Lugupeetavad Eesti Vabariigi kodanikud,
lugupeetavad külalised!

Mind on palutud teid tervitada Eesti põhiseaduse viiendale aastapäevale pühendatud teaduskonverentsi puhul. Teengi seda kaunil ja kahjuks unustatud eesti kombel kahe sõnaga: jõudu tööle!
Sellele tervitusele on kombeks vastata: jõudu tarvis!
Tänane ja homne päev annavad sellele vastusele sisu, mis loodetavasti jõuab Eesti Vabariigi kodanikeni.
Ma tervitan teid ja põhiseadust riigipeana, kes aastal 2001 lahkub poliitiliselt areenilt. Sellel lõpusirgel mõtlen Eesti rahvale, Eesti õigusriigile ja oma järeltulijale. Tahaksin üldistada avalikku arvamust ja senist poliitilist praktikat lootuses, et me suudame leida endas moraalset jõudu tasakaalukateks hinnanguteks põhiseadusele.
Põhiseadus jõustus aastal 1992 ja on oma ajastu laps. Ta kannab endas üleminekuaja lootusi ja üleminekuaja hirmusid. Lootusi taastada pärast pikka okupatsiooniaega õigusriik, mida iga Eesti kodanik tunnistaks omaks. Hirmusid, et totalitaarse võimu rafineeritud ajuloputus võib populistlike loosungitega pöörduda õigusriigi vastu ning kodanikuõiguste enda mehhanismi abil sillutada teed neosovetlikule restauratsioonile. Seda ei ole juhtunud. Vähe sellest. Eesti Vabariik on arvatud nende riikide hulka, kellega Euroopa Liit võib alustada läbirääkimisi Eesti vastuvõtmiseks Euroopa Liitu. See on kõige kõrgem hinnang üleminekuperioodil juulis 1992 jõustunud põhiseadusele, ja Eesti Vabariigi kodaniku siiras tänu kuulub teenitult meie põhiseaduse emadele ja isadele.
Kuid riigipeana olen kohustatud teile ütlema, et põhiseaduse tugevus üleminekuajal on osutunud põhiseaduse nõrkuseks hilisemal ajal, sootuks uues poliitilises ja sotsiaalses kontekstis.
Ma piirdun kitsa probleemideringiga, mis otseselt puudutavad riigipead. Riigipea on üks Eesti seitsmest põhiseaduslikust institutsioonist. Professor Uibopuu oma analüüsis riigipea funktsioonide kohta Eesti Vabariigis jõudis järeldusele, et riigipea on ennekõike Põhiseaduse hoidja. See avaldub riigipea kohustustes välja kuulutada seadusi tingimusel, et seadus on kooskõlas Eesti rahvusvaheliste kohustuste ja Eesti põhiseadusega, ja kooskõla puudumisel seadust mitte välja kuulutada. Kahjuks on seda põhiseaduslikku funktsiooni tajutud lugupidamatusena seadusandja suhtes. Sellel on kahetsusväärsed tagajärjed. Riigikogu käes on riigieelarve näol võimas hoob surve avaldamiseks. Erinevalt Euroopa Liidu liikmesriikide praktikast on Eesti seadusandjal õigus ja kohustus kinnitada riigipea kantselei eelarvet üksikute kuluartiklite kaupa. See on muutnud postulaadi võimude tasakaalustatud lahususest pelgaks fraasiks. Näiteks on valitsus olnud sunnitud arutama, kas ja missugusel määral finantseerida riigipea ametisõitu välisriiki. Sisuliselt seab see riigipea sarnasesse olukorda, nagu meie esimeses põhiseaduses aastast 1920. Teiste sõnadega, meie poliitiline praktika on kujundanud küsimuse, kas Eesti vajab presidendi institutsiooni?
See küsimus, mu daamid ja härrad, on teie otsustada. Te teate, et vabariigi algusaastatel täitis peaminister ühtlasi riigivanema ülesandeid. Rahvusvahelises suhtlemises kõnetati teda kui presidenti. Mõlemal lahendusel, nii praegusel kui eelmisel, on omad head ja vead, kuid nad on paremad praegusest määramatusest. Kui Riigikogu ja põhiseaduse ekspertiisikomisjon kalduvad säilitama praegust lahendust, kaasneb sellega vajadus riigipead valida kaheastmeliselt, üle riigi valitud valijameeste poolt.
Hinnangud, mida te täna ja homme kujundate, puudutavad kõige vahetumalt Eesti julgeolekuküsimusi. Siin on tegemist tõsise vastuoluga, mis on kodeeritud põhiseadusesse ega tulene poliitilise kultuuri puudulikkusest. Pean silmas konfliktset vahekorda kaitseministrite ja Kaitseväe juhatajate vahel. Võin teile täie vastutusega kinnitada: sõdur võib olla kui tahes hästi välja õpetatud, ta võib olla kui tahes moodsalt relvastatud ja ometi, kui käsuliin on ähmane, mitmeti tõlgendatav ja venib nagu härja ila, vajub ka kõige parem sõjavägi kokku nagu kaardimaja. Ka siin näen ma kahte teineteist välistavat lahendust.
Kui konsekventselt lähtuda praegusest põhiseadusest, peab riigikaitse kõrgeim juht olema peaminister. Sel juhul tuleks Riigikogul anda peaministrile ka vastavad volitused, mis tagaksid riigikaitse järjekestvuse ega seaks seda sõltuvusse kabinetimuutustest. Ühtlasi tuleks uue pilguga läbi kirjutada tsiviilkontrolli mehhanism. Tsiviilkontroll on kahesuunaline maantee.
Kui aga vastupidi, kõrge kogu eelistab praegust lahendust, toob see vältimatult kaasa käsuliini ümberkorraldamise vajaduse niisugusel kujul, et kaitseministri aktid oleksid kontrasigneeritud riigipea kui riigikaitse kõrgeima juhi poolt. Praegune lahendus on nagu kahe peaga kotkas, kuid sõjavägi on rajatud ainuisiklikule vastutusele. Hästi toimiv rahvuslik julgeolekusüsteem on juba iseenesest ohu peletaja, deterrent, julgeolekutagatis: ta osutab, et toimib efektiivselt ka kriisiolukorras, - ja sellisena on võimeline kriisi ära hoidma. Lugupeetav Õiguskantsler eeldab, et mis tahes otsus on riigipea, peaministri ja ministri konsensuslik otsus. See eeldus kahjuks ei pea alati paika.
Võimude lahususega mängimine võib meile maksta nii demokraatia kui riigi.
Võimude lahusus on lihtne nagu apteegikaal: võtad ühelt kaalukausilt ära, langeb teine kaalukauss. Ühe põhiseadusliku institutsiooni kitsendamine laiendab teist. Nii võime märkamatult lahkuda ja vahest olemegi juba lahkunud sellest riigiõiguslikust mudelist, mille valisime viie aasta eest. Ei saa mängida malet, tehes vahepeal kabekäike.
Mul on hea meel märkida, et Vabariigi Valitsus on seda mõistnud, moodustades põhiseaduse ekspertiisiga tegeleva komisjoni.
Tahan rõhutada, et põhiseaduse puhul on oluline, et nii seadusandja kui rahvas mõistaks, et põhiseadus saab toimida siis, kui tema rolli ja täiustamise vajadusi nähakse kõige laiemas ulatuses. Põhiseaduse järelevalve organid ei ole mitte ainult Vabariigi President, Õiguskantsler ja Riigikohus. Põhiseaduslikkuse järelevalve on iga Eesti kodaniku õigus ja kohus. Iga Eesti elanik peaks olema võimeline riigivõimuga suheldes hindama, kas riigivõimu korraldused tema suhtes on põhiseadusega vastavuses. See on kõige olulisem viis, kuidas tagada põhiseaduse püsimist tema muutuses. Et seeläbi - ja nüüd osundan põhiseaduse esimesele lausele -, et seeläbi arendada ja kindlustada meie riiki.
Tänan.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele