Härra komisjoni esimees,
lugupeetavad komisjoni liikmed,
härra teede- ja sideminister,
mu daamid ja härrad ajakirjandusest!

Eesti Vabariigi nimel, oma kaasmaalaste nimel ja ennekõike "Estonial" hukkunute ja "Estonialt" päästetute nimel on mu esimeseks kohustuseks tänada uurimiskomisjoni liikmeid kolm aastat väldanud töö eest, millele täna Tallinnas on punkt pandud. Mitte keegi peale teie endi ei tea, millise raske moraalse paine all te olete nende kolme aasta kestel töötanud, et sadadest tuhandetest asjaoludest välja sõeluda see, mida komisjoni esimees kaugesõidukapten Uno Laur nimetas tõeks, kogu tõeks ja ainult tõeks.
Tahan tänada komisjoni liikmeid ka selle eest, et aruanne "Estonia" ja tema reisijate hukkumisest on kättesaadavaks tehtud raamatu kujul. Teie aruannet on kannatamatult oodatud, hoolimata sellest, et eesti keeles on tänaseks juba ilmunud kolm raamatut "Estonia" hukkumisest ja väljaspool Eestit on vändatud vähemalt üks film, mis pretendeeris dokumentaalsusele, kuid meenutas pigem kokteili Jules Verne“ist ja Agatha Christie“st. Teie aruanne, täpne ja kiretu, ei sisalda mitte ainsatki nime. Komisjoni ülesandeks oli koguda üksnes fakte, mis annaksid ülevaate 1994. aasta 28. septembri traagilisest ööst nii tõetruult, kui see tänapäeva uurimisvahenditega on võimalik, - et ennetada ja ära hoida sarnaste suurõnnetuste kordumist. Komisjoni aruanne ei ole kohtuotsus. Seepärast ei sisalda komisjoni aruanne ka mitte ainsatki nime.
Ma tänan teid, et tulite täies koosseisus Tallinna. "Estonia" kandis Eesti sini-must-valget lippu. See oli osake Eesti Vabariigist. Seepärast on ennekõike meie endi kohustus selgusele jõuda, kas ja kuidas oleme suutnud täita oma õigused ja kohustused merel. Olen kindel, et aruanne annab ka sellele küsimusele objektiivse vastuse.
Ma tean, et avalikkusel ja hukkunute omastel kerkib tuhandeid küsimusi. Kõigi nende küsimuste vastused on koondatud siia kaante vahele.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele