Armsad kaasmaalased Eestis ja laias maailmas!
Lugupeetavad külalised!

Soovin teile südamest õnne meie Isamaa sünnipäeval. See päev liidab meid rõõmus ja mures, töös ja võitluses. Lubage rahva nimel kinnitada: Eesti on tänulik, et riigi kõige tähtsamat päeva pühitsevad meiega koos kõik meie naabrid; kogu Põhjala riikide pere eesotsas Soomega; ning Euroopa Liidu ja Atlandi Liidu riigid, meie poliitilised partnerid.

Asja juurde.

Vabariigi aastapäeva esimene järeldus: järjepidevus.

Me pühitseme Eesti Vabariigi sõltumatuse kaheksakümnendat aastapäeva. See on hoopis põhimõttelisem tõsiasi kui pealispilgul näib. Meil on olnud ja on üks riik, mitte kaks või kolm. Olgu see täies karmuses öeldud nendele postsovjetlikele taskufilosoofidele, kes vaikselt ja usinalt närivad meie juuri. Ei lähe läbi, härrased seltsimehed! Üks ja üksainus riik, üks ja ainus Eesti! Selle kaudu oleme iseennast määranud ja sellisena näevad ja mõistavad meid kõik teised riigid. Ühegi erandita. Jätke sosistamine, nagu ohustaks meid mõnede vene poliitikute poolt käibele lastud väljendus ''lähivälismaa''. Kui Eestit midagi ohustab, siis on see räpaste käte oht, rahva usalduse kaotanud poliitikute oht, kääbuserakondade poliitiline lehmakauplemine, seespidine ja mitte väljast tulev oht. Vene Föderatsioon on ja jääb meie naabriks, kellega Eestil on kujunemas Euroopa riigile omased normaalsed suhted. ''Lähivälismaa doktriin'' on osutunud kasutamiskõlbmatuks ja kõrvale heidetud. Kui ma presidendina esimest korda siit kõnetoolist teie poole pöördusin, oli mul au üle anda Venemaa presidendi Jeltsini õnnesoovid Eesti Vabariigi seitsmekümne viiendaks aastapäevaks. Miks meie kirjatargad seda nii püüdlikult tahavad unustada? Rahvana võime olla Euroopas vanimate killas, kaheksakümneaastase riigina oleme suhteliselt noored. Kuid Eesti Vabariigi katkematu järjekestvus aastast 1918 tähendab seda, et oleme kõigepealt osa Euroopast, aga mitte Euraasiast.

Vabariigi aastapäeva teine järeldus: usalduse tagasivõitmine.

Aastapäevadel heidame pilgu minevikku, et selle kogemuste kaudu kujundada tulevikku. Kogemustega on kord juba nii, et neid leiab ainult minevikust. Kuid minevik ei ole lukku keeratud kõrvaltuba. Minevik elab meis kõigis, mineviku kogemus elab oma vaikset ja väärikat elu nendes naistes ja meestes, kelle selgele pilgule ja tahtejõule võlgneme Eesti riigi. Austagem neid väheseid, kes on veel elus, ja mitte sõnamulinaga, vaid korraliku pensioni ja igapäevase hoolitsusega. See, mul on häbi öelda, on meie maksmata tänuvõlg, ja samas - mul on jälle häbi seda öelda - on meil seda elavat sidet endal vaja, et riigina püsida.

Rahvas on pettunud. Rahvas ei tunne uhkust oma poliitikute, oma parlamendi, oma erakondade üle, rahvas ei usalda ei õigussüsteemi ega politseid, rahvas on nõutu. Õhus hõljub küsimus: kuhu lähed, Eesti?

Ja mis veelgi halvem: kes sa oled, Eestimaa?

Eestis valitseb identiteedikriis.

Me võime palju rääkida oma makroökonoomilistest näitajatest, mis on viinud Eesti reformiriikide esiritta, kuid selle tagajärjeks oleks umbusu suurenemine ka Eesti vaieldamatu edukuse suhtes.

Majanduse reformimine on lihtsas keeles varade ümberjaotamine. See on alati ja kõikjal olnud räpane aeg. Eilne ametnik muutub üleöö miljonäriks. Ajakirjandus kõnetab neid peaaegu lugupidavalt peene tiitliga korrumptant, selle asemel, et öelda lihtsas eesti keeles riigivaras. Ämbrisse astumine, skandaal, katastroof, sügav hämming ning ''au ja väärikuse'' kaitsmine kohtus on Eesti Vabariigi kodaniku igapäevane lugemisvara. Rahval on õigus küsida: kas see ongi Eesti Vabariik? Ei, mu kallis rahvas, see ei ole Eesti Vabariik. See on Eesti Vabariigi vaht, mille riisume kulbiga kokku ja heidame solgiämbrisse. Kui mitte varem, siis valimiste aegu. Seda me teeme ühiselt ja teeme senikaua, kuni vahtu enam ei ole.

Kuid oleks vastutustundetu silmi kinni pigistada ohu ees, mis varitseb meie parlamentaarset demokraatiat ja meie kaheksakümneaastast vabariiki. See avaldub ennekõike selles, et tänast Eestit püütakse vastandada lapsepõlvemälestuste sõjaeelsele ideaalsele Eestile. Ja siit on ainult üks samm kahe või koguni kolme vabariigi omaksvõtmiseni, elava riigi tükeldamiseni lihuniku raiepakul.

Armsad kaasmaalased, nimelt just niisuguste ohtude vältimiseks vajame ajaloo kogemusi. Lubage mul tsiteerida meie sõjaeelse särava ideoloogi, noore Ilmar Tõnissoni sõnu aastast 1932. Tsitaat: ''See läinud aastakümme oli töörohke, aga ideelage. Aga kuna kandvatest mõtetest oli puudu, ei rahuldanud ka töö. Sest üksikülesannete, kuigi pingutatud, korraldamine ilma tervikvaateta ei võinud õnnestuda. Sellest tervikvaatest aga oli meil puudus. Ei osatud ilmavaateliselt orienteeruda rahvusriiki asetatuna. Sest kuigi meie rahvuslus oli teinud läbi tõsise arengu ja küllaldaselt üksikuis süvenenud, oli ta siiski ehitatud opositsioonimeeleolule riigi vastu.'' Tsitaadi lõpp.

See oleks võinud olla ka eile kirjutatud.

Kaks järeldust.

Tänasest tundmatuseni erinevas sõjaeelses maailmas jõudis Eesti oma identiteedikriisini kaheteistkümne aastaga. Praeguses hoopis kiiremas maailmas oleme jõudnud samade probleemide ette kaks korda kiiremini.

Teine järeldus tuleneb Tõnissoni tõdemusest, et me rajasime oma riiki opositsioonimeeleoludele riigi vastu. Tänapäeval kehtib see kahekordselt. Võib olla opositsioonis valitsusega, aga mitte riigiga, mitte riigi ideega. Soomes või Taanis näiteks opositsioonimeeleolu riigi vastu ei ole, riigi kui süsteemi üle tuntakse ainult uhkust. Praegu on opositsiooni riigi vastu rohkemgi kui kahekümnendatel aastatel, sest meis kõneleb tänaseni kaasa mõru mälestus nõukogude totalitaarsest riigist: see hiirte ja kasside ühiskond pakkus stabiilselt arstiabi, leiba ja ajalehte koos troikade, koonduslaagrite, küüditamiste ja venestamisega. See kogemus, uskumatu küll, vormib ohtlikul määral meie suhtumist riiki, nüüd juba Eesti riiki, mis reedab meie ebakindlust. Ebakindlust mille suhtes? Demokraatlike mehhanismide suhtes. See iseloomustab tänase Eesti poliitilist kultuuri, poliitikuid, aga mitte rahvast. Rahvas ei ole ennast riigist ära pööranud. Rahvas on ennast poliitikutest ära pööranud, kuna poliitikud on ennast riigist ära pööranud. Riik toimib siis, kui ühiskonna liituvad huvid on lahknevate huvidega võrreldes ülekaalus, ehk - Ilmar Tõnissoni sõnadega Vabariigi neljateistkümnendal aastapäeval - kui Eesti poliitilistes erakondades pääseb võimule ''enesesalgamine üldsuse huvides''. Enesesalgamist me praegu ei näe. Vastupidi, ajakirjanduses sagenenud skandaalid on muutnud eestlasi küüniliseks meie poliitikute vastu. Vahel on hingeliselt raske vastu panna poliitilisele porile, mis lehtedest vastu vaatab. Igapäevasest tavalisest elust lehed ei kirjuta, sest see ei tõsta lehe läbimüüki. Ometi on Eesti määratult muutunud. Seda kinnitavad aga kõige veenvamalt välismaalased, olgu võõrad või tuttavad. Linnapilt on muutunud. Majad on muutunud. Kauplused on muutunud. Võiksin ise lisada, et lapsed õpivad Eesti oma õpikute järgi, Eesti piiril seisab Eesti oma piirivalve, Eesti tänaval kõnnib oma sõdur. Kui me seda ise ei märka näha, kui me seda ise ei oska hinnata, siis õõnestame iseenda eneseusaldust ja oma laste tulevikku, pikas laastus ka ajakirjanduse läbimüüki. Nõrgast ajakirjandusest sünnib aga nõrk demokraatia.

Eesti vajab tervikvaadet, nagu Tõnisson ütles, ehk rahvuslikku programmi, nagu ütleksime praegu.

Vabariigi aastapäeva kolmas järeldus: säästupoliitika.

Ammutades eneseusaldust mineviku kogemustest ja eeskujudest, lasub meil kohustus ehitada oma riiki puhaste kätega. Oleme taastanud iseseisvuse, mille Stalin ja Hitler püüdsid meilt võtta, kuid peame jätkama niisuguse riigi ehitamist ja niisuguste väärtushinnangute kujundamist, mis kindlustab meie astumise Euroopa Liitu ja selle kaudu Eesti püsimise. Lubamatult kergemeelne on alustada valimiskampaaniat ajal, kui peame koonduma seadusloomele, mis oleks kooskõlas Euroopa Liiduga, meie esimese prioriteediga. Ja täiesti talumatu on menetleda seaduseelnõusid, mis on vastuolus Euroopa Liidu seadusandlusega. Peame endale selgeks tegema lihtsa sõltuvuse: ilma õiguskorrata ei saa olla korraliku majandust ja ilma korraliku majanduseta ei saa olla usaldusväärset õiguskorda. Piltlikult võiks seda kujutada kolmnurgana, mille ühes tipus on õiguskord ja riigikaitse, teises tipus eurolepingust tulenevad seadusloome kohustused ja kolmandas tipus majandus- ja rahanduspoliitika. Kõik kolm tippu sõltuvad üksteisest ja mõjutavad üksteist. Kolmnurga lahendamisel peame endale esitama lihtsaid küsimusi, nagu: mida Eesti toodab? Mida ette võtta, et jõuliselt vähendada impordi ja ekspordi tasakaalupuudust? Jooksevkonto defitsiiti? Ma toetan kahe käega Eesti Panga ja peaminister Mart Siimanni säästupoliitikat. Saage minust õigesti aru: Eesti majandus on heal järjel, aga sellest ei piisa. Eelmise aasta börsikriis, tarbijahinna indeksi järsk kasv ja paljud teised märgid näitavad, et majanduselu ei ole mitte kunagi mingi garanteeritud suurus. Oleme loonud oma majandusele töökindla aluse. Nüüd peame iga päev küsima endalt: mis on muutunud maailma majanduses; mis laadi reforme peame ette võtma, et muuta iseennast konkurentsivõimelisemaks. Jah, meid valiti Euroopa Liidu kandidaadiks ja meist on kirjutatud kenake hulk artikleid maailma ajakirjanduses. Kas oleme jäänud ennast selle võlupeegli ees imetlema ja tsitaati korrutama? Kas pean Vabariigi aastapäeval ütlema, et niiviisi hiilib stagnatsioon meile tuppa?! Eesti on ju väga väike riik ja meie majanduse maht on väike. Kõik tunnevad kõiki, enesega rahulolu ja korporatiivne õlalepatsutamine on kerge tulema. Meie avatud majanduse juures on see ohtlik. Me ei konkureeri ju mitte omavahel, vaid maailma parimate tootjatega. Ja konkureerime tarbijate pärast, isegi Eesti tarbijate pärast. Ma kutsun meie tööstus- ja kaubandusringkondi avameelselt arutama põhjusi, mis pidurdavad Eesti eksporti. Olen oma välisvisiitidele alati kaasa võtnud ärimehi, et propageerida Eesti tooteid ja teenuseid. Olen valmis kaasa lööma selle probleemi kiiremale lahendamisele.

Vabariigi aastapäeva neljas järeldus: kaitsetahe.

Eesti riigieelarve koostamine kuulub Vabariigi Valitsuse kompetentsi. Selle tasakaalustamine on keerukas ja rasket valikut nõudev töö. Riigikaitse kõrgeima juhina pean ometi nentima, et NATO liikmesriigid kulutavad riigikaitsele keskmiselt 2% oma rahvuslikust kogutoodangust. Ja et Eesti poliitiline eesmärk on osaleda ühise Euroopa kaitsmisel, peame sellele vastavalt ka tegutsema. Ja kõigepealt ei tohi me oma rahvast ja iseennast petta: NATO riigid ei kuluta seda summat mitte sellepärast, et nad NATOsse kuuluvad. Nad kulutavad seda, sest nad teavad: nii palju maksab usaldusväärse riigikaitse käigushoidmine. Ka Soome ja Rootsi kulutavad umbes niisama palju, kuigi nad pole NATO liikmed.

Samas tähendab riigi toetus meie kaitsejõududele ka suurt vastutust. Raha tuleb kokku hoida ja otstarbekalt kasutada. Eestil on ikka veel viis laevastikku. Nii palju polnud neid Inglismaal isegi kuninganna Victoria aegu. Kõik katsed seda olukorda muuta on põrkunud ametkondlike huvide vastu, mida looritatakse tuhande tehnilise ettekäändega. Riigi raha raiskamise lõpetamine loob soodsa aluse ka meie kaitsekulutuste tõstmiseks järgnevatel aastatel.

Viies järeldus: kahekõne rahvaga.

Meie kohustus on korraldada läbirääkimised Euroopa Liiduga nii, et avalikkus oleks pidevalt informeeritud neist asjaoludest, mille üle läbi räägitakse. Õnneks on meil juba loodud hulganisti organisatsioone, mis ühendavad tootjaid, majandusmehi, tarbijaid. Nende organisatsioonidega peame kindlasti konsulteerima, sest lõppude lõpuks on otsus astuda Euroopa Liitu niisugune otsus, mille me teeme pikaks ajaks. Kogenud diplomaadid vahendavad meie mõtted Brüsselis, kuid rahvas peab saama võimaluse oma mõtted selgelt ja arusaadavalt välja öelda.

Euroopa Liidu puhul pole tegu uue liitriigiga. Tegu on riikidevahelise organisatsiooniga, mis reguleerib ühtset majandusruumi, ühtset piirikontrolli ja passisüsteemi, sarnast keskonnakaitsepoliitikat, tulevikus ka koordineeritud välis- ja julgeolekupoliitikat, ning paljut muud. Euroopa Liidus lähtutakse normidest, mida kasutab ka muu arenenud maailm. Ent tegu ei ole Eesti suveräänsuse loovutamisega, tegu on teatavate rahvusvaheliste kohustuste võtmisega, mis pannakse täpselt kirja ühinemislepingus. Mõned avalikud esinejad, kes Euroopa Liitu halvasti tunnevad, ehmatavad kuulajaid sellega, et tegu olevat mingi Nõukogude Liidu sarnase monstrumiga. See on vale. Selle väitjad reedavad lihtsalt oma asjatundmatust.

Tänapäeva maailm on ühinev maailm. Majandus on muutunud globaalseks, informatsioon liigub vabalt üle riigipiiride. Et sellises konkurentsis pinnale jääda, tuleb leida koostööpartnerid ja ennast nendega siduda. Üheskoos ressursse kasutades suudame kindlustada eestlastele julgeoleku ja elatustaseme, mida me üksi selles avatud maailmas mitte kunagi ei suudaks teha. Selles mõttes pole Euroopa Liiduga ühinemisele alternatiivi. Me astume Euroopa Liitu iseenda ja oma laste tuleviku kindlustamiseks. Keegi meid sinna ei sunni. Olgem ausad, tahtjaid on meietagi palju. Kuid eestlased on oma tubli tööga endale võimaluse ühinemiseks välja teeninud. Kasutame siis seda hästi.

Kuues järeldus: selged perspektiivid.

Täna oleme heitnud pilgu tagasi oma riigi sünniaegadesse. Kahekümne neljas veebruar 1918 on Eesti ajaloos erakordne kahes mõttes. Esiteks: ta ei kordu enam mitte kunagi. Enesemääramisõiguse teostab rahvas ainult kord elus, kui ta sünnib riigiks. Ja teiseks: hoolimata kahe suure vaenuväe pitskruvide pitsitusest võttis Päästekomitee endale kohustuse ja vastutuse üles ehitada demokraatlik Eesti Vabariik. Tollal oli see keeruline mitme tundmatuga ülesanne. Keeruline on see praegugi, sest selle ülesande tundmatud tegurid muutuvad pidevalt ka lahendamise käigus. Tänaseks ma ei ole veel muutnud Eesti Vabariiki üles ehitada sellisena, nagu ta peaks olema. Kuid ülesanded kasvavad inimesest kiiremini. Inimene suudab neist jagu saada üksnes teadmistega. Eestis kahjuks puudub seniajani hariduskontseptsioon. Seepärast palusin ülemineval aastal Presidendi Akadeemilist Nõukogu koonduda sellele küsimusele, mis minu arvates on Eesti tulevikule määrav. Aastase ajurünnakuna valmis meie aastapäeva künnisel 22 leheküljel dokument ''Õppiv Eesti'', mille ma homme hommikul annan üle Riigikogule. Olen veendunud, et ''Õppiv Eesti'' seisab väljaspool erakondi, järelikult ka väljaspool valimiseelseid kirgi ning lubab jõuda laialdasele ühiskondlikule kokkuleppele. Olen ka selles veendunud, et meie rahvas ja homne valijaskond teraselt jälgib selle dokumendi edenemist ja erakondade tahet omaks võtta Ilmar Tõnissoni sõnastatud ''enesesalgamine üldsuse huvides''.

Räägin sellest teatud murega. Valimised on lähenemas ja valijad ootavad erakondadelt tõsiseid tulevikku suunatud lahendusi. Valijad vaatavad enda ümber ja tajuvad selgemalt kui paljud professionaalsed poliitikud, et täna ei ole 1990. aasta ega 1992. ega ka 1995. aasta. Eesti ühiskond on arenenud kiiresti. Probleemid, mis eile olid prioriteetsed, võivad täna olla tühised. Kahjuks on paljud poliitikud jäänud ajastusse, mil poliitilist võistlust peeti läbi kõmulehtede. Üks põhjus on ka selles, et probleemid on läinud keerukamaks ja nõuavad ka poliitikutelt suuremat asjatundmist. Erakonnad on aga liiga väikesed, koondunud ühe või paari särava tähe ümber ja ei suuda seetõttu paeluda laiemate asjatundjate ringi, kes aitaks välja töötada erakondade programme ja valmistada poliitikuid ette valimiseelseteks debattideks. Riigikogu kodukord ei ole läbirääkimistele õieti ruumi jätnudki. Erakondade pilt on niivõrd kirju, et hägustab nende sõnumit veelgi. Olen aastapäeva-eelsetes usutlustes rõhutanud ja rõhutan seda ka täna, et Eesti demokraatia ainumõeldav tee on sarnase vaateviisiga erakondade ühinemine suurerakondadeks. See võimaldab edaspidi moodustada stabiilseid valimiskoalitsioone, kellelt rahvas võib oodata ja nõuda loogilise programmi elluviimist. On täiesti talumatu, kui erakonna juhid ootavad oma liikmetelt ühiselu reeglitest kinni pidamist ja samas lasevad ennast ahvatleda väiklasse sõnasõtta. Erakondliku elu ebastabiilsus ohustab juba Eesti poliitilise elu stabiilsust, Eesti majanduse arengut ja võib tulevikus ohustada isegi meie põhiseaduslikku korda. Õnneks me elame, erinevalt Ilmar Tõnissoni aegadest, avatud maailmas ja meie demokraatlik praktika võib nõrkuse hetkedel toetuda erakondade rahvusvahelistele sidemetele.

Mu kokkuvõte on napp: igal hommikul tuleb demokraatia määratleda uuesti. Iga päev tuleb demokraatiat ja õigusriiki õppida, meil kõigil. Mitte õpetada, vaid kõigepealt õppida. Need on meie kõige kiiremad kodutööd, kui tahame olla oma ajalookogemuse väärilised, oma rahva ja riigi väärilised, kui tahame kaheksakümneaastase Eesti Vabariigi üle uhked olla.

Ja uhked me oleme. Õigusega. Soovin teile kõigile õnne Eesti Vabariigi kaheksakümnendal sünnipäeval!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele