Härra president,
Ekstsellentsid,
Daamid ja härrad!

Mistahes SAATKONNA MAJA rajamine paneb mõtlema seostele, sidemetele. Eesti saatkonna nurgakivi panek Vilniuses 20. augustil 1997 paneb mõtlema kalendrile. Kuus aastat tagasi tõmbas putsh Moskvas jämeda kriipsu peale impeeriumile ning Eesti tähistab täna oma taasiseseisvumise aastapäeva. Vaevalt kirjutaksime vabanemiskuupäeva või aastatki samade numbritega, kui Leedu poleks leidnud endas jõudu meeleheitlikuks vastuhakuks toorele vägivallale 1991. aasta jaanuaripäevil. Selle mehise eneseohverduse järel ei saanud maailm enam targutada vajadusest liikuda edasi vähehaaval, samm- sammult.
Eesti rahvas tunnetas taas sügavat lugupidamist Leedu rahva vastu. Nii, nagu oleme austanud Leedu hariduselu ja kultuuri intensiivsust okupatsiooniaastail, nagu oleme salamisi imetlenud Leedu vana ajaloo kaarte Vilniuse muuseumis - ning sellest jõudu ammutanud. See tunne on üks meie riikide vaheliste suhete süvahoovusi, mida ei pruugi teada ja märgata muu maailm, isegi kui teleskoop Balti riikide uurimisel on juba asendumas luubiga.
Üksteisele ei pea me ju selgitama oma riikide vahelisi erinevusi.
Aga vast peame meenutama, et meie rahvaste demokraatlike vabariikide ajalugu algas esimese Balti ühisaktsiooniga. 1919. aastal pöördusid Eesti, Läti ja Leedu saadikud Washingtonis koos USA poole palvega tunnustada iseseisvunud vabariike. Sümboolselt sama tähendusega pöördumine kogu maailma poole oli seitsekümmend aastat hiljem Balti kett. Olgu sajandi alguses või lõpus, Balti riikide omavahelisi suhteid on iseloomustanud ühised huvid.
See huvide ühtsus ei ole kusagile kadunud ka 1997. aasta teisel poolaastal, pärast Madridi ja Amsterdami otsustavaid tippkohtumisi, mille nimel töötasime, millelt lootsime palju, aga ka kartsime palju.
Jah, tulemus ei ole parim võimalik. Me oleme veel väga kaugel parimast võimalikust maailmast. Kuid üks verstapost on möödas. Ja meil on orientiirid järgnevaks.
Kui Eesti toetas Leedu püüdlusi pääseda Balti riikidest esimesena NATOsse, siis pidasime sealjuures erakordselt oluliseks geograafiliste põhjenduste, geopoliitilise, aga seega imperiaalse mõtlemise müürist läbimurdmist. Madridis ei olnud NATO veel valmis laienema kõikidesse demokraatlikesse riikidesse ning ühtegi Balti riiki ei peetud liitumiseks küpseks. Kuid Madridi lõppdeklaratsioon lükkab tagasi geopoliitilised argumendid ning meid laienemise kandidaatidena nimetades annab meile reaalse, ühise tööülesande.
Ka EL Komisjoni avis on selles mõttes meie ühine edu, et sellega on ajaloo prügikasti saadetud mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid ka "Endise Nõukogude Liidu" kui poliitilise mõiste või argumendi kasutamine. On kahtlemata Eesti huvides, et kõik kolm Balti riiki oleksid peatselt kaasatud EL laienemisläbirääkimistesse. Komisjoni soovitatud laienemismehhanism loob selleks ka tegelikud võimalused, sest review process lubab lähtuda kandidaatriikide objektiivsest valmisolekust.
Eesti valitsus suhtub Komisjoni arvamusse kui raskesse tööülesandesse, kus on halastamatu täpsusega kirja pandud meie nõrgad kohad. Ka Leedu valitsus on koondanud kõik jõud integratsioonivalmiduse tõstmiseks. Eesti jätkab Läti ja Leedu eesmärkide toetamist kogu läbirääkimiste ajal. Peame väga oluliseks, et Brüsselit ja liikmesriike varustatakse aktuaalse informatsiooniga Leedu olukorrast. See on meie ühistes huvides, ja koos ei ole see ülesanne kaelamurdev.
Saatkonnale nurgakivi panek on kõigest tseremoniaalne sündmus. Nii nagu on tseremoniaalne ja sümboolne taasiseseisvunud Eesti Vabariigi riigipea esimene riigivisiit Leedu Vabariiki. Kuid see MAJA siin jääb kestma kauem kui SÕNAD. Ta toob Leedusse Eestit. Ta peab tooma Eestisse Leedut. Ja ta asub Euroopas. Selle üle ei ole midagi läbi rääkida.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele