Sihiseadmise päev


Kallid kooliminejad!
Armsad koolisolijad!
Armas igavesti õppiv rahvas!

Täna ma räägin esimesest koolipäevast ja kooliteest. Räägin Sinuga, kes Sa esimest korda kooli lähed: sa oled üles kasvanud eesti ajal ega mäletagi vene aega. Räägin Sinuga, kellele esimene september alustab viimast kooliaastat. Räägin kõigi õpilaste ja kõigi vanematega, kes te oma lapsi olete kooliteele saatnud. Ja muidugi õpetajatega, kes koolimajas õpilasi ootavad. Esimene september on kõigile uue koolitee algus. Ka minule. Ka Eesti Vabariigile, kes asub Euroopa kooliteele.
Esimene september on sihiseadmise päev. Esimene september on tulevikku vormiv päev. Seadke endale siht, mille saavutamisel te ei väsi, kuid mille poole püüeldes te loote ennast nagu loote ka riiki, kus me oleme.
Täna ma annan teile kooliteele kaasa kaks sõna ja ühe ülesande. Ülesandest räägin lõpus. Kaks sõna jäävad kergesti meelde, ja siin nad on:
Miks?
Ja: kuidas?
Miks ma alustan kooliaastat ja uut tööaastat? Kuni me elame, seni me õppimisest ei pääse. Õppimine on aga lakkamatu küsimine, mitte ainult õpetaja kuulamine ja õpiku lugemine. Küsida tuleb emalt ja isalt, oma õpetajalt, aga tingimata ka iseendalt. Küsida saab väga erinevaid asju: Miks on eesti rahvas? Miks on Eesti riik? Või hoopis: Miks õpik pole kooliaasta alguseks valmis? Miks kooliaed on kiivas? Miks metsa all või mererannas on pudelikillud?
Küsimused, nagu vastusedki, on erinevad, aga nende siht on sarnane: kuidas tunda end Eestis kodusemalt ja kindlamalt. Kodu on rõõm. Teie töö on küsida ja otsida vastuseid, lakkamatult. Halb õpetaja on see, kes ei luba küsida. Kehv õpilane on see, kes ei julge küsida. Olge uudishimulikud esimesest päevast lõpukellani välja! Uudishimust sünnivad vastused ja sihid. Esimeses klassis sea endale siht järgmiseks päevaks, teises klassis järgmiseks nädalaks ja kolmandas klassis kogu kooliaastaks. Nii saad kevadel öelda: "Jah, ma täitsin oma lubaduse."
Minu teine sõna: Kuidas? on suunatud nii noortele kui vanadele. Eesti on viimastel aegadel kiiresti muutunud ja mõned põhiväärtused kippunud hägustuma või sootuks ununema. Peame endalt lakkamatult küsima: kuidas edasi? On kole, kui majandusedu suubub priiskamisse. See on kole ja see on ohtlik meile kõigile, nii metsaküla elanikule kui ka pealinlasele, sest priiskamine on võlgu elamine oma laste arvel.
On aeg tõsiselt mõelda kokkuhoiule. Mitte hariduse pealt, mitte õpetaja koolitamise ja tema palga pealt. Vaid ühepäevakasu asendamisele kaugema sihiseadega. Ühe kiiskava klaasseina või marmorsamba arvel saaks korda teha terve korruse mõnes koolimajas. Ma toetan kõiki ettevõtjaid, kes on nõuks võtnud asutada erakoole. Ei ole paremat investeerimisobjekti, kui seda on haridussüsteem: homne Eesti sünnib tänases koolis. Ministeeriumide või kontorite kiiskavad klaasseinad võivad kergesti muutuda kõverpeegliks. Küsigem siis endalt veel kord: Missugust Eestit me tahame? Ja kui vastus on asjalik ja selge, siis asugem selle poole teele juba täna.
See tee ongi Eesti Vabariigi koolitee. See on iga õpilase, iga õpetaja, iga lapsevanema koolitee. Koolitee on kodude ühendaja, koolide ühendaja, maakondade ühendaja.
Te lähete kooli selleks, et olla targemad. Tarkus sünnib tähelepanelikkusest. Ei saa olla tark laiali ja hajali.
Pange siis tähele, mida annab teie kooliteel ilusamaks teha kodust alates ja võtke see ette.
See võib olla prügi, mis tuleb jalust üles korjata ja visata sinna, kus on tema õige koht. Isegi nii väike liigutus ei ole tegelikult väike kui seda teevad kõik Eesti 215.000 õpilast.
Kool on selleks, et meie pea ei oleks prügi täis, kuid meie haridus on kindlasti poolik, kui me koolis katsume prügist lahti saada, kooliteel aga teeme näo, et seesama prügi meile korda ei lähe.
Ilus niisugune nägu vist ei oleks.
Head lapsed, mõelge, kuidas saaks teha korda kodumaja, kodutänava, kodulinna. Alustagem sellega juba täna.
Olen kindel, et teie head õpetajad aitavad teid selles.
Üle ookeani, New Yorgis on paljudel koolidel oma park, mille eest koolilapsed hoolt kannavad. Ja teate mis, selles suures linnas ei jätku kõigile tahtjatele koolidele parke.
Meil on korda tegemist nõudvaid parke, randu, järvekaldaid nii palju, et jagub kõigile.
Olgu see teile otsustada, kuidas just teie oma kodukanti ilusamaks teete. Pakkuge välja oma mõtteid, sest neist ei ole kusagil kunagi ülejääki.
Kuid ärge jääge oma mõtete juurde unistama, sest udu ei saa kunagi olla ei iluks ega koduks.
Pakun omalt poolt välja vaid mõne mõtte, ega kavatse ka ise selle juurde unistama jääda.
Nädala eest Hiiumaal tõmbasin masti lehvima meie rahvuslipu Emmaste põhikooli uue hoone ees.
Ilus oleks, kui Eesti Vabariigi kaheksakümnendaks sünnipäevaks lehviks iga Eestimaa kooli ees ühe ilusa masti küljes Eesti lipp.
See on tänavuse kodukaunistamisaasta kontrolltöö, mis peab näitama, kas me oskame oma riigist lugu pidada.
Tegutseda tuleb mõistagi meil endil, sest see on meie Eesti. Ja kui mõni meist ei oska, siis tuleb küsida - sest keegi meist ikka oskab!
Annan täna kõigile Eesti õpilastele koduse ülesande ning kuulutan täna, siin ja praegu, 1. septembril 1997 välja kirjandivõistluse, mille teemaks on "Kodu kauniks - miks ja kuidas". Küsige, küsige endalt, emalt-isalt, õpetajalt, sõpradelt. Otsige vastuseid, mõelge ja kirjutage. Kirjutage ise või koos vanematega, koos sõprade või klassiga. Teie kirjandeid ootan Kadriorgu selle aasta 1. novembrini märgusõnaga "Kodukaunistamisaasta".
Soovin teile alanud õppeaastaks küsimisjulgust ja avastamistahet.
Eesti tulevik on teie kätes, armsad õpilased ja õpetajad, lugupeetavad lapsevanemad!
Head kooliaastat, armas noor Eesti!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele