Eesti teel Euroopa Liitu


Lubage mul alustuseks välja öelda oma siiras tänu Austria Välispoliitikaühingule ja Austria Tööstusettevõtete Ühingule küllakutse eest.
Mu daamid ja härrad, mul on au esitada siin, liidupealinnas, EL-poliitika, ÜRO- ja kultuurimetropolis Viinis, mõtetega Eesti teest Euroopa Liitu.
Oleme siia kogunenud ajal, mil Amsterdami leping on juba alla kirjutatud, kuid veel mitte ratifitseeritud. Eksistentsiaalne murdehetk Euroopa Liidus, kogu Euroopas, on nii ilmne, et juba pöördutakse ka liikmekandidaatide poole, küsides: "Ja millist Euroopa Liitu teie soovite?"
Täna tahaksin puudutada kahte probleemi. Esiteks: Euroopa Liit lühemas ja pikemas Eesti perspektiivis; teiseks: Eesti kui tulevane Euroopa Liidu liige.
Eesti on juba korduvalt väljendanud oma rahulolu 8. juulil 1997 vastu võetud deklaratsiooniga Euro-Atlandi julgeoleku ja koostöö küsimustes. Eesti lähtub NATOga liitumisest rääkides pragmaatilisest välispoliitikast. Kui Eestit ei kaasata reaalselt NATO laienemise esimesse ringi, suuname oma jõupingutused integreerumisele Euroopa Liitu. Samas jätkatakse NATO suunas liikumise protsessi.
Mis puutub Euroopa Liitu, tuleb kõigepealt loomulikult kinnitada, et Eesti toetab ja tervitab Euroopa Komisjoni otsust alustada liitumisläbirääkimisi Eesti, Küprose, Poola, Sloveenia, Teehhimaa ja Ungariga. Eesti rõhutas kogu eeltöö jooksul Kopenhaageni kriteeriumidega arvestamise vajalikkust avis koostamisel ja Komisjoni järelduste tegemisel. Olles Agenda 2000-t põhjalikult analüüsinud, on Eesti kindlal seisukohal, et avis on andnud iga kandidaat-riigi poliitilisele ja majanduslikule hetketasemele täieliku, professionaalse ja objektiivse hinnangu.
Pärast kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist on Kesk- ja Ida- Euroopa riikide kohta muidugi koostatud sadu analüüse. Ei ole vist eluvaldkonda, mida poleks uuritud - alates pangareformidest kuni keskkonnakaitseni. Kuid ühelgi neist analüüsidest pole komisjoni arvamuse haaret ega kaalu. Kaardistanud tähtsamad saavutused ning probleemid Tallinnast Ljubljanani, on komisjon hõlmanud poole Euroopa mandrist ning koostanud kõige ülevaatlikuma analüüsi Kesk- ja Ida- euroopa riikidest külma sõja järel. Teadlaselus pälviks niisugune eelnenud töö hea kokkuvõte esimese teadusliku kraadi. Komisjon väärib aga vähemalt õnnitlusi. Teine samm on järelduste tegemine, kolmas - nende elluviimine. Aga seda tuleb juba teha koos.
Eesti ja eesti rahvas leiavad, et Komisjoni kokkuvõttev soovitus alustada Eestiga laienemisläbirääkimisi on tunnustusavalduseks reformidele, mida Euroopaga integreerumise nimel on läbi viidud 1991. aastast alates, ning innustab neid reforme jätkama. Aga meid innustab ja julgustab ka see, mis kirjas sajal leheküljel enne soovitust. Meie arvates annavad need leheküljed täpse ja professionaalselt koostatud ülevaate Eesti olukorrast.
Usume, et avis sisu ja järeldused võivad kõigile EL liikmesriikidele olla detsembris Luxembourgi tippkohtumisel usaldusväärseks aluseks lõpliku otsuse tegemisel liitumisläbirääkimiste alustamise kohta. See otsus peab tähistama liitumisläbirääkimiste algust.
Kandidaatriigina jälgime praegu käivat debatti laienemisläbirääkimiste üle muidugi väga tähelepanelikult. See, kuidas protsess tegelikult käivitatakse, on väikse riigi jaoks, nagu seda on Eesti, ülioluline.
Seetõttu oskab Eesti hinnata Austria tasakaalukat positsiooni vääriliselt Euroopa Liidu siseses debatis. Meie arvates on see selline positsioon, mis sobib nii suurte ja väikeste kui ka vanade ja uute Euroopa Liidu liikmete huvidega.
Paistab, et kõigile on selge, et läbirääkimiste mingis staadiumis on diferentseerimine täiesti vältimatu. Sugugi pole kerge aga mõõta, kas ja kui palju kandidaatriigid praegu üksteisest erinevad. Kuid komisjoni arvamused näitavad kindlasti seda, et kõik kandidaatriigid pole valinud ühesugust reformiteed ega neid reforme läbi teinud ühesuguse kiirusega. See tõestab, et valik on olnud individuaalne, mitte kogu Kesk- ja Ida- Euroopa jaoks kollektiivne või automaatne. Samamoodi ei ole Euroopa Liidu laienemisläbirääkimised kunagi olnud kollektiivsed või automaatsed. Tahaksin siin kasutada kantsler Kohli kujundit: Euroopa Liidu liikmestaatus peab sobima nagu mõõdu järgi tehtud ülikond, mitte nagu liinilt tulnud vabrikutöö.
Individuaalne lähenemine on vältimatu laienemisprotsessis. Sama oluline on aga protsessi pidevus. Komisjoni arvamused pole ju lõpp- punkt, vaid päris integreerumisprotsessi stardijoon. Agenda 2000 näebki ette läbirääkimiste esimesest ringist väljajäänutele review mehhanismi nende edaspidiseks toetamiseks ja protsessiga sidumiseks. Eesti toetab tugevalt liikmesriikide jõupingutusi selle mehhanismi usaldusväärsena ülesehitamiseks, nii et kandidaatidel oleks iga-aastaselt võimalik komisjoni arvamust ajakohastada. Eesti toetab ka olemasoleva liitumiseelse tööplaani välja arendamist.
Jah, me näeme ka nn ühisstardi idee eeliseid, sest arusaadavalt tõi komisjoni otsus kaasa ka frustratsiooni. Kahjuks pole aga ühisstardi tähendus eri kandidaatriikide jaoks ja tema konkreetne mehhanism komisjoni otsusest möödunud aja jooksul sugugi selgemaks saanud. Segase ja veniva laienemisläbirääkimiste protsessi frustratsiooni nii kandidaatide kui ka liikmesriikide hulgas ei suudaks aga keegi mõõta. Seetõttu näeme ka ohtusid, mida ühisstardi skeemi pealesurumine vastupidiselt komisjoni otsuse loogikale võib endaga kaasa tuua.
Samas on selge, et näiteks Eesti jaoks on teiste Balti riikide kiire kaasamine läbirääkimiste protsessi otseselt meie endi huvides, nii nagu küllap Ungari mõtleb Rumeenia peale. Kriteeriumide rahuldamisel peavad kõik kandidaatriigid saama ühineda läbirääkimistega ilma viivituseta. Seetõttu ongi review mehhanismi tagamine meile juba praegu nii oluline.
Ees on liikmesriikide poliitiline otsus. Luxembourgi tippkohtumiselt oodatakse selget seisukohta, mil moel laienemisprotsess järgnevate aastate jooksul kulgema hakkab. See tähendab: järeldused tuleb formuleerida tagajärgi prognoosides. Teaduses vääriks see juba doktorikraadi.
Eesti arvates on komisjoni arvamus tervik. Me ei arva, et on võimalik tunnistada arvamuse sisu ja komisjoni metodoloogia objektiivsust, kuid samas otsida argumente komisjoni 5+1 järeldusega mittenõustumiseks.
Tahan rõhutada ka seda, et Eesti valitsus võtab avis“d kui tööülesannet. Me oleme need sada lehekülge, mille põhjal komisjon jõudis lõppsoovituseni, väga hoolikalt läbi lugenud ning nii mõndagi kõrva taha pannud. Muidugi võiks ju nii mõnegi fakti uuemaga ümber lükata või numbri kõrgemaga asendada. Kuid sellest olulisem on eesseisvad ülesanded formuleerida. Agenda 2000-t on hoolikalt analüüsitud ning alustatud detailse plaani väljatöötamisega nende valdkondade arendamiseks, mis nõuavad erilist tähelepanu liitumiseelselt. Iga Eesti ministeerium kasutab arvamust oma prioriteetide ning edasiste sammude (ning nende järjekorra) paikapanemise alusena.
Seadusandluse harmoniseerimise tempo tõstmise vajadus on hästi teada nii valitsusele kui parlamendile ning suvel tuli Riigikogu seetõttu kokku ka erakorraliseks istungiks. Eriti oleme huvitatud sellest, et vastuvõetud ja kohaldatud eurodirektiivid ka reaalse ja reguleeriva jõu omandaksid; selles osas on meie ja Brüsseli mure ühine.
Meie edasine valupunkt ja seda täiesti sõltumata meie Euroopa Liidu püüdlustest, on teadagi välismaalaste naturaliseerimise tempo. Selle mehhanismi analüüsitakse veel kord tähelepanelikult lähtudes komisjoni soovitusest. Inimõiguste ülemvolinik Max van der Stoel on Eestis sagedane külaline ning oleme alati suhtunud väga tähelepanelikult tema soovitustesse, mille pikast nimekirjast on täidetud peaaegu kõik. Viimaste sammudena võib nimetada kodakondsuseksami äsjast lihtsustamist ning välismaalastele alaliste elamislubade väljaandmise seadustamist. Samas loodame, et komisjoni soovitus ja Euroopa Liiduga liitumise perspektiiv tõstab ka muulaste endi huvi naturaliseerumise ja Eesti ühiskonda aga seega ka Euroopasse integreerumise vastu.
Samamoodi, nagu see perspektiiv on olnud viimasel ajal suhete kujundamise aluseks meie naabri Venemaaga.
Koostöö Venemaaga on Euroopa Liidu üks prioriteete. See kehtib enesestmõistetavalt ka Eesti suhtes. Eesti ei poe oma minevikukompleksidega mitte Euroopa Liidu selja taha, vaid sirutab Venemaale kõhklemata käe, sest Euroopa Liit on Eesti selja taga.
Mul oli hiljuti Vilniuses väga sõbralik kohtumine Venemaa peaministri Viktor Tshernomõrdiniga, kus kinnitasime mõlema riigi soovi valitsuskomisjonide moodustamiseks. Selle segakomisjoni esmaseks ülesandeks on mõlema riigi koostöövajaduste kaardistamine. Eesti lähtub koostöös kolmest põhimõttest, ja olgugi nad enesestmõistetavad, tahaksin nad ka täna üle korrata:
Esiteks: koostöö peab rajanema vastastikusel kasul
Teiseks: koostöö peab rajanema rahvusvahelisel õigusel
Kolmandaks: koostöö peab rajanema pikaajalistel perspektiividel
Seda saavutada ei ole siiski mitte lihtne, sest minevikust pärit umbusku esineb nii Eestis kui Venemaal. Aga olen kindel, et me suudame poliitilise retoorika sogase muda filtreerida selgeks allikaveeks, eriti kui see tõotab edu mõlemale poolele. Ma ei kahtle, et Eesti tegelikkus on võitnud ja võidab meie poolele ka Teise maailmasõja kõige raskema pärandi, vene minoriteedi, ning Eesti tulevaseks rolliks Euroopas ja maailmas on olla eeskujuks inimõiguste ja kodanikuõiguste tagamisel.
See on Eesti profiil, mille järgi Eestit Euroopa Liidus ära tuntakse.
Sest Eesti poliitikud peavad oskama mõelda ajas ja ruumis. Ja meenutagem - seda on Läänemere ääres osatud. Ajalooline Hansa organiseeris aega ja ruumi, ning tänaseni on Hansa kõige efektiivsem ja kõige kauemini toiminud Euroopa struktuur, mitmeski mõttes Euroopa Liidu unustatud eelkäija.
Ja et ma nüüd juba libisesingi ajaloomõtisklustesse, lubage mul lõpetuseks veidi mõtiskleda ka tulevasest Euroopa Liidust.
Selle nägemuse aluseks saab olla ainult veelgi laiem küsimus: millist Euroopat me tahame näha järgmisel sajandil? Jäägu tehnoloogiliste imede kirjeldamine ulmekirjanikele, kuid juba praegu joonistuvad välja uued väljakutsed, millega tuleb hakkama saada.
Industriaalühiskond on muutumas infoühiskonnaks, kus võtmesõnadeks on keskkonnakaitse ja säästlik areng; impeeriume asendanud rahvusriikides tugevnevad regioonid; elukvaliteet paraneb, aga rahvastik vananeb jne., jne. Siit ka kõik Euroopa, kogu maailma institutsionaalsed-, majanduslikud- ja sotsiaalküsimused.
Kui varasemad Euroopa Liidu laienemised on olnud rohkem Euroopa siseasi, siis eelseisev laienemine on esimene, mida tuleb näha just globaalsel taustal. Ka Euroopa Liidu keskne küsimus praegu - üleminek ühisrahale, mis on ka Eestile väga südamelähedane - on seotud just globaalsete väljakutsetega. Ja sellel taustal muutuvad väga küsitavaks väited, et laienemine on liiga kallis.
Tõsi, laienemiskulude endi üle ju alles vaieldakse. Ühelt poolt paistab olema võimalik välja arvutada, kui palju tõuseb rahvuslik koguprodukt kõigis liikmesriikides, teiselt poolt pole selge, kas laienemise kulud selle tulu ära söövad või jääb midagi üle. Eesti, Läti ja Leedu ühinemiskulud paistavad kuuluvat nii tühisesse suurusjärku, et neid pole Londonis asuva Centre for Economic Policy Research hiljutises uurimuses vaevutud isegi välja arvutama. Aga ka teiste kandidaatriikide laienemiskulude kohta ütleb see autoriteetne asutus kokkuvõttes, et ülesanne on ühest küljest lahendamatu, aga teisest küljest on selge, et kulu on väike ja kasu on suur.
Kas pole laienemiskulud muutunud laienemisdebatis siiski ebaproportsionaalselt tähtsaks?
Me oleme pidevalt valmis välja arvutama, kui palju läheks meile ja eelkõige loomulikult praegustele EL liikmetele maksma üks korralik laienemine. Meil peaks hoopiski olema julgust välja arvutada, mis maksaks see meile kõigile, kui EL laienemine veidigi edasi lükkuks.
Vaadates veel kord tagasi 20. sajandile - Euroopal tuleb toota esimese ülesandena rahu ja stabiilsust. Kogu Kesk-Euroopa, kõik kandidaatriigid vajavad eeskätt pikaajalist stabiilsust koos sotsiaal-majandusliku arenguga - need kaks külge on lahutamatud ja eraldi mõeldamatud. Ja just selles mõttes võib Euroopa Liit osutuda kõige kasulikumaks instrumendiks tuleviku Euroopas.
Aga seda rolli saab ta loomulikult täita ainult siis, kui ta on tugev ja funktsioneerib korralikult. Amsterdamis tegeldi tõsiselt otsuste vastuvõtmise mehhanismiga. Aga laienemine nõuab edasisi reforme. Ja nende suhtes peab olema selgus juba enne uute liikmesriikide vastuvõtmist. Lõpuks pole keegi rohkem huvitatud institutsionaalsete küsimuste lahendamisest kui just uued liikmesriigid. Kui laienemisprotsess kõikide kandidaatidega ükskord lõpule jõuab, siis leiab Eesti end olevat väikseimate killas. Kuid kõik Euroopa Liidu laienemised on toonud liitu väikeseid või keskmise suurusega riike. Euroopa Liit ei tegutse ju põhimõttel suured versus väikesed, vaid ühiste huvide alusel. Koalitsioonid võivad Euroopa Liidu Nõukogu laua ümber minuti pealt ümber rivistuda vastavalt päevakorrapunktile - Eestile pole probleemiks veinitootmise acquis, küll aga näiteks transiidiküsimused. Seepärast on häältearvust Nõukogus olulisem oskus leida liitlasi oma huvide kaitseks (mis ei tähenda, et Eesti ei võitleks oma koha eest europäikese all).
Amsterdam ei lahendanud kõiki institutsionaalseid küsimusi, aeg polnud selleks veel küps. Ometigi tehti Amsterdamis vajalik samm õiges suunas nähes võimalust paindlikumaks integratsiooniks (kindlate julgestusmeetmetega). Flexibility võibki kujuneda laienenud ja veelgi mitmekesisema Euroopa Liidu võtmesõnaks, nii nagu alles hiljuti oli selleks subsidiaarsus. Me ei saa käia ühte sammu viimase järgi, aga samuti mitte viimaste arvelt.
Eesti arvates sõltub Euroopa Liidu tulevane majanduslik ja poliitiline tugevus nii ühise põllumajanduspoliitika kui ka struktuursete fondide reformimise edukusest. Me jälgime tähelepanelikult selles osas tehtud ettepanekuid.
Kuid kõik EL liikmesriigid on kinnitanud, et Euroopa Liit on midagi fundamentaalsemat kui ainult kaupade vaba liikumine või ühtne põllumajanduspoliitika. Just Ida-Euroopasse laienemine aitab seda kõige paremini ka meeles pidada.
Tundub tõesti nii, et eesseisev EL laienemine puudutab Austriat otseselt rohkem kui teisi Euroopa Liidu riike. Seda enam mõistame, et Austria seisab Euroopa Liidu peatse eesistujamaana täna ja veel enam aastal 1998 suurte ajalooliste otsuste ees.
Austria taastunnustas Eestit 26. augustil 1991. Diplomaatilised suhted mõlema riigi vahel taaskehtestati 8. jaanuaril 1992. Üle neljakümne Austria firma on Eestisse investeerinud enam kui 110 miljonit shillingit. Rohkem kui 150 Austria firmal on majanduskontaktid Eesti ettevõtetega. Alles hiljuti intensiivistunud majanduslik koostöö kahe riigi vahel on kasvanud hoogsalt. Meile on oluline, et 26. oktoobrist alustab Austria lennufirma Lauda-Air regulaarseid lende Viinist Eesti pealinna Tallinnasse. Mu daamid ja härrad, nagu teile teada, avab 31. oktoobril uksed Austria saatkond Tallinnas ning seoses sellega leiab aset ka härra asekantsleri ja välisminister dr. Schlüsseli visiit Eestisse. Ei ole kahtlust, et meie kahepoolsed suhted ja samuti meie dialoog Euroopa Liidu asjades hästi edasi arenevad.
Soovin südamest, et Eesti ja Austria astuksid ka edaspidi parimas koostöös tasakaalustatud otsuste teel. Selleks on meil olemas suurepärased eeldused ja väljavaated.
Olles siiani ülekaalukalt lähtunud poliitilistest ja majanduslikest tõsiasjadest, oleks mul siinkohal kahju rõhutamata jätta inimlikku dimensiooni. Tahaksin hea meelega tsiteerida Eesti kirjaniku ja minu hea sõbra Jaan Krossi sõnu, mis ta kõigi Herderi-auhinna saajate nimel lausus selle aasta 6. mail just Viini Ülikooli aulas. Kuigi ta kõneles valgustaja Gottfried Herderi 1778. aastal ilmunud raamatust "Rahvaste hääled lauludes", kõlas tema sõnum nii: "Seega laske kõlada meie häältel täies vastutustundes. Seda nii esteetilise ja filosoofilise Euroopa-koori ühislaulus kui ka välja öeldes Euroopa poliitilist tõde."
Austatud daamid ja härrad, tänan Teid tähelepanu eest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele