Mu daamid ja härrad!

Mul on tõsiselt hea meel, et saan oma Ühendkuningriigi visiidi käigus ning seoses Eesti iseseisvuse 80. aastapäeva tähistamisega viibida täna siin Püha Antoniuse Kolledzhis.

Juba poisieast peale olen tahtnud Oxfordi tulla. Mõned teie hulgast teavad ehk, et mu isa Georg Meri oli diplomaat. Kuid ta oli ka kõrgesti hinnatud tõlkija, kes tõlkis eesti keelde väärtkirjandust. Pärast oma kolmandat karistusaega nõukogude vanglast vabanenud, otsustas ta pühendada oma ülejäänud elu tõlkimisele. Muuhulgas tõlkis mu isa õige palju Shakespeare“i, tehes suure lauliku teosed eestlastele kättesaadavaks seitsme kauni köitena. Muidugi oli tal puudus kaasaegsetest kommetaaridest tõlgitavaile teostele. Niisiis kirjutas ta Blackwelli raamatukauplusele Oxfordis ja tegi ettepaneku vahetuskaubaks: tema saadaks Blackwelli raamatupoodi vene kirjanduse klassikat, kauplus aga isale vastutasuks Shakespeare“i tänapäevaseid annoteeritud väljaandeid. Ta sai oma kirjale lühikese äraütleva vastuse. Kuid paar päeva hiljem saabus erakiri ühelt Blackwelli töötajalt, hr Shaw'lt. Mis oli võimatu ametlikult, osutus ometi võimalikuks eraviisiliselt.

Olen lugenud neid postkaarte, millega kokkulepet sõlmiti ja kus muuhulgas kirjas ka tehingu täpne maksumus. Miski vähegi keerulisem, mingeidki mõtteid sisaldav tekst poleks nõukogude tsensuurist iial läbi pääsenud. See on pannud mind järele mõtlema, kui olulised on näiliselt tähtsusetud kokkupuuted. See on pannud mind mõtlema, missugused varjatud sidemed võivad ühendada diplomaate, literaate ja tavalisi lugejaid.

Samuti on see pannud mind mõtlema, kui suur võim on juhuste kokkulangemisel poliitikas. Nagu teate, kutsus Euroopa Liit mullu detsembris Luxembourg'is Eesti koos veel nelja riigiga esimesse kandidaatide rühma, kes alustavad liitumisläbirääkimisi. Siin võib mängus olla saatuse käsi, kui aga mitte, siis on igal juhul sümboolne, et Eesti alustab neid läbirääkimisi ajal, mil Euroopa Liidu eesistujaks on tema ammune sõber Ühendkuningriik.

Kasutan sõnu "ammune sõber" sellepärast, et Eestil on teie toreda maaga olnud väga head suhted, õigupoolest juba algusest peale, oma kaheksakümmend aastat tagasi. Sõdadevahelisel ajal olime suured kaubanduspartnerid, kusjuures Suurbritanniasse tuli 40 % Eesti eksportkaupadest.

Olime ka sõjalised partnerid. Suur osa meie Vabadussõja relvadest tuli Ühendkuningriigist ning lahingutegevusest Soome lahel võtsid osa Briti sõjalaevad. Ainuüksi sellel abil oli meie iseseisvuse kättevõitmises ülioluline strateegiline roll.

Kuid ma usun, et Ühendkuningriigil kui NATO liikmel on ka tänapäeval etendada ülioluline roll julgeoleku säilitamises külma sõja järgses Euroopas.

Tavapäraselt meenutatakse Eesti iseseisvuspäeva tähistamise kõneldes soomusronge, neid, mida kasutati Vabadussõjas. Ma ei räägi teile soomusrongidest, vaid nende tänapäeva variandist - nimelt vihmavarjudest, NATO vihmavarjudest, seega kollektiivsest julgeolekust.

Nagu te kindlasti teate, kuulub NATO täisliikme staatuse saavutamine Eesti välispoliitika tähtsamate eesmärkide hulka. See eesmärk näib mõnedele utoopiline, kuid meie, eestlased, oleme harjunud, et meid kangekaelseks nimetatakse. Meile pakub lõbu ei-ütlejate sõnade ekslikkust tõestada.

Seoses NATOga on ei-ütlejaid kenake hulk. Ühtelugu kuuleme niisuguseid manitsusi: seda ei saa teha; te ei ole kaitstavad; te olete liiga ligidal Venemaale; Venemaa on vastu ja mis siis Euroopast saab?

Väidaksin vastu, et seda saab teha, ja usun, et nii juhtubki. Esitaksin teile konkreetselt järgmised kolm teesi. Esiteks: NATO on laienenud varem ja laieneb nüüdki, järelikult laieneb ta taas ka tulevikus. Teiseks: Eesti ning Baltimaad ei erine oma valmisolekus ega võimes NATOsse astuda oluliselt neist kolmest Ida-Euroopa riigist, kes praegu on määratud uuteks liikmeteks saama. Ja kolmandaks: suurim takistus Eesti ning Balti riikide NATOsse astumise püüdlustele ei asu mitte Moskvas, vaid Läänes.

Alustan esimesest teesist. Kaugel 1949. aastal, kui olukord Euroopas oli üpris keeruline ning ohtlik, sõlmiti Põhja-Atlandi leping. Alguses oli NATOs 12 liiget, kuid 1952. aastal liitusid Kreeka ja Türgi. 1955, pärast Saksamaa Liitvabariigi loomist, liitus Saksamaa. Ja 1982 sai liikmeks Hispaania, millega NATO liikmesriikide üldarv jõudis tänase tasemeni - 16.

Loomulikult mõistame, et praegune laienemine on poliitiliselt pinevam kui varasemad, sest kolm uut liiget on endised Varssavi pakti liikmed.

Kui NSV Liit lagunes ja Varssavi pakt lakkas olemast, kerkis NATO planeerijate ette ülesanne mõelda Euroopa julgeolekuprobleemi jaoks välja uued, loovad lahendused. Mõnel polnud aimugi, kuhu minna, kuid meie õnneks oli siis NATO peasekretäriks Manfred Wörner, ehtne selgeltnägija, kes otsekohe asus laienema itta.

1994. aastal võttis selle vahepealse mõttetöö tulemus NATO Rahupartnerluse algatuse kuju. See programm pidi andma Läänele hingetõmbeaja, et rehkendada, kuhu edasi liikuda; Ida-Euroopale pidi ta andma mõningaid kogemusi alliansiga asjaajamiseks ning lootuse, et tuleb ka järgmine samm; ja Venemaale pidi ta andma võimaluse harjuda mõttega, et NATO, endine vaenlane, võib muutuda sõbraks.

Eesseisva laienemise järgi otsustades tuleb Rahupartnerluse programmi pidada edukaks. Saadud õppetund on igal juhul selge: aastate jooksul on NATO muutunud vastavalt muutunud ümbrusele. Siit järeldub, et NATO on võimeline muutuma ka praegu ja tulevikuski.

Mu teine tees on, et Eesti ning Baltimaad ei erine oluliselt neist kolmest Ida- Euroopa riigist, kes on kutsutud NATOsse astuma. Majanduse ja demokratiseerumise seisukohast on erinevusi vähe. Seda tõestab Euroopa Liidu otsus, millega Eesti lülitati koos Sloveenia ja nendesamade kolme uue NATO liikmega ELiga liitujate esimesse rühma.

Ka kaitstavuse mõttes on erinevusi vähe, kui mitte arvestada geograafiat. Erinevustest rääkides me ju õieti räägimegi tegelikult ainult geograafiast. Paljud eeldavad, et kuna Baltimaad asuvad Venemaa piiri ääres, peab Lääs olema ülearugi ettevaatlik, kui Eesti, Läti ja Leedu astumine NATOsse kusagil jutuks tuleb.

Hiljaaegu on selles geopoliitilises mõtlemises siiski aset leidnud muutus. Möödunud aasta juulis, NATO Madridi tippkohtumisel esitati Ungarile, Poolale ja Tshehhimaale

ametlik kutse NATOga liitumiseks. Kuid selle kohtumise lõppkommünikees oli midagi ka Balti riikide jaoks. NATO kohta kaunis radikaalses sõnastuses öeldi kommünikees, et kõik riigid võivad oma julgeoleku tagamise teid vabalt valida hoolimata geograafiast.

Need sõnad on oma potentsiaalilt lausa seismilised. Õigupoolest annab see sõnastus märku, et Lääne julgeolekualasest mõteviisist kaob mõjusfääride mõiste. Kui see põhimõte ellu rakendada, osutuvad Baltimaad olevat samal mänguväljakul kui Visegradi kolmik. Ja kui nood kolm on kohe NATO liikmeks saamas, siis pole üldsegi mitte võimatu, et kord saavad selleks ka Balti riigid.

Mu kolmas tees on sisult üsna radikaalne, vähemalt mõne Lääne ringkonna arvates. Nimelt väidaksin ma, et suurim takistus Baltimaade teel NATOsse ei asu mitte Moskvas, vaid Läänes.

Üha sagedamini kuuleme Moskvast avaldusi ja arutlusi, et kui Balti riigid peaksid NATO liikmeks saama, on Vene Föderatsioon sunnitud ümber mõtlema oma poliitika NATO suhtes. Viimase sellise avalduse tegi alles möödunud nädala neljapäeval Vene president Boriss Jeltsin.

Ent vaadelgem seda asja veel kord. Kui 1991 käisid läbirääkimised Saksamaa ühendamise praktiliste üksikasjade üle, oli tollal veel eksisteerinud NSV Liit ägedalt selle vastu, et ühinenud Saksamaa hakkaks kuuluma NATOsse. Kuid Lääs jäi endale kindlaks ja nüüd kuulubki SLV NATOsse ka oma kasvanud kujul.

Kui oma NATOsse astumise soovi tegid teatavaks kolm Visegradi riiki, oli Venemaa sellegi sammu vastu. Kuid taas jäi Lääs endale kindlaks ja võttis ette ulatusliku harimiskampaania, veenmaks Venemaad, et see samm Venemaad ei ohusta.

Siin see probleemi tuum ongi: kui Lääs jääb lõpuni kindlaks, et Baltimaad peavad kord NATO liikmeks saama; kui Lääs võtab ette samasuguse rahustamis- ja usaldusesüvendamiskampaania, nagu ta tegi Visegradi riikide puhul, siis hakkab Venemaa vähehaaval sedagi seisukohta tunnustama. Nagu ma möödunud nädalal ütlesin Nezavissimaja Gazetale, on NATO probleem oma olemuselt Venemaale suurel määral psühholoogiline probleem. Tegemist ei ole tõelise hirmuga, vaid hirmuga tundmatu ees. Lääneriigid on varemgi selle hirmuga toime tulnud ja ma olen veendunud, et tulevad ka edaspidi.

Balti küsimus on muidugi palju keerulisem kui Visegradi riikide küsimus. Kuid juba on märke, et Lääne mõtteviis Baltimaade osast Euroopa julgeolekus on muutumas. Vahest kõige värskemaks märgiks on möödunud kuul kolme Baltimaade presidendi ja USA presidendi poolt alla kirjutatud USA-Balti harta, milles Madridis sõnastatud põhimõte on puht-ameerikapäraselt kristalliseerunud.

Selge on üks: Baltimaade NATO liikmeks saamise küsimust ei otsustata Moskvas, vaid Londonis, Brüsselis, Berliinis, Pariisis, Washingtonis.

Tuleva aasta aprillis tähistab NATO Põhja-Atlandi lepingu sõlmimise viiekümnendat aastapäeva. NATO loodab, et selleks ajaks on kõik 16 ja kolm tulevast NATO liikmesmaad ratifitseerinud NATO lepingu täienduse ja kõik 19 riiki saavad NATO aastapäeva tähistada kui võrdsed. Kuid vastutus Euroopa julgeoleku eest ei lõpe nende pidustustega. NATO laienemine peaks olema projekt, mille eesmärgiks on anda turvalisuse suurendamise kaudu meelerahu kõigile riikidele Kesk-, Ida-, Lääne- ja Põhja-Euroopas. Eesti, kes ühtlasi on teel Euroopa Liitu, loodab samuti pidustustest osa saada.

Tänan tähelepanu eest!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele