Eesti ja eurointegratsiooniprotsess


Mu daamid ja härrad!

Ma olen siin kõnetoolis kõigepealt selleks, et tänada. Tänada Taani rahvast, Taani parlamenti, Taani parteisid ja Taani valitsust selle tugeva toetuse eest, mis on saanud osaks Eestile ja meie Balti saatusekaaslastele algusest peale.
Seitse aastat tagasi jõudsin esimest korda Taani, ühes taskus Nõukogude pass, millega mind Tallinnast välja lasti, teises taskus New Yorgi Eesti Vabariigi peakonsulaadi Eesti pass, millega mind Taani sisse lasti. See on ehk kõige lühem kokkuvõte üleminekuajast, nagu seda Eestis nimetatakse, ja kõige lühem sissejuhatus sõprusele Uffe Ellemann-Jenseniga, kelle kutse peale ma olengi täna teie ees. Ma tunnen ennast Taanis nagu kodus ja näen Tartu ülikooli auliikmes Uffe Ellemann-Jensenis oma koolivenda. Olen korduvalt kasutanud tema poolt kasutatud tsitaate. Lubage mul tänagi alustada oma ettekannet ühe eriti asjakohase tsitaadiga: "Riik, mis avaneb merele, ei saa olla väikeriik."

Hiljutine NATO tippkohtumine Madridis andis sellele lausele veelkordse kinnituse. Varakevadel tähendasin ühele ajakirjanikule, et maailmas on vähemasti kaks riiki, kes usuvad Eesti pääsemisse NATOsse: need on Venemaa ja Taani. Madridi tippkohtumise lõppdeklaratsioon, mille ümber öö läbi käisid vaidlused, seda võimalust enam ei välista. Taas on Eesti, Läti ja Leedu tänuvõlglased Taani ja Norra ees. Suurriigid poleks saanud hakkama ilma väikeriikide põhimõttekindluseta. Tahaksin selles seoses ka Eesti seisukohalt alla kriipsutada president Clintoni otsust külastada Madridi konverentsi järel Kopenhaagenit, eriti aga tema siin lausutud sõnu: "Ehitades silla üle Läänemere, olete ületanud ajaloolise kuristiku." Mis võiks veel paremini tõestada väikeriigi ajaloolist rolli suurriikidega võrreldes?
Mu daamid ja härrad! Maailma väikeriigid alles avastavad praegu oma jõudu ja võimsust. Eesti eneseleidmine, Balti riikide eneseleidmine on lahutamatu Euroopa eneseleidmisest.

Seitse aastat tagasi ütlesin: Balti riigid on asunud teele koju, Euroopasse. Täna tahaksin öelda täpsemalt: see on ennekõike Euroopa enda teekond koju. Euroopa tagasitee nendesse piirkondadesse, kust ta vaikselt ja punastamata oli eemale tõmbunud; kust ta oli taganenud ning seejärel püüdlikult otsinud õigustust oma taganemisele. Kes üks kord põhimõtetest taganeb, taganeb alati.

Julgeoleku ja demokraatia jagamatus, julgeolek kui demokraatia hind, demokraatia kui julgeoleku eeldus on uus kogemus, millega astume uude aastatuhandesse.

Euroopa Liidu liikmesriigid on loonud isekeskis stabiilse rahuseisundi. Kui maailm koosneks üksnes EL liikmesriikidest, võiksid nad sõjaväed laiali saata. Konfliktid, peaksid nad tekkima, leiaksid lahendamist jõu kasutamiseta. Euroopa Liidu stabiilne rahupõli toetub neljale tegurile:
esiteks, ühisele Euroopa kultuurile kui katusele, mille all me kõik elame;
teiseks, demokraatlikele poliitilistele süsteemidele, mis tuginevad tolerantsile ja kompromissivalmidusele;
kolmandaks, sümmeetrilisele sõltuvusele ehk, lihtsamalt öeldes, vastastikusele edule rajatud majanduslikule üksteisest sõltuvusele, ning -
neljandaks, riikidevahelisele solidaarsusele, mis Euroopa Liidu liikmed Euroopaks liidab ja lubab neil ühiselt toimida.
Kui see nii oleks, võiksime kuulutada ajaloo lõppenuks. Ajaloolised kuristikud oleksid täidetud vennaarmastuse betooniga. Siis võiksime sügavalt hinge tõmmata ja asuda oma elujärje parandamisele, mis tõotaks igale erakonnale tohutut poolehoidu. See poliitik, kes julgeks väita, et maailm ei ole veel valmis ja ohud pole möödas, jääks parlamendivalimistel kaotajaks.

Paradoks peitub selles, et mõlemal on teatud piirini õigus ja meil puudub Delfi oraakel, kes nende kahe vastandi vahel tõmbaks täpse piiri. Ahvatlus kapselduda keskkonnakaitsele, elujärje parandamisele, äärmisel juhul regionaalpoliitikale on suur. Aga ükski partei ei kesta ometi kauem kui tema riik, ehkki näiteks minu kodumaal seda mõni poliitik näib kahjuks arvavat.

Demokraatlikus riigis põimuvad välispoliitilised eesmärgid aina enam sisepoliitikaga. Loodetavasti on möödas need ajad, kui riik identifitseeris ennast vaenlase kaudu, kui ta riigina püsimiseks vajas vaenlast, kui ta tootis oma julgeolekut blokkidega naabri vastu ja naabri kulul. Nüüd on vaenlasteks ebastabiilsus, ebaseaduslik narko- ja relvaäri, rahvusvaheline terrorism. Ja sellevastane võitlus on seda edukam, mida valitsevamaks niisugune uue julgeolekuajastu mõtlemine saab.

Rahvusriikide kadumine ühinevas Euroopas ei ole kunagi olnud päevakorras. Vastupidi, Euroopa fenomeni parem mõistmine on päevakorda toonud identiteedi kui olulise väärtuse säilitamise, ja identiteedi säilimine nõuab paradoksaalsel kombel integreerumist. Eestil on sellel alal omad kogemused ja ma loodan, et õige pea saab Eesti oma kogemusi identiteedi ja integratsiooni õrnast ja tundlikust tasakaalust ka Euroopa Liidule tutvustada.
Asjata pole öeldud, et selle sajandi suurim väljakutse on Ida-Euroopa integreerimine demokraatliku maailmaga. Pidagem silmas, et Euroopa Liidu laienemisotsus on selle töö jaoks alles eeldused paika pannud. Taani nagu iga teinegi Euroopa Liidu liige peab nüüd kaaluma, kas ajalugu ikka on "valmis", kas sisepoliitilistest jõupingutustest ikka piisab riigi julgeolekuks ja heaoluks.

Mu daamid ja härrad, ma jõuan nüüd oma kõne teise osa juurde, milles räägin sellest, missugusel kujul jätkub Eesti poliitika seoses Euroopa Liidu ja NATO laienemisega.

Eesti toetab ja tervitab EL komisjoni otsust alustada liitumisläbirääkimisi Eesti, Küprose, Poola, Sloveenia, Teehhimaa ja Ungariga. Eesti rõhutas alati Kopenhaageni kriteeriumidega arvestamise vajalikkust avis koostamisel ja Komisjoni järelduste tegemisel. Olles avis“d põhjalikult analüüsinud, on Eesti kindlal seisukohal, et avis on andnud iga kandidaat-riigi poliitilisele ja majanduslikule hetketasemele täieliku, professionaalse ja objektiivse hinnangu.

Eesti ja eesti rahvas leiavad, et Komisjoni arvamus on tunnustusavalduseks reformidele, mida Euroopaga integreerumise nimel on läbi viidud 1991. aastast alates, ning innustab neid reforme jätkama.

Avis sisu ja järeldused peaksid kõigile EL liikmesriikidele olema detsembris Luxembourgi tippkohtumisel usaldusväärseks aluseks lõpliku otsuse tegemisel liitumisläbirääkimiste alustamise kohta.

Eesti peab väga oluliseks liikmesriikide püüdlusi muuta EL laienemine pidevaks protsessiks. Avis ei ole lõpp-punkt, ta vaid fikseerib selle päris integreerumisprotsessi stardijoone. Eesti meelest on tervitatav, et Agenda 2000 näeb ette läbirääkimiste esimest ringist väljajäänutele selge ja usaldusväärse mehhanismi nende edaspidiseks toetamiseks ja protsessiga sidumiseks. Seoses sellega peab Eesti review-protsessi väga vajalikuks ja esimene review peab toimuma juba kunagi 1998. aastal.

Eesti näeb ka nn ühisstardi idee eeliseid, kuna see säilitaks kõigi kandidaat-riikide kõrge motiveerituse. Ei ole mingit kahtlust, et selle mudeli pooldajad Põhjamaades lähtuvad omakasupüüdmatult kõigi Balti riikide huvidest ning sellel mudelil on kaheldamatuid plusspunkte.

Samas on aga täiesti selge, et ka ühe Balti riigi kaasamine Kopenhaageni kriteeriumide alusel on suureks eduks ja stiimuliks kõigile kolmele, ning Eesti jätkab Läti ja Leedu eesmärkide toetamist kogu läbirääkimiste ajal. Ei ole otstarbekas jääda liiga kauaks vaidlema stardijoone asukoha või selle õigsuse üle, eriti kui see ähmastab läbirääkimiste tehnilist külge. Protsessiga tuleb edasi minna, samas luua võimalus nendele riikidele, kelle stardipositsioon ei ole hetkel parim, protsessiga kaasas käia. Toetame Läti ja Leedu tahet varustada Brüsselit ja liikmesriike aktuaalse informatsiooniga oma olukorra paremaks kajastamiseks. Kriteeriumide rahuldamisel peavad nad saama ühineda läbirääkimistega ilma viivituseta. Oluline on keskenduda sellele, mida tehakse liitumise heaks praegu ja lähiajal - mitte sellele, mis minevikus on tegemata jäetud.

Eesti peab Komisjoni otsust kutsuda Eesti liitumisläbirääkimisi alustama millekski enamaks kui kõigile Balti riikidele saadetud positiivseks signaaliks. See on mitte ainult "Soviet Union'i", vaid ka "former Soviet Union'i" kui poliitilise mõiste või argumendi ajaloo prügikasti saatmine. Eestigi on varem niisugust lähenemist rakendanud, toetades Leedu taotlust ühineda esimesena NATOga ja hinnates Leedu vastuvõtmist Euroopa Nõukogusse esimese Balti riigina.
Ees on poliitiline otsus. Eesti seisukohast on avis tervik. Me ei arva, et on võimalik tunnistada avis sisu ja Komisjoni metodoloogia objektiivsust, kuid samas otsida argumente Komisjoni 5+1 järeldusega mittenõustumiseks.
Eesti on tõesti õnnelik, et Komisjoni otsus oli meile positiivne. Kuid Eesti edu ei põhine ometi sellel, nagu olen ka kuulnud väidetavat, et läheduse tõttu Soomega peetakse meid lihtsalt Soome osaks, või et Eesti on nii väike, et seal keegi ei käi ega saagi olukorda tunda. Komisjoni hinnang ja positiivne avis tähendab Eesti jaoks ka kinnitust, et alates 1991. a tehtud poliitilised, majanduslikud ja moraalsed valikud reformide osas on olnud õiged - vaatamata nende kõrgele hinnale. Tähelepanelikule avis lugejale selgub, et peaaegu kõik positiivselt märgitud saavutused (näit. funktsioneeriv demokraatlik süsteem, avatud majandus, vaba kaupade, kapitali, tööjõu liikumine, tugev finantspoliitika ja rahvuslik valuuta, CFSP nõuete rahuldamine) on Eesti Vabariigi saavutused. Edu on saavutatud aladel, kus oli võimalik tühjal kohal institutsioone/seadusi tegema hakata, ja edu tagas julge ideoloogilis-poliitiline valik. Enamik avis“s märgitud probleeme on aga otsene nõukogude süsteemi ja plaanimajanduse pärand. (Vajadus naturaliseerida muulasi, viia läbi maareform, restruktureerida riigiaparaat, keskkonnaprobleemid). Sotsialismi pärandi ümbertegemine nõuab rohkem aega kui kapitalismi tingimustes uue ehitamine.

Eesti valitsus võtab ka avis'd kui tööülesannet. Seda on hoolikalt analüüsitud ning alustatud detailse plaani väljatöötamisega nende valdkondade arendamiseks, mis nõuavad erilist tähelepanu liitumiseelselt. Seadusandluse harmoniseerimise tempo tõstmise vajadus on hästi teada nii valitsusele kui parlamendile (suvel tuli Riigikogu seetõttu kokku erakorraliseks istungiks). Eriti oleme huvitatud sellest, et vastuvõetud ja kohaldatud eurodirektiivid ka reaalse ja reguleeriva jõu omandaksid; selles osas on meie ja Brüsseli mure ühine.

Välismaalaste naturaliseerimise tempot ja selle mehhanismi analüüsitakse veel kord tähelepanelikult lähtudes Komisjoni soovitusest, et leida võimalusi naturalisatsiooni tempo tõstmiseks. Viimane on valdkond, kus on jälle põhjust tänada Taanit, nii osutatud bilateraalse abi eest muulastele keele õpetamisel kui ka hea töö eest OSCE eesistujana. Inimõiguste ülemvolinik Max van der Stoel on Eestis sagedane külaline ning oleme alati suhtunud väga tähelepanelikult tema soovitustesse, mille pikast nimekirjast on täidetud peaaegu kõik. Viimase sammuna võib nimetada kodakondsuseksami äsjast lihtsustamist. Samas loodame, et Komisjoni soovitus ja EL liitumise perspektiiv tõstab ka muulaste endi huvi naturaliseerumise ja Eesti ühiskonda /Euroopasse integreerumise vastu. Praegu see huvi on suhteliselt madal, mida on ka avis's objektiivselt märgitud.

Samuti on Eesti valitsuse prioriteet riigiaparaadi tugevdamine lähtudes Komisjoni soovitustest. Vahetult enne Komisjoni otsust koostas Riigikantselei plaani riigiametnike eurokvalifikatsiooni tõstmiseks. See sisaldab mitmeastmelise koolitusprogrammi kõigi ametkondade jaoks.

Eesti jagab arusaama, et sisemine julgeolek tähendab EL ja Schengeni kontekstis vajadust vältida ühe liikme riigisiseste probleemide (põgenikud, kuritegevus, salakaubandus jne) ülekandumist teistele liikmetele. See tähendab korra ja sisemise julgeoleku tagamist oma riigis ning pidevat oma probleemide lahendamist. Eesti töötab selles vallas ning ei ole juba praegu mingil juhul "probleemide eksportija" Euroopas. Mõnes III samba valdkonnas on meie edusammud üldtunnustatud kogu Ida- Euroopa taustal ning leidnud kajastuse ka avis's - näiteks piirikontroll.
Nüüd NATOst.

EL ja NATO on kaks viimast organisatsiooni, millega ühinemine viib lõpule Eesti (ja teiste Balti riikide) taas-integreerumise Euroopasse. Nendega ühinemine tähendab Eesti jaoks endiselt osalemist kahes eraldi - kuigi paralleelses - protsessis. EL Komisjoni otsus näitab selgelt, et need on ka kaks eri kiirusega protsessi. Komisjoni positiivne hinnang Eestile näitas veel enam Eesti EL-iga ühinemise sõltuvust tema enda aktiivsusest ja jõupingutustest. NATOga ühinemisel on Eesti võimalused protsessi mõjutada tunduvalt väiksemad.

Selle aasta juuli teine nädal, mil said lõpliku kuju nii Madridi deklaratsioon kui ka EL Komisjoni arvamus laienemisläbirääkimistest, oli küll Eestile tähtsaimast tähtsaim, aga me ei pea veel pidu.

Eesti on lubanud jätkata oma NATOga loodud suhteid. Kuid Eesti lähtub NATOga liitumisest rääkides pragmaatilisest välispoliitikast. Kui möödunud sügisel ilmnes, et Eestit ei kaasata reaalselt NATO laienemise esimesse ringi, suunas Eesti oma jõupingutused integreerumisele Euroopa Liitu. Me olime ja oleme jätkuvalt veendunud, et see oli õige lähenemine, isegi kui mõned meie naabritest Baltimaades ajasid teistsugust poliitikat.

Eesti on juba korduvalt väljendanud oma rahulolu 8. juulil 1997 vastu võetud deklaratsiooniga Euro- Atlandi julgeoleku ja koostöö küsimustes.

Madridi deklaratsioon tagab, et uks jäetakse avatuks liituda soovivatele demokraatlikele riikidele. Eesti peab eriti oluliseks artiklis 8 sätestatut. Siin tuuakse ära, et demokraatlikke riike ei jäeta NATOsse pürgijate hulgast välja geograafilistel kaalutlustel. Ühtlasi tunnustab artikkel 8 Balti riike kui liituda soovivaid riike.

Siinjuures tahaksime veel kord tunnustavalt ära märkida Taani rolli nendes olulistes küsimustes.
Eesti vaieldamatu soov on saada NATO täisliikmeks ja Madridi tippkohtumine paneb tugeva aluse Eesti edasisele NATO-poliitikale.

Teine sammas meie ettevalmistustes on Eesti kaitseväe ülesehitamine. 1994. aasta oktoobris panid Eesti ja Taani koos Soome, Rootsi, Norra, Läti, Leedu ja Ühendkuningriigiga aluse BALTBATile. Eestis on BALTBATi loomine toimunud paralleelselt jalaväe rahuvalvejõudude loomise ja väljaõpetamisega, kes Balti kompaniina Taani ohvitseri juhtimisel osalevad SFOR missiooni täitmisel Bosnia-Hertsegoviinas.

Need eelpooltoodud näited on vaid üks väike osa Taani ja Eesti vahelisest koostööst. Eesti peab Taani- poolset abi hindamatuks ja ootab nii kahepoolse kui ka kogu Baltikumi haarava koostöö jätkumist.

Mu daamid ja härrad, arvatavasti ei pruugiks ma üle korrata: me oleme Taanile Eesti poliitilise ja praktilise toetamise eest ülimalt tänulikud. Kõigist Euroopa Liidu liikmesmaadest annab Taani Eestile integreerumiseks kõige mitmekülgsemat abi. Nii Tallinnas kui ka Kopenhaagenis ja Brüsselis on koostöö olnud suurepärane. Tean, et teile siin saalis pole mul tarvis tõestada, et see on meie ühistes huvides, on Euroopa huvides. Tõestagem seda üheskoos ülejäänutele, kes kipuvad teadma Euroopat kui bürokraatlikku kurgieeskirjade rägastikku.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele