Eesti mäletab


Eile olin Pärnus, täna siin teie hulgas, homme Viljandis. Ja põhjus on üks – see on meie leinapäev. Ma tahaksin öelda, mida leinapäev meile peaks tähendama. Ta ei tähenda mitte neid, keda küüditati 1941. aasta 14. juunil. Ta tähendab midagi palju olulisemat — ta haarab kõiki neid, keda väevõimuga Eesti kodudest, linnadest ja küladest ära viidi. Ta haarab ka neid, keda küüditati 1949. aastal. Aga ennekõike tähendab ta seda, kuidas totalitaarne võim läks kallale väikesele rahvale ja püüdis selle rahva perekondi lahutada, selle rahva lapsi venestada, selle rahva inimesi laiali puistata mööda määratut ala. Ta tähendab õieti veel palju rohkemat. Me oleme siin koos otsekui selleks, et meenutada esimest küüditamist. See on nii, aga see raam on palju laiem. Mul on siin käte vahel üks leht paberit. Lubage ma loen mõned nimed sellest ette.

Meil on ka praegu, aastal 2001, väga umbmäärane ettekujutus sellest kui palju eesti rahvas on pidanud kaotama, kui palju Valgamaa on pidanud kaotama. Ma tean seda öelda, et Helme kihelkonnast küüditati 1941 71 inimest ja nendest surid üle poole. Aga ma ei räägi praegu siin mitte ainult küüditatutest. Ma tahaksin teile meelde tuletada niisugust nime nagu Märt Veidenberg. Võib-olla on see unustatud nimi. Aga ta oli esimene mees Helme kihelkonnast, kes augustikuus 1940 arreteeriti. Me kõneleme ka nendest, kes arreteeriti üksikult. Miks üksikult? Sellepärast et plaan eesti rahva kõige elujõulisemaid perekondi lõhustada oli koostatud täpselt ja halastamatult.

Ma loen teile ette kõik need nimed, kes Valga linnast on arreteeritud ajavahemikus 1940-1956: Aab, Bandalovski, Berg, Brandt, Braun, Brock, Buschman, Eek, Erik, Filatov, Freibach, Gerassimov, Gross, Grupp, Haas, Inn, Iverson, Jaanusson, Jakobson, Joonas, Juram, Jüris, Kallasse, Karki, Kartoffel, Kasak, Kask, Kattai, Kender, Kirk, Kirsipuu, Kivi, Klaasep, Klaasma, Kook, Koonik, Koop, Koorits, Korp, Kotkas, Kotõlõim, Kresla, Kukk, Kurvits, Kuusik, Kõomägi, Kühl, Laarman, Larina, Laul, Laving, Leepin, Lehepuu, Lekstein, Lentsius, Lilleman, Lillipuu, Luik, Luts, Madisson, Mahlapuu, Meister, Muhk, Muri, Must, Mürk, Naris, Niggul, Nirk, Nurk, Ode, Oja, Oluvere, Orgussaar, Pae, Pang, Parts, Pehk, Piks, Podirat, Põld, Pärna, Päss, Pästlane, Pääsuke, Raad, Rae, Rahula, Raidvere, Raja, Rand, Ribul, Ritson, Rode, Roosiorg, Rutnik, Saar, Saare, Saarmäe, Sepp, Siitan, Sillaots, Simson, Sisask, Sokkand, Suurorg, Tali, Talve, Talvik, Tamberg, Tamm, Telliskivi, Treumuth, Tromp, Uppin, Vaher, Vaide, Valgur, Vares, Varik, Vattis, Vereštšinski, Viilup.

Kallid valgamaalased, see on vastus, milleks meil leinapäev. Mis on leinapäeva mõte? See ei ole mitte kaotanud riigi ja kaotanud rahva nutupäev. See on päev, mil me vaatame minevikku, selleks et mõista, kuipalju me oleme pidanud oma isasid-emasid, vanaisasid-vanaemasid kaotama. Ja ometi — kui võimsalt Eesti on ennast sirgu löönud, uuesti oma sõltumatuse tagasi saanud. Ja meie sõltumatuses, selles mis meie ümber on, on nende kõigi nimede, paljude tuhandete ja tuhandete nimede ohver, nende lootus. Kõik see, milleks nad valmistusid ja mis jäi neile igavesti saamata. Me ei saa leinapäevi korraldada jaanuaris ja märtsis ja detsembris ja veebruaris. Neid leinapäevi on Eestis olnud niipalju, et sellega me võiksime katta terve aasta. Meie leinapäev on 14. juuni ja see on tinglik päev. See on see päev, kus me mälestame kõiki neid, kelle elutee on läbi lõigatud. Ja kes ometi elavad oma lootuste ja tegudega meie hulgas, kes on tagasi tulnud, ja eriti muidugi, kes ei ole kunagi saanud tagasi tulla. Kes puhkavad meist kaugel, kalmistutel, millel ei ole isegi nime ja mis ometi kuuluvad Eesti kalmistute ritta nii nagu meie kangelaskalmistud. See on meie leinapäeva mõte. See on see mõte, mis peaks meid kõiki ühendama. Ühendama mitte nutuste silmadega, vaid selle tundega, et me oleme ometi alles jäänud hoolimata sellest, missuguseid võimsaid jõudusid meie vastu, eesti rahva hävitamise vastu on koondanud riik, kus ei ole kunagi tuntud demokraatiat ega õigust. See on meie leinapäeva mõte. Me ei unusta neid ohvreid ja neid on palju olnud – 110 000 inimest ühemiljonilise rahva kohta. Ja ometi me võime täna uhkelt vaadata minevikku ja tulevikku. Tänane päev ei ole mitte jõuka Eesti riigi päev. Aga ta on ometi niisuguse Eesti riigi päev, kus Eesti on vaba. Ja kus me näeme juba elu, mille viljad on tulevikus.

Ma käisin praegu väikeses koolis, siinsamas paarkümmend kilomeetrit eemal. Mina tundsin, et see minevik, mis teile ja ka minule on ühine olnud, peab muutuma selleks tugevaks jõuks, mis me lootusi ja ootusi ühendab, mis meid karastab. Ja mis sisendab meile ka seda jõudu, mida meil 1939, 1940 võib-olla ei olnud piisavalt. Nimelt oma kodumaad vajaduse korral kaitsta. Sest kaitsetahe on see, mis kaitseb meid kõige kindlamalt lahingute eest. Kallale tullakse ikka ainult sellele, kes on nõrk ja kellel puudub kaitsetahe. See on meie leinapäeva mõte. See ei ole mitte meie uhkuse päev. Aga see ei ole ka mitte nukruse ega häbi päev. Meie oleme võitnud ja nemad kaotasid. Jäägu see meile igavesti meelde — meie oleme võitnud, sest seda tahtis rahvas. Seda tahtis meie vabadusearmastus. See liitis meid ja liitunud rahvas on alati oma oleviku ja tuleviku peremees. Liitunud rahvast ei suuda mitte ükski vägi võita. See on meie leinapäeva sisu.

Ja see ongi, armsad valgamaalased, mu lühikene teade teile. Ma tahaksin teile öelda, kui tänulik ma olen, et te olete tulnud selle pisut kõleda ilmaga siia kokku. Ma tahaksin kutsuda teid nüüd siia ja kõigile neile, kes on neist rasketest elukoolidest eluga tagasi tulnud, rinda kinnitada Murtud Rukkilille. Rukkilill on olnud Eesti rahvuslill, Eesti sümbol. Teda on püütud murda, ta ei ole mitte murdunud, ta õitseb Eestis edasi, ta õitseb teie südametes edasi. Ja alustame oma lihtsa protseduuriga.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele