Eesti ja eurointegratsiooniprotsess


Härra President,
Härra Esimees,
Mu daamid ja härrad,

Euroopa Liidu ja NATO tippkohtumiste järel 1997. aasta kuumal suvel on maailm vist küll otsustavalt muutumas. Tean, et te ootate minult Eesti hinnangut meie uutele võimalustele, Eesti nägemust meie kohast Euroopas - sest see koht on Soome kõrval ja mõjutab, isegi tühjana, ka Soome valikuid, nagu pärastsõjaaegsed viiskümmend aastat selgelt näitasid.

Aga juba olengi jõudnud tänapäeva asemel minevikku. Paasikivi Seura on lihtsalt niisugune koht, kus minus tõstab pead endine ja juba unustatud ajaloolane. Kõne edenedes püüan teda maha suruda, aga alustuseks lubage mul siiski meenutada, kust me tulnud oleme. Ja ma ei mõtle praegu sekkuda teaduslikku vaidlusesse selle üle, kas siia Läänemere äärde seitse aastatuhandet tagasi t u l d i või juba o l d i. Tahan markeerida seda hetke, mil meie saatus dramaatiliselt lahknes. Sest sellele kogemusele toetub eestlaste mõteviis. Iseasi, kas me sellele peaksime rajama oma tulevikustrateegia.

Ja mis oleks sobilikum kui võtta see saatuste erinevus, aga ometi ühtepõimitus, kokku tsitaadiga Juho Kusti Paasikivi päevikust.

Paasikivi teeb väljakirjutuse 1945. aasta 21. juuli "Pravdast" ja kommenteerib seda:
Pravda 21.07.45. Pääkirjoitus: " Pyatiletie Sovetskoi vlasti v pribaltiiskikh respublikakh".
Puhutaan, että Baltian maat ovat saavuttaneet "podlinnuyu svobodu, nezavissimost, Gossudarstvennuyu samostoyatelnost, podlinnuyu nezavissimost."
Sov. nar. komiss. SSSR. SSSR käyttää Baltian sovjettimaille lähettämässään tervehdyksessä sanaa: "natsionalnuyu nezavissimost".
Refl. Näkyvät käsittävän Baltian maiden aseman olevan "Gosud. nezavissimost".
Meidän täytyy ruveta tästä lähin käyttämään sanaa: "Suverenitet"
Lehti talteen.

Neis paaris reas on koos kogu meie ajalugu, nii Eesti kui Soome oma.
Paasikivi päeviku nappi stiili ja kuiva irooniat tundes mõistame, kui hoiakuline on tema kommentaar. Siis kirjutab Paasikivi: Lehti talteen. Ja ma ei tea, kas ta mõtleb rohkem Eesti või Soome peale. Aga ma tean, et ka Kremlis keegi kirjutas: Lehti talteen. Teises keeles, teises meeles.

Me mäletame, kui käänuline oli Eesti Vabariigi suveräänsuse taastamise pikk tee. Oleme siin koos täpselt kuus aastat pärast seda, kui Eesti oli jõudnud teelahkmeni - minu jaoks küll kaugeltki mitte lõplikuni -, mil maailma suurriigid pidid taas kord lahendama Balti riikide tülikat probleemi.

Tolleaegsete suurriikide suhete tegelik koherents on hästi teada.
See käis ka Balti riikide taastunnustamise kohta.

Ehkki Venemaa, soovides manifesteerida omaenese suveräänsust, oli Eestit juba tunnustanud, tahtsid Ameerika Ühendriigid näha ka Nõukogude Liidu ametlikku sõna ja Gorbatshov oli selle Bushile augusti viimaseks päevaks - reedeks, 31. augustiks 1991 ka lubanud.

Möödus päev ja teine, aga Moskva ei raatsinud oma selget sõna öelda.

Ameerika Ühendriigid olid Balti riikide peatse tunnustamise kummatigi teatavaks teinud ja rohkem viivitada polnud lihtsalt sünnis. Taastunnustamine leidis aset esmaspäeval, 2. septembril. President Bush ütles sealjuures: "When history is written, nobody will remember that we took forty-eight hours more than Iceland or whatever else it is."
Mul on siiski heameel, et see prioriteediküsimus president Bushil südamel oli.
Ja ma pole päris kindel, et "nobody will remember".
Seda meenutades ei mõtle ma niipalju minevikule kui tulevikule.

See visa ja intensiivne tegevus, mis iseloomustab nii Eesti sisemaiseid protsesse kui ka välispoliitilisi aktsioone, mis tõi meid läbirääkimiste lävele Euroopa Liiduga ja mis jätkub nüüd NATOga liitumiseks, on määratud meie ajaloolise kogemuse ja tänase poliitilise tegelikkusega. Eesti ei saa endale lubada kolmekümnendate aastate isoleerituse ja minnalaskmise kordumist. Meie pürgimus EL ja NATO täisliikmeks saamiseks on teadlik ja läbikaalutud valik. Asjata pole öeldud, et selle sajandi suurim väljakutse on Kesk- ja Ida-Euroopa integreerimine demokraatliku maailmaga. Pidagem silmas, et Euroopa Liidu laienemisotsus on selle töö jaoks alles eeldused paika pannud.

Mu daamid ja härrad, ma räägin sellest, missugusel kujul jätkub Eesti poliitika seoses Euroopa Liidu ja NATO laienemisega.

Eesti toetab ja tervitab Euroopa Komisjoni otsust alustada liitumisläbirääkimisi Eesti, Küprose, Poola, Sloveenia, Teehhimaa ja Ungariga. Eesti rõhutas algusest peale Kopenhaageni kriteeriumidega arvestamise vajalikkust avis' koostamisel ja Komisjoni järelduste tegemisel. Olles avis'd põhjalikult analüüsinud, on Eesti kindlal seisukohal, et avis on andnud iga kandidaatriigi poliitilisele ja majanduslikule hetketasemele täieliku, professionaalse ja objektiivse hinnangu.

Eesti ja Eesti rahvas leiavad, et Komisjoni arvamus on tunnustusavalduseks reformidele, mida Euroopaga integreerumise nimel on läbi viidud 1991. aastast alates, ning innustab neid reforme jätkama.

Avis` sisu ja järeldused peaksid kõigile EL liikmesriikidele olema detsembris Luksemburgi tippkohtumisel usaldusväärseks aluseks lõpliku otsuse tegemisel liitumisläbirääkimiste alustamise kohta.

Eesti peab väga oluliseks liikmesriikide püüdlusi muuta EL laienemine pidevaks protsessiks. Avis ei ole lõpp-punkt. Vastupidi, ta määrab integreerumisprotsessi alguspunkti ehk stardijoone. Eesti meelest on tervitatav, et Agenda 2000 näeb ette läbirääkimiste esimesest ringist väljajäänutele selge ja usaldusväärse mehhanismi nende edaspidiseks toetamiseks ja protsessiga sidumiseks. Seoses sellega peab Eesti review-protsessi väga vajalikuks ja esimene review peab toimuma juba 1998. aastal.

Eesti näeb ka nn ühisstardi idee eeliseid, - see säilitaks kõigi kandidaatriikide kõrge motiveerituse. Kahjuks pole aga ühisstardi tähendus eri kandidaatriikide jaoks ja tema konkreetne mehhanism Komisjoni otsusest möödunud aja jooksul sugugi selgemaks saanud. Seetõttu näeme ka ohtusid, mida sellise skeemi pealesurumine vastupidiselt Komisjoni otsuse loogikale võib endaga kaasa tuua.

Loomulikult on teiste Balti riikide kiire kaasamine läbirääkimistesse Eesti huvides ning see oli ka meie jutuajamiste peateemaks minu hiljutisel riigivisiidil Leetu. Need kõnelused olid avameelsed, ja ma ei salga - rasked. Ehkki nii Läti kui Leedu poliitikud mõistavad ning on korduvalt kinnitanud, et ka ainult ühe Balti riigi kaasamine Kopenhaageni kriteeriumide alusel on läbimurre kõigi kolme jaoks, pole see ju ühelt poolt veel sugugi lõplik edu, teiselt poolt on aga Balti ühtsuse tõeline proovikivi.

Mul on hea meel kinnitada, et Komisjoni otsusest möödunud aja jooksul on Balti riigid jõudnud üksteisemõistmiseni ning strateegia kooskõlastamiseni. Kõige paremini võtab seda kokku augusti lõpu välisministrite kohtumise ühisavaldus, mille järgi Balti riigid "welcomed the recommendation of the European Commission to start acccession negotiatons with Estonia" ning "expressed interest in their countries starting accession negotiations to the EU in early 1998 and agreed to combine efforts in promoting this goal among EU member states".

Seega Eesti jätkab Läti ja Leedu eesmärkide toetamist läbirääkimiste ajal. Ei ole otstarbekas jääda liiga kauaks vaidlema stardijoone asukoha või selle õigsuse üle, eriti kui see ähmastab läbirääkimiste tehnilist külge. Protsessiga tuleb edasi minna, samas luua võimalus nendele riikidele, kelle stardipositsioon ei ole hetkel parim, protsessiga kaasas käia. Toetame Läti ja Leedu tahet varustada Brüsselit ja liikmesriike aktuaalse informatsiooniga oma olukorra paremaks kajastamiseks. Kriteeriumide rahuldamisel peavad nad saama ühineda läbirääkimistega ilma viivituseta. Oluline on keskenduda sellele, mida tehakse liitumise heaks praegu ja lähiajal, mitte sellele, mis minevikus on tegemata jäetud.

Ees on poliitiline otsus. Eesti seisukohast on avis tervik. Me ei arva, et on võimalik tunnistada avis' sisu ja Komisjoni metodoloogia objektiivsust, kuid samas otsida argumente Komisjoni 5+1 järeldusega mittenõustumiseks.
Eesti on muidugi rahul, et Komisjoni otsus oli meile positiivne. Kuid Eesti edu ei põhine ometi sellel, nagu olen ka kuulnud väidetavat, et läheduse tõttu Soomega peetakse meid lihtsalt Soome osaks, või et Eesti on nii väike, et meil keegi ei käi ega saagi olukorda tunda. Komisjoni hinnang ja positiivne avis tähendab Eesti jaoks ka kinnitust, et alates 1991. aastast tehtud poliitilised, majanduslikud ja moraalsed valikud reformide osas on olnud õiged - vaatamata nende kõrgele hinnale. Tähele- panelikule avis` lugejale selgub, et peaaegu kõik positiivselt märgitud saavutused (näit. funktsioneeriv demokraatlik süsteem, avatud majandus, vaba kaupade, kapitali ja tööjõu liikumine, tugev finantspoliitika ja rahvuslik valuuta) on Eesti Vabariigi saavutused. Edu on saavutatud aladel, kus oli võimalik tühjal kohal institutsioone/seadusi tegema hakata, ja edu tagas julge ideoloogilis-poliitiline valik. Enamik avis's märgitud probleeme on aga otsene nõukogude süsteemi ja plaanimajanduse pärand. (Vajadus naturaliseerida muulasi, viia läbi maareform, restruktureerida riigiaparaat, keskkonnaprobleemid). Totalitaarse pärandi ümbertegemine nõuab rohkem aega kui uue süsteemi ehitamine. Seda kinnitavad kasvõi endise DDR-i raskused, mis on väldanud kaheksa aastat, ja Saksa Liitvabariigi kiire areng aastast 1949 tänaseni.

Eesti valitsus võtab ka avis'd kui tööülesannet. Seda on hoolikalt analüüsitud ning alustatud üksikasjalise plaani väljatöötamisega nende valdkondade arendamiseks, mis nõuavad erilist tähelepanu enne liitumist. Seaduste kiire harmoniseerimise vajadus on hästi teada nii valitsusele kui parlamendile. Suvel tuli Riigikogu seetõttu kokku erakorraliseks istungiks. Eriti oleme huvitatud sellest, et vastuvõetud ja kohaldatud eurodirektiivid ka reaalse ja reguleeriva jõu omandaksid; selles osas on meie ja Brüsseli mure ühine.

Välismaalaste naturaliseerimise tempot ja selle mehhanismi analüüsitakse veel kord tähelepanelikult Komisjoni soovitusest lähtudes, et leida võimalusi naturalisatsiooni tempo tõstmiseks. OSCE inimõiguste ülemvolinik Max van der Stoel on Eestis sagedane külaline. Oleme suhtunud tähelepanelikult tema soovitustesse, mille pikast nimekirjast on täidetud peaaegu kõik. Viimase sammuna võib nimetada kodakondsuseksami äsjast lihtsustamist. Samas loodame, et Komisjoni soovitus ja EL-ga liitumise perspektiiv motiveerib ka muulasi aktiivsemalt naturaliseeruma ja Eesti ühiskonda integreeruma, sest muulaste silmis on see ühtaegu või ennekõike integreerumine Euroopasse. Praegu see huvi on suhteliselt madal, mida on ka avis“s objektiivselt märgitud.

Eesti jagab arusaama, et sisemine julgeolek tähendab EL ja Schengeni kontekstis vajadust vältida ühe liikme riigisiseste probleemide (põgenikud, kuritegevus, salakaubandus jne) ülekandumist teistele liikmetele. See tähendab korra ja sisemise julgeoleku tagamist oma riigis. Eesti võib kinnitada, et ta ei ole "probleemide eksportija" Euroopasse. Piiri tõhusal kontrollimisel on meie edusammud üldtunnustatud kogu Ida-Euroopas ning leidnud kajastuse ka avis's. Siin võlgneme erilist tänu Soome otsesele abile ja Soome kogemusele.

Teine probleem: Eesti ja NATO.

Siin on Eesti võimalused protsessi mõjutada tunduvalt väiksemad kui EL-ga liitumisel. Seda näitas selle aasta juuli teine nädal, mil said lõpliku kuju nii Madridi deklaratsioon kui ka EL Komisjoni arvamus.

Eesti on lubanud jätkata ja süvendada oma suhteid NATOga. Kuid Eesti lähtub NATOga liitumisest rääkides pragmaatilisest välispoliitikast. Kui möödunud sügisel ilmnes, et Eestit ei kaasata reaalselt NATO laienemise esimesse ringi, suunas Eesti oma jõupingutused integreerumisele Euroopa Liitu. Me olime ja oleme jätkuvalt veendunud, et see oli õige lähenemine, isegi kui mõned meie Balti naabrid ajasid teistsugust poliitikat.

Eesti on juba korduvalt väljendanud oma rahulolu 8. juulil 1997 vastu võetud deklaratsiooniga Euro- Atlandi julgeoleku ja koostöö küsimustes.

Madridi deklaratsioon tagab, et uks jäetakse avatuks liituda soovivatele demokraatlikele riikidele. Eesti peab eriti oluliseks artiklis 8 sätestatut. Siin tuuakse ära, et demokraatlikke riike ei jäeta NATOsse pürgijate hulgast välja geograafilistel kaalutlustel. Kuid ühtlasi annab see artikkel igale riigile võimaluse kujundada oma suhteid NATOga just niisuguses ulatuses, nagu see on parasjagu vastava riigi huvides. Artikkel 8 annab igale riigile julgeolekupoliitilise tegevusruumi nii rahupartnerluse kui Euro- Atlantilise Partnerlusnõukogu raames. Balti riike tunnustab artikkel 8 kui liituda soovivaid riike. Eesti kavatseb selle võimaluse ära kasutada. See on meie edasiste suhete alus.

Eesti võimalus nii kindlalt väljendada oma soovi liituda rahvusvahelise koostööga eeldab vanade vastasseisude kadumist maailmast, eeldab õhkkonda, kus võimupiirkondade jagamisel pole enam kohta. Seda on mõistnud nii Soome kui Rootsi, kes on korduvalt avaldanud toetust Balti riikide NATO püüdlustele, ehkki teie endi julgeolekuvalikud on teistsugused. Ja sama õhkkonna peegelduseks on NATO-ga ühinemise otstarbekuse alane avalik arutelu nii Soomes kui Rootsis.

Eesti ei tea, mida te otsustate. Sellest otsusest olulisem on v a b a d u s mõelda oma julgeolekule uutes kategooriates.

Kuid medalil on ka teine külg. Seesama ideoloogilise vastasseisu murenemine Euroopas on vähendanud sõjaliste konfliktide ohtu, ent sellega on ähmastunud traditsioonilise julgeoleku mõiste. Aina rohkem räägitakse nn pehmest julgeolekust, mis vahetumalt puudutab iga inimese isiklikku elu ja tervist.

Seda mõistagi Euroopa Liidus, kus liikmesriigid on loonud isekeskis stabiilse rahuseisundi, ning eriti Põhjamaades, kus luterlik traditsioon rõhutab individuaalsust ning töö eetilist väärtust: "Tee tööd, siis tuleb armastus," on kirjutanud eestlane Tammsaare, kuid samahästi oleksid need sõnad võinud kuuluda mõnele soome või rootsi klassikule. Töö on Põhjalas loonud heaoluriigi. Kui maailm koosneks üksnes EL liikmesriikidest, siis võiksidki nad sõjaväed laiali saata. Konfliktid, peaksid nad tekkima, leiaksid lahendamist jõu kasutamiseta. Kui see nii oleks, võiksime kuulutada ajaloo lõppenuks. Siis võiksime sügavalt hinge tõmmata ja asuda oma elujärje parandamisele, mis tõotaks igale erakonnale tohutut poolehoidu, järelikult ka parlamentaarse demokraatia väljasuremist. Mõned Eesti poliitikud seda juba teevadki, ilmselt unustades, et ükski partei ei kesta kauem kui parlament ega ükski parlament kauem kui riik.
Kuid nn kõva ja pehme julgeolek ei ole teineteist välistavad mõisted. Kui üksikisiku turvalisust tahetakse suurendada riigi kui terviku julgeoleku arvelt, siis pole me pole suutnud panna üksikisikut mõtlema riiklikult - pole suutnud kasvatada kodanikku. See, mida me Soomes imetleme, mis tõstab meie jaoks Soome teiste Põhjamaade hulgas esile - peale sisu muidugi, mis ju Eestilegi pole tundmatu - see pole heaolu. See on kodanikukasvatus ja riigikaitse.
Soome ja Eesti riigikaitsealane koostöö on vaid üks valdkondi meie suhete laialdases võrgus. Kuid Eestis peetakse seda üheks tähtsamaks. Riigikaitse usaldusväärsus võimaldab meil pakkuda teistele riikidele usaldusväärset partnerlust ning osaleda julgeolekualases integratsioonis julgeoleku tootjana, mitte tarbijana. Seni on üle saja Eesti kadeti ja allohvitseri saanud või saamas väljaõpet Soomes. Erialased teadmised ja tasuta väljaõpe on asja üks külg. Professionaalse sõjalise mõtteviisi ühtsus, mis on praegu kujunemas Soome lahe mõlemil kaldal, on aga iseseisev väärtus. Sõprade vaheline selgitusteta üksteisemõistmine on oluline igas eluvaldkonnas. See on eriti oluline siis, kui tehakse erinevaid valikuid. Erinevus peab olema mõistetav.

Julgeolekupoliitika laiemaks eesmärgiks on tänases Euroopas tagada selline stabiilsus, mis näiteks Eesti ja Soome riikide ja inimeste vahelistes suhetes on loonud lausa hõlmamatu vastastikku kasuliku läbikäimise. Meenutagem, et mitte väga ammu ei osatud sellest ilmsi unistadagi.

Mõne aasta jooksul on Eesti ja Soome majanduselus leidnud aset tihe põimumine. Numbrilises väljenduses on see kohati uskumatugi. Eesti seisab Soome väliskaubandusbilansis kõrvuti hiiglaste Jaapani ja Hiinaga. Seda tihedat põimumist on tihti nähtud Soome majandussüstina Eestile, kuid on unustatud, kui tähtis oli Soomele 1990. aastate alguses ja on ka praegu kiirelt arenev turg vahetus naabruses. Ja ka see on julgeolek.

Ma alustasin kuumast suvest ja tahaksin kuuma suvega ka lõpetada.

Mõne nädala eest Taanist tagasi tulles lendasin Helsingist Tallinna. Soome laht oli pruun. Algul arvasin, et näen läbi selge vee merepõhja. Kuid siis silmasin kaubalaeva, kes sõitis läbi pruuni mere ja jättis enda taha teravate servadega ja sinise veega täidetud kanali. Nagu jäälõhkuja, ainult värvid olid masendavad: sinivetikad.
Läänemeri on olnud meie elu telg. Kui kaob telg, kaob elu. Läänemere koostöö on imperatiiv, ja see peab haarama ka riike, kes Euroopa Liitu ei kuulu. Niisiis ja ennekõike ka Venemaad.

Eesti julgeolekunägemused ei ole tingitud Venemaast. Vastupidi, Eesti kasvav enesekindlus on oluliselt avardanud ka meie koostööotsinguid Vene Föderatsiooniga. Ülehomme sõidan, nagu ka president Ahtisaari, Vilniuse tippkohtumisele. Mu päevakava sisaldab nõupidamist peaminister Viktor Tshernomõrdiniga. Ootan sellelt kohtumiselt palju, sest mu eelmine kohtumine Vene Föderatsiooni peaministriga Lissabonis oli asjalik ja absoluutselt vaba poliitilisest retoorikast. Eesti ja Venemaa on praegu arutamas valitsuskomisjonide moodustamist. Selle segakomisjoni esmaseks ülesandeks on mõlema riigi koostöövajaduste kaardistamine. Mõne nädala eest nimetasin kolm põhimõtet, millest Eesti lähtub, ja olgu nad ka selle auditooriumi ees korratud:
Esiteks: koostöö peab rajanema vastastikusel kasul.
Teiseks: koostöö peab rajanema rahvusvahelisel õigusel.
Kolmandaks: koostöö peab rajanema pikaajalistel perspektiividel.

Mis annab mulle alust optimismiks?

Astugem hetkeks tagasi minevikku.
Eesti on oma enesemääramisõigust teostanud ning seda kaitsnud ja jätkanud 1918 ja 1991, mõlemal korral Vene impeeriumi kokkuvarisemise hinnal, -- olgu jutt Romanovite või Sovettide impeeriumist.

Kuid tänane aeg, järgmine sajand nõuab meilt asjalikku koostööd stabiilse ja oma ühiskonda demokraatlikult ümber korraldanud tugeva Venemaaga. Ja siin, ma arvan, on meil põhjust õppust võtta president Paasikivist. Paasikivi Ida-poliitika rajanes Venemaa kogemusel ja Venemaa heal tundmisel. Paasikivi liin oli pragmaatiline ja lähtus ühest riigist. Sajandivahetuse Eesti on fundamentaalsem selles mõttes, et me lähtume ühest piirkonnast, mis on Läänemeri ning Läänemeri omakorda on kujunemas Euroopa Liidu sisemereks. Koostöö Venemaaga on Euroopa Liidu üks prioriteete. See kehtib enesestmõistetavalt ka Eesti suhtes. Eesti ei poe oma minevikukompleksidega mitte Euroopa Liidu selja taha, vaid sirutab Venemaale kõhklemata käe, sest Euroopa Liit on Eesti selja taga. Küsimus on selles, kas Eesti poliitikud oskavad mõelda ajas ja ruumis. Ajalooline Hansa organiseeris aega ja ruumi, ning tänaseni on Hansa kõige efektiivsema ja kõige kauemini toiminud Euroopa struktuur, mitmeski mõttes Euroopa Liidu unustatud eelkäija.
Seda saavutada ei ole lihtne, sest minevikust pärit umbusku esineb nii Eestis kui Venemaal. Aga olen kindel, et me suudame poliitilise retoorika sogase muda filtreerida selgeks allikaveeks, eriti kui see tõotab edu mõlemale poolele. Ma ei kahtle, et Eesti tegelikkus on võitnud ja võidab meie poolele ka Teise maailmasõja kõige raskema pärandi, vene minoriteedi, ning Eesti tulevaseks rolliks Euroopas ja maailmas on olla eeskujuks inimõiguste ja kodanikuõiguste tagamisel. Mida kindlamalt Vene Föderatsioon ennast distantseerib oma eelkäijast, totalitaarsest Venemaast, seda kergem on Eestil jõuda selle kõrge ja austustvääriva eesmärgini. See on Eesti profiil, mille järgi Eestit Euroopa Liidus ära tuntakse.

Minu hea sõber Max Jakobson kirjutab:
"Suhtautuminen suuriin historiallisiin tapahtumiin muuttuu eräänlaisen biologisen rytmin mukaan. Kun viisikymmentä vuotta oli kulunut toisen maailmansodan päättymisestä, oli eletty se aika, joka niin Vanhan testamentin kuin modernin sosiologiakin mukaan tarvitaan ihmisyhteisön henkiseen uudistumiseen. Uusi sukupolvi lähestyy menneisyyttä toisesta näkökulmasta".

Tahan teile kinnitada, et see vaimse uuenemise protsess on tänase Eesti tegelikkus.
Aga ma poleks siiras, kui jätaksin ütlemata, et sajandi lõpu muutunud maailm nõuab uuenemist kõigilt.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele