Austatud Riigikogu esimees,
ekstsellentsid,
lugupeetud konverentsil osalejad,

lugesin tänase konverentsi pealkirja ja mõtlesin taas seda mõtet, mida te küllap tüdimuseni olete minu suust kuulnud - eestlased on Euroopa paiksemaid rahvaid, Eesti ei ole kusagile teel, pigem on Euroopa pärast eneseotsinguid pöördumas tagasi Eestisse. Ja mul on hea meel täna siin tervitada paljude rahvaste esindajaid, kes selle teekonna ka füüsiliselt on ette võtnud.
Aga muidugi on Euroopa kogu aeg muutunud ja loodetavasti jääbki muutuma. Ja praegu, vahetult enne Luksemburgi tippkohtumist, on ilmselgelt ees üks suurem murdepunkt. Kui varasemad Euroopa Liidu laienemised on olnud rohkem Euroopa siseasi, siis eelseisev laienemine on esimene, mida tuleb näha globaalsel taustal. Globaalsete majandusväljakutsetega on seotud nii valmidus laienemiskulud kanda kui ka üleminek ühisrahale. Kuid ühtlasi on kõik EL liikmesriigid kinnitanud, et Euroopa Liit on midagi fundamentaalsemat kui ainult kaupade vaba liikumine või ühtne põllumajanduspoliitika.
Eksistentsiaalne murdehetk Euroopa Liidus, kogu Euroopas, on nii ilmne, et abisaamiseks pöördutakse juba ka liikmekandidaatide poole, küsides: "Ja millist Euroopa Liitu teie soovite?"
Eesti riigipeana olen Eesti vaatenurgast sellel sügisel mitmel pool Euroopas rääkinud. Olen rõhutanud, et keegi pole rohkem huvitatud institutsionaalsete küsimuste lahendamisest kui just uued liikmesriigid. Olen arvanud, et laienenud ja veelgi mitmekesisema Euroopa Liidu võtmesõnaks võib kujuneda fleksibiilsus, nii nagu alles hiljuti oli selleks subsidiaarsus. Ja muidugi olen kiitnud Eesti eurokõlblikkust, mis minu arvates ei põhine mitte ainult majandusnäitajatel, vaid ka meie võimes järgida põhiseadust.
Täna siin saan ma kõik need teemad jätta konverentsist osavõtjate hooleks. Aga ma loodan, et pealkiri "Eesti teel muutuvasse Euroopasse" tähendab eeskätt Eesti muutumise vajaduse mõtestamist. Sest eurodebatt Eestis on tegelikult ühtviisi lapsekingades nii "ei" kui "jaa" ütlejate poolelt.
Ühelt poolt on primitiivne vastustajate argument, et "alles me ühest liidust pääsesime, juba tormame teise". Euroopa Liidu loojad asusid tööle, silme ees siht Lääne-Euroopa pikaajalisest stabiilsusest koos sotsiaal-majandusliku arenguga. Kes söandaks öelda, et Kesk-Euroopa, kõik kandidaatriigid vajaksid seda tänapäeval vähem või et see ongi juba käes?
Teiselt poolt on kardetavasti paljudel tulistel Euroopa Liiduga ühinemise ning vabaturumajanduse pooldajatel üsna ähmane ettekujutus sellest, et vabaturumajandus on siiski reguleeritud, nagu tsiviilühiskonnale kohane. Vabakaubanduse toimimine saavutatakse kindlate reeglite täitmisega ja nende reeglite täitmine saavutatakse kontrolliga. Just see peab eristama Euroopa Liitu "metsikust Läänest või Idast", kus maksis jõud. Et see arusaam peab Eestis alles kinnistuma, saab hästi selgeks, kui lugeda "Agenda 2000"-s hinnangut tolli jm inspektsioonide töö kohta. Aga lugeda tasub muidugi kogu Agendat.
Ja sellel konverentsil tasub kõrvad lahti hoida ja palju küsida.
Jõudu tööle!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele