Austatud härra president ja proua Audrone Usoniene!
Lugupeetud daamid ja härrad!

Mul on hea meel olla täna teie ees, ning tuua teile tervitusi Eestist ja eestlastelt, teie Balti saatusekaaslastelt, kes mineviku ja tuleviku ees on niisama tundlikud kui Leedu rahvaski.
Täna hommikul algas mu külaskäik Leetu, mis seekord toimub riigivisiidina. See pole ainult protokolli küsimus. Riigivisiit on kahe riigi suhete kõige kõrgem avaldumisvorm. Loodan, et meil on võimalus tunda meie rahvaste lähedust. Ja võimalust jällegi avastada kultuurierinevusi, sest tõmbuvad erinevad, mitte sarnased kultuurid. Avatus eri kultuurimõjutustele on iseloomulik eriti sellel väikesel Atlandi ookeani ulatuval poolsaarel, mida tavatseme kutsuda Euroopaks. Euroopa on pigem eetiline programm kui geograafiline mõiste. Euroopa jääb Euroopaks, kui iga põlvkond taastoodab oma Euroopat. Vormid moderniseeruvad, põhimõtted jäävad. Selles valguses on laiemalt nähtav ka Euroopa Liidu tulevik.
Seekordne riigivisiit on lisanud meie kahe riigi suhetesse olulise sümboli. Mõtlen mõistagi äsjast nurgakivi panekut Eesti Vabariigi uuele saatkonnahoonele Mickiewiciuse tänaval, niisiis edasiminekut, mida saab tsementeerida ja mida me oleme tsementeerinud pikka tulevikku ja uut Euroopat silmas pidades.
Niisiis nägin uut ehitust, aga nägin ka uut Vilniust.
Nägin uue pilguga teie ilusat pealinna. Alatiseks on kadunud omaaegne liiduvabariigi pealinn, asemele on astunud Euroopa suveräänse riigi pealinn, mis ehitab ja ravib ennast nõukogudeaegseist haavadest.
Täna viisin pärja Antakalnise kalmistule Leedu vabaduse eest langenute mälestuseks. Tegin seda sügavate ja vennalike tunnetega südames. Leedu sangarid ja ohvrid meenutavad meile meie ühist valusat kaotust, balti rahvaste ühist rasket võitlust kodumaal ja võõrsil ning lõpuks demokraatliku riigikorralduse taastamist Eesti, Leedu ja Läti pinnal. Kahjuks ei jäänud vabaduse taastamine Leedus vereohvriteta. Leedu mehed ja naised langesid ka Eesti eest, nagu lätlased on langenud Leedu ja Eesti eest ning eestlased Leedu ja Läti vabaduse eest. Siia vahele tahaksin poetada suure vene kirjaniku Solzhenitsõni nimikangelase Ivan Denissovitshi ühe elupäeva kogemused ning öelda: minevik on meile pärandanud üleskutse, mis levis üle riikide ja rahvuste piiride ja milles on juurdunud leedulaste, lätlaste ja eestlaste solidaarsus, nimelt: "Meie ja teie vabaduse eest!". Nii tundis ja nii tunneb eesti rahvas. Selle vennaliku tundega olengi saabunud iseseisvasse ja vabasse Leedu vabariiki.
Tänane töökohtumine delegatsioonide vahel andis tuge meie ühisele ja üksmeelsele tegutsemisele tulevastel poliitilistel foorumitel.
Arutasime NATO ja Euroopa Liidu laienemiskavasid ning Balti riikide osa selles.
Mõlemad struktuurid, niihästi Euroopa Liit kui NATO on deklareerinud oma avatud uste poliitikat, nende struktuuridega võivad liituda kõik Euroopa demokraatiad, kes vastavad teatud objektiivsetele kriteeriumidele. Kõigile kolmele Balti riigile on iseäranis positiivseks signaaliks Euroopa Komisjoni hiljutine otsus kutsuda Euroopa Liidu laienemise esimese ringi läbirääkimistele üks Balti riik. See oleks võinud olla Leedu, ja Eesti ja Läti oleksid olnud õnnelikud. Kuid see on Eesti, ja me teame, et sellest tunnevad rõõmu nii Leedu kui Läti. Ka mina. Ka Eesti. Kuid ma ei kavatse öelda, et sellest tunneb rõõmu ennekõike Eesti. Ma ei saa nii öelda, sest minus kõneleb, mind juhib, mind kohustab Balti solidaarsus. Mind kohustab veendumus, et taktika võib olla erinev, aga strateegia peab praegusel dünaamilisel ajal olema ühtsem kui eales varem. Meil tuleb hoida kokku, õppida ajaloost, kõlagu see pealegi trafaretselt, ent vigu, mida meie riigid tegid Euroopa tõmbetuultes 1930. aastate teisel poolel, pole meil õigust korrata. Iga rahvas saab ennast ja oma enesemääramisõigust teostada vaid kord. Meie iseseisvus on ammu kätte võideldud, nüüd tuleb seda hoida. Pealegi on seda kaasaegses maailmas teisem teha. Jõujoonte määramine ja mõjutsoonide piiritlemine on kõigil mandritel minevikku vajunud koos koloniaalsüsteemiga. Tänapäeval määravad maailma näo ja arengujoone järjest kaalukamal moel väikeriigid, väikesed elujõulised kultuurid. Väikerahvad on tugevas enamuses, ning mitte ainult riikide arvu poolest ÜROs, ei, vaid absoluutarvudes.
Lõpetada tahan ometi meie kultuuri ja keskkonna erinevuste ning samasuste teemal. Looduslik ja inimmõjuline keskkond meie mõlemal maal on ju sarnane, samasugused on väljad, künkad ja põllud, lõpuks needsamad inimesedki. Peale samasuse ühendab meid ometi ka kultuurierinevus, see magnet, mis paneb eri kultuurid tõmbuma. Neid mõtteid väikeste kultuuride ja keskkondade vahelisest tõmbest ja imetlusest jäägu kokku võtma eesti suure poeedi Artur Alliksaare read leedu suure looja Mikalojus Ciurlionise kohta:
Seisan ja seiran/ ahnelt ja rahutult./ Helid puhkevad/ julgeis joonis./ Kuidas küll vähesse/ nii palju mahutus,/ Ciurlionis?// Jõgedefuugad/ ja metsad-prelüüdid/ Tuhandes heledus-tumedustoonis./ Laulude kaugusis/ sünnivad müüdid./ Ciurlionis!
Teie terviseks, härra president ja proua Usoniene!
Sinu terviseks, sõbralik Leedu!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele