Teie Kuninglik Kõrgus,
Lordid,
Ekstsellentsid,
Daamid ja härrad!

Mul on suur heameel öelda avasõnad sel kontserdil, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 80. aastapäevale. Täna õpite tundma minu kodumaad meie toreda lastekoori "Ellerhein" vahendusel.

Vaadake neile näkku: te näete Euroopa tulevikku. Siis aga vaadake mulle näkku. Minu elulugu, nagu ka 80- aastase Eesti Vabariigi elulugu, on Euroopa minevik. Miski ei tee mulle suuremat heameelt kui näha, et noor nägu on ilusam kui vana.
Vaevakortsud on olnud näol kõigil I maailmasõja järel sündinud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel. Kuid kolmel Balti riigil - Eestil, Lätil ja Leedul - polnud pärast II maailmasõda oma nägu justnagu enam ollagi.

Siiski ei kadunud meie näod sootuks. Balti riikide eksiilvalitsused ja meie legitiimsed saatkonnad tegutsesid läbi kogu okupatsioonide aja.

Ka Euroopa ei kaotanud oma nägu, sest suurem enamik demokraatlikke riike, Suurbritanniaga eesotsas, ei tunnustanud kunagi Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu ega natsliku Saksamaa poolt.

Ometi ei jätkunud Euroopal 30-ndate aastate lõpul ühistahet, et vastu seista Stalini ja Hitleri sobingule, mille ohvriks Eesti Vabariik koos paljude teiste riikidega langes.

Ega pärast Esimese maailmasõja lõppu olukord kuigivõrd parem ei olnud. Eestlaste enesemääramisõigusest sündinud Eesti Vabariik tugines pigem suurriikide ristuvate huvide haprale tasakaalule kui rahvaste õiguste põhimõttekindlale järgimisele. Ja ennekõike jäi meie riik püsima tänu eesti rahva tahtele, mis ilmutas ennast, relv käes, kahel rindel korraga meie kaks aastat kestnud Vabadussõjas.

Suur osa Eesti Vabadussõja relvaabist tuli Suurbritannialt. Nagu ka Briti sõjalaevad, mis võtsid osa lahingutegevusest Soome lahel. Sellel ainsal välisabil oli meie Vabadussõjas ülioluline roll. Eesti saavutas iseseisvuse ja demokraatlik Euroopa laienes Läänemere kõigile randadele ja saartele.

Pole siis ime, et kahe maailmasõja vahel arenesid Eesti ja Suurbritannia vahel tihedad suhted. See suhe ei olnud kaugeltki väikeriigi ühepoolne ega ka idealistlik soov elada suurema riigi najal. Ei, ta põhines aktiivsel kaubavahetusel - ligi 40% Eesti ekspordist läks just Suurbritanniasse. Ta põhines arusaamal, mille üks eesti kirjamees võttis kokku juba 1919. aastal järgmiste sõnadega: "inglastel on võrreldamatu oskus oma huvisid teiste rahvaste huvidega sobitada nii, et sellest mõlemale poolele tulu tuleb."

Seda oskust ei ole Euroopas kunagi ülearu palju olnud. Eesti Vabariigi ajalugu tunnistab kõige hoiatavamal moel Euroopa ühistahte puudust 20. sajandi keskel. Kuid 20. sajandi lõpp on andnud Euroopale uue võimaluse. Jälle tuleb igal Euroopa riigil oma erihuvid realiseerida ühishuvide kontekstis.

Euroopa Liit on juba otsustanud, et Euroopa ühishuviks on laienemine. Keerulise ühis- ja erihuvide sobitamise - laienemisläbirääkimiste - algus on eeloleva kuu lõpul. Eesti kuulub esimeste hulka, kes laua taha istuvad, ja meil on hea meel, et eesistujaks on just Suurbritannia. Ei ole vist eluvaldkonda, kus me täna ei saaks rääkida Suurbritannia ja Eesti viljakatest suhetest. Kindlasti aitab neile kaasa vaimsuse lähedus meie rahvaste vahel, kindel poolehoid inimese vabaduse ja vabakaubanduse põhimõtetele, majandushuvidest rääkimata. Eestist vaadates võime kinnitada - me tunneme Suurbritannia huvi meie regiooni vastu ja koostöösoovi. Me vastame traditsiooniliselt samaga - nii oli see aastakümnete eest, nii on see täna ja nii on ka edaspidi.

Eesti asub läbirääkimistele, kindlalt teades, et Euroopa Liidu laienemine on nii Eesti kui Euroopa huvides. Olen veendunud, et just Suurbritannia seisab sealjuures kindlalt meie kõigi ühishuvi eest - Euroopa integreerub, kuid säilitades Euroopa rikkuse allikat, milleks on iga Euroopa riigi oma nägu.

Mu daamid ja härrad, nüüd on teie ees Eesti homne nägu.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele