel, mis ulatusid palju kaugemale kui meie rahvuslikud huvid. Admiral Sinclair, Suurbritannia merelaevastiku tarmukas juht, ei kõhelnud hetkegi, kui oli vaja minna lahingusse pealetungiva punamereväega.

Eesti tasus Suurbritanniale osalemise eest kõrgete sõjaväeliste auavaldustega. Kuid peale selle valis Eesti Valitsus oma poliitikas Briti suunitluse. Ta viis riigis sisse liberaalse poliitilise demokraatia ja otsustas siduda Eesti valuuta Suurbritannia naelsterlingiga.

1991. a ei vajanud me Suurbritannia eskaadri abi iseseisvuse taastamisel. Kuid hoolimata sellest on meil Suurbritannia poliitilisest toetusest palju kasu olnud. Ja taas on loodud ka valuutaside: Eesti krooni trükitakse Suurbritannias.

Daamid ja härrad,

Täna tahaksin ma keskenduda kolmele probleemile, mida ma loen eluliselt tähtsaks Eesti riiklikule julgeolekule. Ma kavatsen rääkida NATOst ning meie püüdlustest saada NATO liikmeks, Euroopa julgeolekudimensioonist ning kuidas me näeme selle arengut, ja last but not least ka Venemaast ning meie sidemetest Venemaaga.

NATO ja Eesti

Eesti liikumine Lääne struktuuridega integreerumise suunas on olnud järjepidev ja eneseõigustust mittevajav. Me tegime märkimisväärseid pingutusi liitumiseks EL-iga, kuna EL perspektiiv näis meile selgem ja kindlam. Me näeme Euroopa Liidus tähtsat platvormi integratsiooniks praktiliselt kõigis valdkondades: poliitikas, majanduses ja sotsiaalsfääris. Kuid samuti on selge, et EL ei tegele ega peakski tegelema sõjalise julgeoleku küsimustega. Selleks on olemas Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Me soovime liituda NATOga samadel põhjustel, miks teie soovite seal püsida: kuna see võimaldab tänu Atlandi-ülesele sidemele saada parima julgeolekutagatise, mis Euroopas praegusel hetkel võimalik on.

Kahtlemata on mõnus kümmelda võidulainetes, olla ülimalt rahul, et NSVL rohkem ei eksisteeri ja et Punaarmee ei ähvarda enam Pariisi, Londonit või Brüsselit. Kuid olla maharahunenud tähendab olla äärmiselt lühinägelik selles osas, mis puudutab Euroopa tulevast julgeolekut. Vastasel korral tuleks uskuda, et kui kordad lauset ''Me oleme sõbrad'' piisavalt kaua, omandavad inimesed uued käitumismallid ja vajadus struktuursete muudatuste järele Euroopa julgeolekus langeb iseenesest ära.

Või tsiteerides Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Madeleine Albrighti: ''Me elame ikka veel ohtlikus maailmas.''

Seepärast, mu daamid ja härrad, ei tule NATO laiendamise otsust vaadelda hetkeotsusena, mille alusel võetaks vastu Ungari, Poola ja Tshehhi Vabariik, kuna nemad on kõige vähem tüli tekitavad kandidaadid, seejärel aga löödaks uks kinni. NATO laiendamine peaks olema projekt, mille eesmärgiks on võimaldada Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel saada hingerahu täiendava julgeoleku abil. Et ületada ajaloolised külma sõja aegsed demarkatsioonijooned, peab võtma aktiivsust pooldava hoiaku ja liikuma edasi. Vahetevahel tuleb meil kuulata seisukohti, milles kätkeb ajaloo iroonia: NATO nihutamine Venemaa piiridele lähemale olevat võrdväärne endise vaenlase ja praeguse sõbra alandamisega. Olgugi et ma mõistan külma sõja veteranide emotsioone, näib mulle, et nad unustavad tihti, miks külma sõda üleüldse peeti. Seda peeti ja seal võideldi selleks, et kaitsta riigivalitsemise demokraatlikku süsteemi ja demokraatlikku elulaadi. NATO pole kunagi taotlenud domineerimist kellegi üle. Seepärast on tänapäeval sügavalt ekslik väita, et NATO laiendamine oleks moodus Venemaad alandada. Ta ei ole seda mitte. NATO laienemine on nende väärtuste garanteerimine ja kaitse, millele tugineb kogu meie tsivilisatsioon.

Mõned on läinud isegi nii kaugele, et võrdlevad Venemaa praegust olukorda Saksamaa olukorraga pärast Esimest maailmasõda ja ütlevad, et NATO laienemine alandab Venemaad täpselt samuti, nagu Versaille leping alandas Saksamaad. Miski pole tõest kaugemal. Venemaa on G7- G8 ja Euroopa Nõukogu liige; ta on paljude Maailmapanga ja EL abiprogrammide sihtmaa. Venemaal on kõigi tähtsamate tegijatega NATOs suurepärased kahepoolsed suhted. Saksamaa oli Versaille's sunnitud tunnistama end vastutavaks sõja eest ja tasuma liitlastele suuri kontributsioone; 10% tema territooriumist jaotati ära naaberriikide vahel ning tema sõjajõudude struktuurile ja suurusele pandi rängad piirangud. Väide, et NATO deklaratsioon toetuse kohta iseseisvatele Kesk-Euroopa riikidele artikkel 5 garantiide laiendamise teel on midagi sellist, mida võib võrrelda Versaille“ga, pole midagi muud kui võltside ajalooliste analoogiate tegemine.

Tegelikult ei peaks me alahindama Venemaa suutlikkust kohaneda uue maailmakorraga. Hoolimata oma avalikust reaktsioonist on venelased Ungari, Poola ja Tshehhimaa liitumisest NATOga palju kasu saanud, olles ka ise loonud suhted NATOga. Venemaa valitsus oli paljude aastate lõikes kõige demokraatlikum (ja on selleks ka jäänud) just esimese laienemisvooru ajal. See oli praktiliselt ainus kord, kui reformaatoritel Tshubaisil ja Nemtsovil oli Venemaal suurim mõjuvõim. Nende hilisemad probleemid pole olnud mingil moel seotud Venemaa-NATO suhetega, pigem on nad tekkinud seoses riigisiseste majanduspoliitiliste küsimustega.

Vastupidi, NATO laienemine on praktiliselt välistanud Vene suurriigi staatuse sõjaväelisel teel taastamise. Ainsas teeks, kuidas Venemaa saab taastada oma seisundit maailmas, on ehitada sidemeid Lääne maailmaga ja muutuda rahvusvahelise ühenduse täieõiguslikuks liikmeks. Selleks aga on ülalnimetatud noored reformaatorid palju kasulikumad kui vana kaardiväe poliitikud.

Daamid ja härrad,

sama medali teiseks pooleks on küsimus Balti riikide kaitsest liitlasriikide poolt. Kahjuks on nimetatud küsimus nende vaatlejate meelisteemaks, kes usuvad, et NATO laienemise peaks peatama või määramatuks ajaks edasi lükkama. Mul on eriti meeldiv seda küsimust siin, Londonis arutada, kuna ma tean, et Suurbritannia on arvestatav militaarjõud. Kus iganes midagi juhtub, pöördutakse aina Suurbritannia poole, saamaks abi ja tuge kriiside leevendamiseks ja lahendamiseks.

Rääkides riigikaitsest ei mõtle me ju vist selle all kaitseasendit, mis oleks 100% vettpidav. Ei tohi unustada, et Põhja-Norrat, Lääne-Berliini, Taanit ja Saksamaa alasid kaitses rohkem vastastikune toetus ja seotus kui reaalne suutlikkus vaenlast tagasi tõrjuda. Oleks päris üllatav, kui tänapäeval, pärast külma sõja lõppu oleks vaja NATOlt oodata tugevamat kaitseasendit. Ja oleks tõesti kummaline, kui me nõuaksime samasugust kaitsetaset, mida oli vaja külma sõja ajal.

Kuid sellest hoolimata on tõsi, et laienemine ei tohiks NATOt nõrgendada. Muidugi on see õigustatud nõue, kuna iga liige on huvitatud tugevast ja hästitoimivast NATOst ja meie samuti. Kuid ma ei usu, et Balti riikide liitumine NATO tõrjevõimet nõrgendaks. Me ei tohiks alahinnata väikeriikide tahet end kaitsta. Olgugi et vaenlane võib tekitada Baltimaadele tunduvat kahju, oleks nende riikide täielik hõivamine isegi tänapäeval ääretult keerukas ülesanne.

Meenutagem ikkagi, et just Balti riigid kuulutasid juba 1988. a oma suveräänsusest ja asetasid kogu Nõukogude süsteemi sundseisu, nõudes selle legitiimsuse tõestamist. Me läksime riskile, mida julgesid vähesed. Ma usun, et paljud teist mäletavad Balti inimketti, mis ulatus Tallinnast Vilniuseni ja kus üksteise kõrval seisis käest kinni hoides ligi kaks miljonit inimest.

Samuti on ehk huvipakkuv ära märkida, et äsjase Iraagi kriisi ajal kohustusid Balti riigid andma toetust mitte ainult Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia poolt juhitava rahvusvahelise koalitsiooni diplomaatilistele sammudele, vaid ka militaarsetele meetmetele. Kuigi konflikti õnnestus esialgu vältida ÜRO peasekretäri visiidi abil, millele oli toeks reaalne jõuähvardus, jääme me valvsalt jälgima edasisi sündmusi selles regioonis, alati valmis koostööks.

Daamid ja härrad,

siinkohal üks märkus NATO tõhususe kohta: kui kerkib küsimus NATO struktuuride tööprotseduuridest, siis on laienemise vastased väljendanud kahtlust, kas laienenud NATO on ikka sama tõhus, nagu seda on praegune allianss. Minu arvates on liikmete arvul vaevalt mingit tähtsust. Enamikul Kesk-Euroopa maadest on Suurbritanniaga ühesugused poliitilised suunitlused. Olgem ausad: ainus asi, mis võib NATOt tõsiselt kahjustada, on tüli suurriikide, NATO juhtliikmete vahel. Vaid see, aga sugugi mitte Sloveenia, Ungari või Eesti osalus Alalises Nõukogus võib alliansi terviklikkust kahjustada.

EL ja Lääne-Euroopa Liit

Lubage mul nüüd siirduda teise olulise punkti juurde: Euroopa Liidu ja Lääne-Euroopa Liidu areng.

Tegelikult on Euroopa Liidul oluline julgeolekupoliitika dimensioon olemas. Kui see polegi rüütatud lepingu vormi, on ta vaikimisi olemas EL igapäevases poliitikas ja selles, kuidas väljaspool asuvad riigid seda poliitikat mõistavad. Kui EL kõneleb, siis maailm kuulatab - mitte ainult EL rahandusliku mõjuvõimu tõttu, mis on tõesti suur, vaid pidades silmas ka seda, kes ikkagi on EL liikmeteks. Kokkuvõttes kujutab EL endast suurt poliitilist ja militaarset jõudu. Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa on ka igaüks omaette suured tegijad ja see mõjutab ilmselt ka EL positsiooni.

On muidugi küsimus, kas me tahame seda EL aspekti rohkem tähtsustada. Ma usun, et vastuseks on ''jah''. Me peaksime seda tähtsustama ja peaksime tugevdama ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, CFDP-d, ning sidemeid EL ja Lääne-Euroopa Liidu vahel. Ma usun, et Euroopa Liit ja tema liikmesriigid saavad ainult kasu süsteemist, mis tagab ühtsuse ja koherentsuse EL poliitikas. Kui ma mainisin, et üksikute liikmesriikide summa teeb Euroopa Liidust olulise jõu, oleksin pidanud lisama, et kahjuks pole need üksikosad alati ühel meelel oma seisukohtade suhtes. Just seda peaksime püüdma vältida.

Ma ei taha sellega väita, et Brüsseli komisjonile peaks andma volitused teha Euroopa Liidu jaoks välis- ja kaitsepoliitilisi otsuseid; välis- ja kaitsepoliitika peaks jääma liikmesriikide valitsuste valdkonnaks. Kuid ma olen veendunud vajaduses teha rohkem ära selle tagamiseks, et peamistes välispoliitilistes küsimustes oleks Euroopa Liit suuteline rääkima ühel häälel. EL liikmesriigid peaksid püüdma jõuda ühtsele seisukohale hetkel olulistes välispoliitilistes küsimustes, isegi kui peaks osutuma raskeks saavutada konsensust eriti vastuolulistes momentides.

Mis puudutab Lääne-Euroopa Liitu, siis usun ma, et tal on veel piisavalt vaba mänguruumi, samas säilitades Euroopa julgeoleku- ja kaitse- dimensiooni NATO raames. NATO peaks ka edaspidi jääma organisatsiooniks, mis annab Euroopale tugevad kaitsegarantiid. Kuid ma usun, et meie ühistes huvides on see, et Lääne-Euroopa Liit oleks suuteline käsitlema humanitaarkriise Euroopa piirides. Me ei saa alati loota sellele, et Ameerika Ühendriigid peavad meile kastanid tulest välja tooma. Eurooplastena peame me siiski suutma kriisiolukordi ka ise käidelda - NATO raames, kui Ameerika Ühendriigid osalevad, ja väljaspool NATOt, kui Ameerika Ühendriigid mõnel juhul ei suuda või ei taha osaleda. Tsiteerides NATO peasekretäri Javier Solanat: ''Euroopa integratsiooniprotsess pole oluline ainuüksi Euroopa identiteedi jaoks, vaid samuti ka uute Atlandi-üleste suhete jaoks''.

Venemaa

Keegi ei saaks praegu esineda kõnega Euroopa julgeolekupoliitikast, mainimata Venemaad. Eesti presidendi puhul aga oleks selline mainimatajätmine ülimalt kummaline. Seepärast lubage mul ütelda paar sõna ka meie suure naabri kohta.

Usutavasti olete kõik nõus tunnistama äärmiselt oluliseks, et Venemaa on täiel määral osaline selles uues Euroopas, mida me kõik tahame ehitada. Venemaa pole kuulunud Euroopa demokraatiamaade hulka. Kuid Venemaal on olnud tahtmine saada Euroopa riigiks ja Venemaa pika ajaloo kestel pole kunagi olnud sellist perioodi, kus tema sidemed Euroopaga ja Ameerika Ühendriikidega oleks olnud sellises dünaamilise arengu staadiumis kui praegu. Meie kohuseks on hoolitseda selle eest, et Venemaa suudaks astuda temale õigusega kuuluvale kohale Euroopa julgeolekuarhitektuuris.

Teie meelest on ehk üllatav, et sellised sõnad tulevad Eesti presidendilt, kuid ma toonitan, et Eesti kui naaberriik on vägagi huvitatud stabiilsest ja majanduslikult õitsvast Venemaast, mis on tihedalt seotud Euroopa struktuuridega. Lõppude lõpuks oleme meie need, kes sellest esimesena kasu saavad, aga samuti need, kes esimesena tunnetavad oma nahal Venemaa ebastabiilsuse tagajärgi. Kõigile on ju teada, et asjad pole Venemaal veel kaugeltki stabiilsed, kuid asjade areng ajakirjanduse vabaduse, turumajanduse, õigusriigi osas ja muudes valdkondades on julgustav.

Tegelikult on Eesti-Vene suhetel teenimatult paha maine; need suhted on palju intensiivsemad ja sõbralikumad, kui paljud arvavad.

Ma ei taha teile puru silma ajada ja öelda, et kõik Tallinna ja Moskva vahel on parimas korras - nii see ei ole. Uus piirilepe meie kahe riigi vahel pole ikka veel alla kirjutatud, olgugi et ta on juba mõnda aega olnud allkirjastamiseks valmis. Me loodame, et Venemaa teeb lähimas tulevikus poliitilise otsuse see alla kirjutada. Ka Eesti eksportööridele kohaldab Venemaa ikka veel kahekordseid tollitariife. Ma loodan, et see takistus, mis on räiges vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni määrustega, eemaldatakse varsti. Endiste nõukogude kodanike integreerimine Eesti ühiskonda tekitab meie vahel ikka veel hõõrumist. Kuid ülaltoodu ei võimalda veel saada täit pilti.

Et anda olukorrast terviklikum kirjeldus, tuleb lisada sellised elemendid nagu laiaulatuslik koostöö, mis toimub Eesti, Vene ja Soome piirivalve vahel, ja lähedased kontaktid näiteks kultuuri-, sise- ja transpordiministeeriumide vahel. Tuleb muidugi veel mainida hiljuti loodud valitsustevahelist komisjoni, mida juhivad koos Eesti peaminister Mart Siimann ja Venemaa asepeaminister Oleg Sõssujev. Esimene ametlik komisjoni juhtide kohtumine toimub 16. märtsil Tallinnas.

Venemaa on üks meie peamistest kaubanduspartneritest; Eesti teadlastel on ühisprojektid oma Venemaa kolleegidega; Eesti lavakunstnikud külastavad Venemaad ja Venemaa lavakunstnikud käivad tihti Eestis. Just hiljuti leidis aset majandusalane kohtumine Venemaa peaministri ja Eesti peaministri vahel Läänemeremaade Nõukogu tippkohtumisel Riias.

Daamid ja härrad,

lõpetuseks lubage mul pöörduda tagasi oma algteema juurde, milleks oli NATO laienemine, ja heita lootusrikas pilk järgmisele tippkohtumisele Washingtonis. Selleni on jäänud vaid 13 kuud.

Vaadeldes eelseisvat NATO tippkohtumist Washingtonis peab ära märkima, et Ameerika Ühendriigid on näidanud üles erakordselt suurt huvi Balti küsimuse vastu. Kirjutades koos minu, Läti ja Leedu presidendiga käesoleva aasta jaanuaris Washingtonis alla Ameerika-Balti hartale, toonitas President Clinton, et ''Ameerika Ühendriigid on kindlalt otsustanud luua tingimused, mis võimaldaksid Balti riikidel [NATO] avatud uksest sisse astuda''. Ma võin teile kinnitada, et pärast kohtumist peaminister Tony Blair'iga praeguse visiidi ajal pole mul põhjust kahelda, et Suurbritannia poliitika on sama meelt.

Riigisekretäri asetäitja Strobe Talbott ütles oma sõnavõtus massimeedia esindajatele Nobeli Instituudis Oslos, et Balti riigid peaks tunnetama, ''et nende NATO-kõlblikkus pole abstraktsioon, see pole lohutusauhind, millest me silmakirjaks räägime, vaid see on reaalsus.'' Samuti nimetas ta Baltimaade NATOsse mineku küsimust ''NATO laienemise ja ... [USA]... Euroopa- poliitika lakmusprooviks.''

See on veelkordseks tõenduseks, et Balti küsimus võetakse 1999. a Washingtonis tõsiselt päevakorda, sõltumata sellest, kas selleks ajaks on välja kuulutatud teine voor, ja sõltumata sellest, keda sinna kutsutakse. Me ei pühendu eriti sellele küsimusele. Me arvame, et 1999. a otsused tuleb teha aastal 99, mitte varem, ja lähtudes sellest olukorrast, mis aastal 99 kujuneb. Igasugune etteennustamine võib osutud vägagi pärssivaks. Tahaks veel kord tsiteerida oma sõpra Strobe Talbottit, seekord kõnest, millega ta esines Paasikivi Seura's. Viidates Madridi tippkohtumisele ütles ta, et ''NATO nõustus uuesti revideerima laienemise protsessi järgmisel tippkohtumisel 1999. a; NATO märkis ära ka edu, mida Rumeenia, Sloveenia ja Balti riigid on saavutanud vastuvõtmise kriteeriumidele vastamiseks. Sellega kohustus NATO otsima eelseisvatel aastatel kõlbulikke liikmeid nii lõunas kui ka põhjas.''

Ma tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele