Lugupeetav Riigikogu,
lugupeetav Riigikogu esimees,
lugupeetav peaminister ja Vabariigi Valitsus,
mu daamid ja härrad!

Lubatagu kõigepealt õnne soovida Eesti valijaskonnale ja teile, lugupeetud Riigikogu liikmed, parlamendisaali nii kauni taastamise puhul.
Eesti Vabariigi kaheksakümnendal juubeliaastal on lõngade kokkusõlmimine kahtlemata sümboolne. Aga täna ja siin tahan ennekõike rääkida siiski tööst.
Esiteks Euroopa Liit.
Euroopa Liidu tippkohtumisel Luksemburgis 13. detsembril langetatakse poliitiline otsus Euroopa Liidu esimese laienemisvooru üle. Nende riikide hulgas võib olla, kuid ei tarvitse olla Eesti Vabariik. Euroopa Liidu komisjoni juulikuine otsus, mis valis objektiivsete kriteeriumide järgi esimesse laienemisvooru Tshehhi, Eesti, Ungari, Poola ja Sloveenia on üksnes soovitava iseloomuga. Lubatagu osundada Saksamaa Liitvabariigi endise välisministri Hans-Dietrich Genscheri sõnu äsjaselt Vilniuse tippkohtumiselt. Rõhutades, et Euroopa ei tohi tekitada uusi eraldusjooni, ütles Genscher - tsiteerin: "Seepärast peaks eelolev Euroopa Nõukogu Luksemburgis otsustama alustada 1. jaanuaril 1998 liitumisläbirääkimisi kõigi Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ehk teiste sõnadega ka Läti, Leedu, Slovakkia, Bulgaaria ja Rumeeniaga." Tsitaadi lõpp. Seda seisukohta jagavad mitmed mõjukad Euroopa poliitikud. Põhjuseks esitatakse moraalset tagasilööki neis riikides, kelle demokraatlikke ja majanduslikke reforme motiveeris lootus jõuda Euroopa Liidu esimesse laienemisvooru. Selles on oma iva. Mõelgem kasvõi kahetsusväärsetele pingetele Balti solidaarsuses. Kuid Euroopa Liidu kohal hõljub peale kõige muu maagiline arv 20. Euroopa Liit on jõudnud äratundmisele, et kui liikmesriikide arv ületab kahtekümmet, peab Liit oma struktuure ümber korraldama ja otsustusmehhanisme lihtsustama. See eeldab uue valitsusvahelise konverentsi kokkukutsumist, mille lõppu praegu on raske määratleda. Välisministeeriumil ja Eesti Vabariigi diplomaatidel seisab ees töörohke sügis.
Lugupeetav Riigikogu, öelduga tahan rõhutada, et Eesti Vabariigi välis- ja sisepoliitika koondub ühele eesmärgile, Luksemburgi kolmeteistkümnenda detsembri tippkohtumisele. Alust niisugusele lootusele annab teie poolt 1. augustil 1995 ratifitseeritud assotsieerumisleping. See ratifitseeriti ühegi vastuhääleta. Samasugust sihikindlust ootab Eesti Vabariigi valijaskond teilt eeloleval neljal kuul.
Kas meil jätkub seda sihikindlust?
Ma loodan kogu südamest, et jätkub. Kuid pean kahetsusega ütlema, et oleme juba praegu aega kaotanud. Kõige enam teeb mulle muret asjaolu, et Eesti ühiskonnas ei ole asjalikku väitlust ehk diskussiooni Euroopa Liitu astumise tingimuste ümber. On üldisi fraase, on pidulik ja natukene salapärane sõna "harmoniseerida", kuid ei ole poliitilist substantsi. See meenutab väga kolhooside-aegset anekdooti koosolekust, kus oli kaks päevakorrapunkti: esiteks kuuri ehitamine, teiseks kommunismi ehitamine. Kuivõrd naelu ei olnud, jäeti esimene punkt ära ja mindi kohe teise päevakorrapunkti juurde. Ei ole sünnis Riigikogus anekdoote rääkida, kuid praegu on tõesti ülim aeg alustada kahekõnet rahvaga, sest Euroopa Liitu astumine puudutab iga Eesti Vabariigi kodanikku, igaühe ootusi ja lootusi.
On aeg rääkida ka sotsiaalsetest küsimustest, mis on kuhjunud. Nullseis haridusreformis, pensionäride ja lastega perekondade puudulik toimetulek, tervishoid, regionaalne tasakaalustamatus on küpsemas kriitilisteks probleemideks. Meil on ikka veel liialt palju loosungilist lähenemist seal, kus rahvas ootab lihtsaid vastuseid.
Vabaturumajandus ei ole püha lehm ega omaette eesmärk. Vabaturumajandus on üksnes vahend demokraatia ja inimõiguste kindlustamisel ja säilitamisel. Nagu ka vaba ajakirjandus. Pean tervitatavaks, et juhuste kurval kokkusattumisel on üheaegselt Eestis ja maailmas alanud arutelu vaba ajakirjanduse vastutusest demokraatia ja inimõiguste tagamisel.
Vabariigi kaheksakümnendal eluaastal tähistame ka oma Põhiseaduse 5. aastapäeva. Põhiseadus on riigile andnud kindla õigusliku aluse, kuid riigipraktika on ühtlasi selgitanud mitmeid olulisi vasturääkivusi ja ka puudusi kehtivas põhiseaduses, mille teadvustamisele on pühendatud omaette teaduskonverents.
Lugupeetav Riigikogu,
meil lasub põhiseaduslik vastutus Eesti eest. Käesoleval istungjärgul te langetate otsustusi, mis on määravad Eesti Vabariigi tulevikule selle kõige laiemas tähenduses. Kutsun Riigikogus esindatud poliitilisi jõude poliitilistele kokkulepetele, mis oleksid kõrgemal erakondade hetkehuvidest ja seaksid esiplaanile Eesti Vabariigi pikaajalised Euroopa-huvid. Eesti pole kunagi Euroopast lahkunud. Küll aga on Euroopa Eestist lahkunud. See on meie ajalookogemus, see on ka meie ajalookohustus, millega Eesti seadusandja alustab oma uut istungjärku. Selleks soovin teile eesti kombel jõudu tööle!
Tänan teid!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele