Heanaaberlikud suhted - Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse tagatis


Austatud konverentsi juhataja,
Ekstsellentsid,
Lugupeetud konverentsil osalejad,

Me kõik tahame loota, et 1997. aasta on maailma otsustavalt muutnud või muutmas. Me tahame uskuda, et lõpuks ometi õnnestub üles ehitada niisugune Euroopa, kus lähinaaber ei ole esmane vastane.

Kui me aga täna peame siin konverentsi heanaaberlike suhete tähtsusest, siis järelikult ei ole me niisuguse maailma võimalikkuses veel veendunud. Ja vaadates meie riikide ja rahvaste selle sajandi kogemust - pole ka ime.
Mul on siiski väga hea meel, et just Ida-Euroopast leiab täna häid näiteid heast tahtest - hoolimata kõigist II Maailmasõja löödud haavadest, hoolimata vajadusest kohaneda uute piiridega, hoolimata muutunud demograafilisest situatsioonist. Ungari ja Rumeenia, Poola ja Ukraina, Tshehhi ja Saksamaa, Leedu ja Poola ja teisedki riigid on oma uued suhted ka lepingutega kinnitanud. Balti riigid ja Venemaa on selleks kinnitanud vähemalt oma tahet.

Kinnitan veel kord: Eesti jaoks on tähtis, et koostöö Venemaaga rajaneks kolmele põhiprintsiibile. Esiteks - koostöö aluseks peab olema vastastikune kasu, teiseks - koostöö peab tuginema rahvusvahelistele õigusele, kolmandaks - koostöö peab olema kavandatud pikaajalises perspektiivis.

Heanaaberlikud suhted tuginevad usaldusele. Usaldus tekib siis, kui võib kindel olla, et osapooled lähtuvad samadest väärtustest, samadest põhimõtetest. Sõnavabadus ja tsiviilühiskonna vaba väljakujunemine laiemas tähenduses on niisugune demokraatia vältimatu ühisosa, mida paljudel meie hulgast tuli õppida või taasõppida. Eestit aitas selles palju George Sorose loodud Avatud Eesti Fond. Valgevenes on samalaadne fond tänaseks oma tegevuse sunnitult lõpetanud. Me peame seda ülimalt kahetsusväärseks. Ilma demokraatia ülimuslikkuse tunnistamiseta ei ole alust piireületava usalduse tekkeks, ei ole tagatist julgeolekule ja stabiilsusele.

Tänapäeva maailma iseloomustavad võimsad integratsiooniprotsessid. See pole aga iseenesest midagi uut. Uus on see, et tänases integratsioonis on võimalik säilitada identiteet, on võimalik hoiduda vägivaldsusest. Tänapäeva maailm v õ i b respekteerida ja p e a b respekteerima riikide vaba tahet kuuluda just niisugustesse rahvusvahelistesse kooslustesse, nagu sellele rahvale ajaloolis-kultuuriliselt omane.

Eesti seisab täna protsessi alguses, mis kinnistab meid Euroopa Liidu kaudu meile loogiliselt omasesse keskkonda. Just see kontekst annab meie suhetele naabritega ja naabrite naabritega tohutu potentsiaali, on katalüsaatoriks majanduslikes sidemetes teiste regioonidega. Just see kontekst on olnud tõukejõuks ka Eesti, Läti ja Leedu omavaheliste sidemete tihenemisel, Balti majandusruumi kujundamisel. Eesti peab oluliseks Euroopa Liidu laienemist kogu Balti regiooni hõlmavaks ühenduseks niipea kui võimalik.

Euroopa Liit on järjest tugevnev ühisnimetaja paljude Vilniusesse kokkutulnute jaoks. Eesti tervitab selle protsessi jätkumist.

Kuid tahan rõhutada, et tohutu positiivne areng külma sõja järgses maailmas ongi juba kujundanud täiesti uued suhted siin Põhjala Vahemere ääres. Eesti sidemed Soome, Rootsi ja Taaniga ei tähenda ju mitte ainult ühiste põhimõtete deklareerimist ning vastastikku kasulikku kaubavahetust, vaid on ammugi jõudnud rohujuuretasemeni, muutunud oma mitmekesisuses lausa hõlmamatuks. Või lubage mul viidata asjalikule koostööle Läänemere Nõukogus.

Sealjuures võivad riikide valikud oma julgeoleku kindlustamisel olla täiesti erinevad. Läänemere ääres ei ole see kunagi kahjustanud heanaaberlikke suhteid näiteks NATO-liikmesriigi Norra ja neutraalse Soome vahel. Igaühele peab jääma õigus määrata oma suhe julgeoleku kindlustamiseks ellu kutsutud organisatsioonidega. Eesti on oma valiku teinud - me soovime ühineda transatlantilise julgeolekustruktuuriga, mis on ajaga kaasas käinud, mille kohta ei kehti enam kümne aasta tagused trafaretsed ettekujutused.

Julgeoleku suurenemise protsess Läänemereregioonis ongi just protsess, erinevate suundumuste ja faasidega. See on nagu jõgi, millel on kindel läte ja suue, aga samas ka hulk lisajõgesid. Kuid kahjuks ei kehti siin loodusseadus, et lõppkokkuvõttes liiguvad kõik veetilgad iseenesest kindlalt mere poole. Me ei saa julgeolekut usaldada loodusseaduste hoolde. Ka siis mitte, kui filosoofiliselt näeme demokraatia paratamatust, maailma tulevikku kui demokraatlikku tulevikku. Nii see kahtlemata ongi. Ometi ei tähenda see fatalistlikku kõrvalseismist.
Seda mõistes me siin oleme.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele