Mu daamid ja härrad!

Mul on hea meel, et saan oma USA-visiidi Washingtoni etappi alustada esinemisega Euroopa Instituudi liikmete ees. See võimalus kohtuda siin USA pealinnas tegutsevate Euroopale orienteerunud vaatlejatega sümboliseerib mu visiidi keskset teemat, nimelt Balti riikide olulisust Ameerika julgeolekupoliitikas Euroopa suhtes.

Tahaksin teile täna rääkida Eesti kahest peamisest välispoliitilisest eesmärgist, Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamisest, ja lõpuks sellest, kuidas sellesse pilti sobitub USA poliitika.

Alustan Euroopa Liidust. Nagu teile teada, suunas EL oma möödunud kuul toimunud Luxembourg“i tippkohtumisel Eesti koos Teehhimaa, Ungari, Poola, Sloveenia ja teatud tingimustel Küprosega liitumisläbirääkimiste kiirrajale.

Seda sammu, millega meid arvati "tegijate" rühma, õigustavad meie saavutused. Majanduse seisukohast kujutab Luxembourgi otsus endast kulminatsiooni, milleni viisid mitme aasta vältel läbi viidud majanduse musterreformid, meie elanikkonna toodud ohvrid ja tõsine töö diplomaatiarindel.

Me alustasime seitse aastat tagasi majandusest, mis oli peaaegu intiimsusteni läbi põimunud Nõukogude Liidu majandusega. 1998. aastaks on Eestist saanud dünaamiline vabatururiik, kellel pole mitte midagi häbeneda: Heritage Foundationi/Wall Street Journali majandusvabaduse indeksi järgi on ta üks kõige vabama majandusega riike maailmas. See prestiizhne indeks paigutas äsja Eesti 156 riigi hulgas 17. kohale. ˇ

Muidugi aitasid positiivsed majandusnäitajad võtta meid liitumisläbirääkimiste esimesse rühma, kuid EL on kaugel sellest, et olla vaid peamiselt turule orienteeritud organisatsioon. Me pidime Brüsselis kahtluse varjugi jätmata tõestama ka seda, et me reformiprotsess on olnud demokraatlik, kõikehõlmav ning püsiv ja et Eesti on õigusriik, kus peetakse ülimalt au sees põhivabadusi, mida me kõik loeme demokraatias määravaks.

Kui Luxembourgi otsus annab põhjust rõõmustamiseks, siis palju rasket tööd on meil veel ees, eriti lähtuvalt Euroopa Liidu "teise samba" nime all tuntud ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast, samuti justiits- ja siseministeeriumidega tehtavast koostööst, see on "kolmandast sambast".
Enne kui öelda midagi teisest ja kolmandast sambast, pean ma mõne sõnaga rääkima julgeoleku olemusest.

Eesti jagab paljude lääneriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohta, et julgeolek on jagamatu ning et riikidel on õigus valida, kuidas nad oma julgeolekut korraldavad. Seoses külma sõja lõppemisega on aga traditsiooniline arusaam julgeolekust muutunud. Kuigi selgesti väljenduvat provokatsiooni enam ei ole, eksisteerivad julgeolekuohud ometi, ent muutunud kujul. Nendeks uuteks ohtudeks julgeolekule on näiteks riigi kokkuvarisemine kehva majanduspoliitika tõttu, massiline illegaalne immigratsioon, organiseeritud kuritegevus ja nii edasi.

Öelda, et julgeolek on jagamatu, tähendab seda, et me peame julgeolekut mõistma laiemalt kui pelgalt meie oma piirkonna või mistahes ühe piirkonna julgeolekut. Sel põhjusel ei leia Eesti, et 21. sajandi julgeolekuohtudele võiksid olulist mõju avaldada kahe- või mitmepoolsed piirkondliku julgeoleku garantiid või muud sellesuunalised dokumendid.

Me ei soovi olla vaid julgeoleku tarbijad, me tahame olla ka globaalse julgeoleku suurendamisele kaasaaitajad. Seepärast on Eesti rahuvalvajad teeninud Horvaatias ja hiljem Bosnias IFOR/SFOR-i koosseisus ja jäävad sinna koos USA ja teiste riikide vägedega ka edaspidi. Peale selle teenivad Eesti politseiametnikud rahvusvahelistes politseijõududes Bosnias, Albaanias ja Liibanonis. Veel enamgi, me oleme muutunud doonorriigiks ka üha suuremat tähtsust omandavas humanitaarabi vallas, aidates näiteks taastada sõjas purustatud Bosniat.

Nendesamade üle ühe regiooni piiride ulatuvate julgeolekuohtude iseloom on selline, et tavapärased kindla julgeoleku retseptid enamikul juhtudest ei toimi. Rõhuvas enamuses nõuavad need ohud siseriiklike institutsioonide ja meetmete kaasajastamist ja tugevdamist, nagu seda pidas vajalikuks Euroopa Liit Maastrichti lepingu teist ja kolmandat sammast välja töötades.

Uues Maastrichti lepingus EL-i liikmetele esitatud nõuete täitmine aitab meil tegelikult nende uute julgeolekuohtudega paremini toime tulla. EL-i ühise välis- ja julgeolekupoliitika ja kolmanda samba nõuded annavad meile skeemi, mille järgi saame oma siseriiklikke institutsioone ümber kohendada. Nõnda toimib Euroopa Liit sisereformide ning muudegi valdkondade katalüsaatorina.
Niisiis, mu daamid ja härrad, kooskõlastamine Euroopa Liiduga ja selle liikmeks saamine on üks kahest Eesti välispoliitika rajast, mis kulgevad kõrvuti ja teineteist täiendades. Kui Euroopa Liit hoogustab majanduse ja sisemise stabiilsuse kasvu, siis samas ei saa ma kuidagi jätta rõhutamata, et julgeoleku ja stabiilsuse lõplikuks tagajaks Euroopa mandril jääb meile NATO. NATO on rahu hoidnud üle viiekümne aasta ja meil pole kahtlust, et ta teeb seda veel viiskümmend aastat ja kauemgi.

Ma hämmeldun lugedes, kuidas mõned Ühendriikide vaatlejad alahindavad NATO võimet seda rolli tulevikus täita, koguni hoiatades igasuguse laienemise eest. Selle seisukohaga ei saa ma nõustuda ning usun, et NATOl on palju saavutusi, millele ta võib uhke olla.

Paari nädala pärast hakkab USA Senat vaagima Poola, Ungari ja Tshehhimaa vastuvõtmist NATO täisliikmeks. Sellist asjade käiku me toetame kogu südamest. Samal ajal me tõdeme, et järgmine suur NATO ees seisev ülesanne on Balti küsimus.

Mullusuvisel NATO tippkohtumisel Madridis võtsid USA ja teised delegatsioonid omaks teesi, et igal riigil on õigus oma julgeoleku tagamise teid ise valida, "olenemata tema geograafilisest asendist".

Need sõnad on oma potentsiaalilt samahästi kui seismilised. Kui neid tõsiselt võtta, tõrjuksid nad julgeolekusse puutuvast Lääne mõtteviisist edukalt välja arvamuse, nagu peaks suurte riikide vahel olema mingisugused neutraalsed puhvertsoonid kas siis julgeolekuareenil või majanduse mõttes.

Liitlased ja partnerid, nagu NATO ja Venemaa, ei vaja seda, et nende vahel asuks neutraalsete riikide vöönd. Tegelikult, nagu hiljutised kogemused Bosnias on näidanud, on liitlastele kasulik võimalikult tihe kontakt, mille puhul tegutsetakse juba olemasoleva vastastikuse usalduse alusel.

Põhjamaade ning Läänemere regioonis on külma sõja aegne staatiline kord juba põhjalikult teisenenud. Soome ja Rootsi on astunud Euroopa Liitu, Poola pääseb varsti NATOsse ja USA on välja kujundanud oma spetsiaalselt sellele regioonile kohandatud poliitika. Selles kontekstis on Balti riikide kuulumine nii Euroopa Liitu kui NATOsse külma sõja loomulikuks, loogiliseks lahenduseks.

Kui NATO Ühendriikide juhtimisel kohustus Madridis võtma suuna ilma puhvertsoonideta Euroopale, siis näitas allianss sellega, et ta peab Balti riike võimalikeks NATO liikmeteks. See otsustav poliitiline avaldus ütleb väga palju selle kohta, kuidas Ameerika mõtleb tulevasest Euroopast ja rahvusvahelistest suhetest üldse. Kuid see Madridis välja öeldud uus strateegiline kontseptsioon läheb aegade raamatusse ainult sel juhul, kui ta ellu viiakse.

Elluviimiseks on tarvis USA-poolset juhtimist. Kuid tarvis on ka meiepoolset valmisolekut. Meie Eestis arvame teadvat, et uus ning laienenud NATO ei saa kaasa tuua alliansi kaitsevõime kahanemist. Sellepärast me teemegi oma kodutööd, soovides olla valmis.

Me arvame teadvat, et niisugust asja nagu tasuta lõuna ei ole olemas. Sellepärast me võtamegi vastastikust koostöövalmidust, kaitse planeerimist ja muud säärast tõepoolest väga tõsiselt.

Aasta 1999 tähendab NATOle väga tähtsat aastat. Juba loomu poolest rahuliku ja ettearvestava rahvana ei lasku meie, eestlased, spekulatsioonidesse. Siiski loodame enne Washingtoni tippkohtumist saada USA-lt abi NATO nõuete täitmisel ja oma edusammude hindamisel.

Nüüd olengi jõudnud oma ettekande kolmanda punkti juurde, nimelt et kuidas sobitub sellesse Euroopa julgeoleku ja Baltimaade pilti USA poliitika.

Nagu te muidugi teate, kirjutan ma sel reedel koos president Clintoni, Läti presidendi Ulmanise ja Leedu presidendi Brazauskasega alla ajaloolisele dokumendile, mille ametlik nimi on "Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi vaheline partnerlusharta".

Seda hartat, mida valmistati ette üle aasta, peame järgmiseks verstapostiks samal teel, mida tähistasid Luxembourg ja Madrid. Harta arendab edasi sama tegevusplaani, mille eesmärgiks on jätkuvalt suurendada julgeolekut Euroopa maailmajaos ja eriti Läänemere piirkonnas.

Selle harta allakirjutamisega ütleb USA valitsus sõnaselgelt välja, et Balti riikide julgeolek on lahutamatu osa Euroopa julgeolekust ja et Balti riikidel on Ameerika Euroopa-strateegias oma otsustav roll.

Harta tunnistab Balti riikide rolli Euroopa mandril julgeoleku ja stabiilsuse garanteerimise Ameerika strateegias ja ütleb must valgel, et Ühendriikidel on "reaalne, sügav ja kestev huvi" Balti riikide julgeoleku ja iseseisvuse vastu.
See, mu daamid ja härrad, on üsna jõuline seisukohavõtt. Ega see meid ei üllata. Balti riigid on aastakümneid tundnud mõlema partei ühist tugevat toetust, peamiselt mittetunnustamispoliitika kaudu, ja sellest on ajapikku kujunenud omamoodi USA-Baltimaade erisuhe. Siiski annab harta julgustavat kinnitust USA jätkuvalt tugevast toetusest minu kodumaale.

Mu daamid ja härrad,
tänan teid tähelepanu eest!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele