Eesti mäletab


Mu naisele kingiti praegu ilusaid lilli. Ja siia tulles me nägime ka lilli, nägime õitsvaid sireleid ja tänase päevaga seoses ma äkki mõistsin, et just sirelite õitsemise aeg on Eestis nii kaunis ja ühtlasi ka nii kurb aeg. Kurb sellepärast, et me nägime sireleid taludes, mis on ilus, ja nägime neid ka keset põldu ja metsaservades, seal, kus vanasti olid talud ja kus neid nüüd enam nelikümmend ja viiskümmend ja kuuskümmend aastat ei ole olnud. Niisugune õitsev sirel ongi tänase päeva sümbol. Me kutsume seda leinapäevaks, või kui soovite - Murtud Rukkilille päevaks.

Ma tahaksin teile rääkida sellest, mida me peame endale kordama, ja see on ennekõike see suur kaotuste hulk, mida Eesti rahval tuli Teise maailmasõja ajal ja veel aastakümneid pärast seda taluda ainult sellepärast, et Eesti oli jäänud kahe totalitaarse riigi veskikivide vahele ja ei suutnud enam teostada oma suveräänset Eesti õigust Eesti Vabariigis. Aga ma tahaksin seda rääkida just nimelt teile - viljandimaalastele. Neid põhjusi on mitmeid: Viljandimaa on Eestile andnud kolm riigipead, nende hulgas Jaan Tõnissoni, kelle ausamba me homme avame Tartu linnas. Viljandimaa on olnud jõuka Eesti talupoja maa ja selletõttu on ta Eestis etendanud nii keskset ja äratavat osa enne seda, kui Eesti endale võitles kätte sõltumatuse ja pärast seda. Ja just Viljandimaa vastu oligi sihitud kõige karmimalt Nõukogude Liidu julm inimsusvastasus, mille tulemusena Viljandimaa (ja ma praegu loen ka Viljandimaaga liidetud Põltsamaad siia hulka) kaotas ligi 10 000 inimest aastatel 1940-1956. Kümme tuhat inimest.

Mu kallid sõbrad, tänane päev on leinapäev. Aga see on leinapäev, mille mõtted ja lootused on sihitud tulevikku. Meie ülesanne on olla ja tunda Eestist rõõmu ja selles rõõmus olgu ka kõigi nende rõõm, kes on jäänud külmale maale, kellele saatus ei olnud nii helde, kes surid kaugel, sinimustvalge lipp silmade ees, täis lootust, aga ometi nad ei näinud Eesti uuestitõusu.

Leinapäev ei ole mitte meie kaotuste päev, leinapäev on päev, kus me peame õppima, mida me oleme minevikus valesti teinud, ja see õpetus peab meid juhtima täna ja homme, et me neid vigu enam ei kordaks. Kuid ennekõike me peame mõistma, et see ohvriterohke aeg sai võimalikuks ainult selletõttu, et maailm talus ja leppis totalitaarse võimuga, kes päevast päeva viis läbi kuritegusid väga paljude rahvaste ja ennekõike eestlaste ja lätlaste ja leedulaste vastu. See leinapäev on meie võidupäev, sest kõige sügavamast alandusest me oleme püsti tõusnud, taastanud oma riigi, taastanud oma seltsid, oma Kaitseliidu, oma noore kaitseväe. Ja täna me võime öelda: meie ei ole kaotanud. Me oleme kaotanud inimesi, aga me oleme jäänud truuks Eestile ja Eesti on jäänud truuks meile. Mul on siin käte vahel mitmeid numbreid, aga siia tulles ma nägin raamatuletti ja ma ei hakka neid numbreid teile ette lugema, te võite neid raamatukogus lugeda, te võite endale mõne raamatu koju osta. Kuid siiski ma loen teile ette ühe lühikese teksti.

Te teate, et see sihipärasus, millega kommunistid ja natsid, eriti just Viljandimaa vastu läksid, oli kantud ühest väga lihtsast eesmärgist - nad tahtsid murda rahva selgroo ja rahva mõistuse. Nad tahtsid kõigepealt Eestist ära viia kõik rahvuslikult mõtlevad inimesed, kes mis tahes totalitaarsele režiimile on alati suurimaks hädaohuks. Ja selles seoses on võib-olla kõige huvitavam, kui ma viitan omaaegsele Punaarmee poliitilise peavalitsuse ülema Mehlise käskkirjale, millele ta kirjutas alla septembris 1941 - sõda oli käinud kõigest mõni kuu - ja mille kohaselt tuli Punaarmeest eemaldada kõik eestlased ja lätlased ja leedulased ja saata nad töölaagritesse, kus neile kohaldati Gulagi ehk orjatöö režiimi. See oli hind, mida sunniti eestlasi ja lätlasi ja leedulasi maksma nõukogude kurjuse impeeriumile. Ja seda hinda meie emad ja isad, vanaisad ja vanaemad on pidanud maksma esimest korda 60 aastat tagasi, kui toimus esimene suurküüditamine Eestist, mis haaras ühe protsendi kogu Eesti rahvast. Seda hinda on eestlased ja lätlased ja leedulased pidanud maksma veel mitme küüditamise ajal. Neid küüditamislaineid on ju olnud mitmeid. Esimene leidis aset juba 1944. aasta lõpul ja sellega seoses ma tahaksingi osutada, et meie tänane kokkutulek, mille üheks pühaks ülesandeks on sügav kummardamine kõigi nende ees, kes on Eesti nimel pidanud kannatama, ja sügav kummardus kõigile nendele, kes ei olegi Eestisse tagasi tulnud.

See tänane päev peab veel midagi sisaldama, ta peab sisaldama meie truudust demokraatlikule korrale, niisugusele korrale, mis garanteerib Eesti sõltumatuse, Eesti head vahekorrad rahvusvahelise üldsusega, Eesti enesekindluse tuleviku suunas ja ennekõike selle, et niisugused inimvastased kuriteod Eestis, Eesti lähikonnas, Euroopas ja maailmas mitte kunagi enam ei kordu. Ma tean, et Riigikogu töötab praegu otsuse kallal, mis mõistab hukka vägivalla. See ei ole mitte kommunismi hukkamõist, see on totalitaarse vägivalla hukkamõist. Selle ümber, kahetsusväärsel kombel, on erimeelsusi, on ka niisuguseid arvamusi, et mis neid vanu asju enam meelde tuletada.

Mu kallid kaasmaalased, me peame neist õppima ja me peame ennekõike teadma seda, et kuriteod, mis on suunatud inimsuse vastu ei aegu mitte kunagi. See ei tähenda mitte kättemaksu, see ei tähenda mitte neid inetusi, mida oli Eestis küll ja küll 1941. aasta sügisel. Me ei võitle mõtlemisviiside vastu, me võitleme totalitaarse süsteemi vastu, mis vallandab ja avab tee kurjusele. Ja selles seoses ma loodan, et Riigikogu jõuab koosmeelele ja annab oma hinnangu nendele koledustele, mis Eestis mitte kunagi ei tohi korduda. See on samuti meie kohustus kõigi nende suhtes, kes ei ole tulnud meiega koos tagasi kaugelt külmalt maalt ja kelle ammu kustunud silmis, me peaksime praegu tajuma seda lootust, et maailmas ometi võidab headus, õiglus ja kord. See kommunismi ja natsismi hukkamõist on meie ajalooline kohustus, sest maailmas on väga vähe neid riike ja neid rahvaid, kes on mõlemat võrdselt oma nahal tunda saanud.

Mu kallid sõbrad, ja veel kord, tänane päev on leinapäev nende suhtes, kes ei ole meie hulgas. Aga meile endile on see võitjate päev, see on rõõmupäev. See on päev, kus me näeme uhkusega uuesti Eestis oma rahvuslippu lehvimas ja kus me tahaksime sügavat austust avaldada kõigile teile, kes te olete sellest ränkraskest Venemaa töölaagrite põrgust läbi tulnud, kaasas eesti keel ja eesti meel ja truudus Eestile.

Mul siin paberite hulgas on üks väikene katke, mille ma tahaksin teile ette lugeda. Selle on kirja pannud ja mulle Kadriorgu saatnud üks kena Viljandimaa tüdruk ja see katke kõlab järgmiselt. Ta kirjutab oma vanaemast ja see lugu on väga lihtne. 'Muidugi oli vanaema kaasa võtnud midagi sellist, mis meenutaks meile kodumaad. Ta oli jõudnud kaasa võtta väikese siidiniidikera, umbes kanamuna suuruse. Kui lapsed juba suuremad olid, ütles ta, et seda kera tuleb hoida, see kera on ajalugu. Kuid ükskord ikkagi harutas vanaema koos õega selle kera üles ning välja tuli sealt Eesti sinimustvalge lipp laualipu mõõtudega. Niit sai lipu ümber tagasi keritud ning Eestissegi toodud.'

Mu kallid kaasmaalased, püüdke seda endale kujutada koos külmaga, koos näljaga, koos nendega, kes jäidki sinna külma mulda, ja te mõistate, missugune võimas tunne on eestlase truudus Eestimaale.

Ma tänan teid.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele