Lugupeetavad õpetajad, lugupeetavad vilistlased,
armsad õpilased Reaalkoolis ja üle kogu Eesti,

soovin teile õnne Vabariigi aastapäeva eel koolist, mille on lõpetanud mu isa ja mu vanem poeg. Kuid mitte perekondlikud põhjused ei toonud mind siia koolimajja, vaid see marmortahvel. Niisugune tahvel peab olema igas koolis Eestimaal. Ta ei tarvitse olla marmorist, aga ta peab teid, õpilasi, siduma nendega, kes enne teid on õppinud ja kellele võlgneme Eesti Vabariigi. Riik sünnib maailma nagu inimene, ainult üks kord. Kuid erinevalt inimesest kestab riik igavesti, – kui inimene riigi omaks võtab ja riigi järjekestvuse eest hoolt kannab. Inimene ja riik on nagu puu ja mets: puu sureb, mets jääb. Mõned Eesti metsad on pronksiaegsed. Ma tahan, et Eesti riik niisama kaua kestab.

Miks, võite imestada.

Selleks, et püsiksime eestlastena. Et kõneleksime eesti keelt, et oleksime oma saatuse peremehed sellel ilusal maal, mis võiks veel palju ilusam olla. Mets kaitseb puid, riik kaitseb inimest. Omas riigis elame nagu omas kodus.

Seepärast peamegi oma riiki kalliks. Seepärast ongi igaühe kohustus riiki hoida, riiki juhtida, riigi nime puhtana hoida räpastest tehingutest ja riigivarastest. Kui riik kaitseb inimest, kaitseb inimene riiki, nii nagu ta kaitseb oma kodu. Eesti kooliõpilased on ennast ja oma tulevikku samastanud Eesti riigiga nii Vabadussõjas kui hilisemates sõdades kommunistlike ja fashistlike okupatsioonide vastu. Loen teile ette Haapsalu õpetajate seminari viieteistaastase õpilase Salme Kivisalu kirja. Ta kirjutab oma koolikaaslastest nõndaviisi: ''Ta armastas kodumaad ja langes tema eest ausalt. Nii nagu ta mulle ütles: elusalt ma end neile kätte ei anna. Need sõnad mu mälust ei kustu. Meie Heljuga tõotasime kätte maksta, sest oleme selleks võimelised.'' Viieteistaastane Salme sai truuduse eest isamaale 25+5. See oli aastal 1949. Ja nüüd loen teile ette ''Päevalehes'' avaldatud Kunda õpilase arutluse: ''Mitte ei tule meelde, kas Eesti president on Borja Jeltsin või Misha Gorbatshov.'' See on aastast 1998.

Te näete, midagi on meie riigis korrast ära. Me peame endalt iga päev küsima, miks on Eesti riik. Ja teie, mu lugupeetud vilistlased, mu kallid Eestimaa koolilapsed, peate sellele ise vastuse leidma. Siis suudame ka riiki paremaks ja õiglasemaks kujundada.

Mina mõtlen sellele iga päev.

Ka tänases iseseisvuses õppiva põlvkonna südames elab Eesti. Ja kuigi aeg on edasi läinud, ei ole see tunne põrmugi teistsugune kui teie Vabadussõtta läinud eakaaslastel. Alles on tahe olla iseseisev ja prii, alles on seesama noortele omane selge tulevikuvaade, usk meie riigi ja rahva püsimisse. Tollal tuli seda kinnitada sõjas. Tänapäeval kinnitab seda aadet igamees teenides kutsealusena Eesti Kaitseväes. Ja omaenda riigis pole see teenistus kellegi võõra, vaid iseenda huvides. Meist igaühest sõltub Eesti püsimine — seesama arusaam tiivustab meid praegu nagu ka kaheksakümmend aastat tagasi. Eesti algab meie südamest. Eesti algab Sinu südamest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele