Härra ja proua maavanem,
kallid hiidlased,
pärishiidlased ja peaaegu pärishiidlased!

Ma tahaksin kõigepealt teid tänada selle ilusa aja eest, selle ilusa lahke vastuvõtu eest, ja teile öelda, et minut enne seda, kui ma siia pidin välja sõitma, tulid Puulaiu poolt kaks rännumeest, suured fotoaparaadid rinna peal, ja palusid luba ühiselt pilti teha.
Need rännumehed olid Linzi majandusülikooli kaks üliõpilast, kes on siin rännanud juba kaks nädalat, kavatsevad veel nädala rännata ja ma mõistagi küsisin, mis tõi nad Hiiumaale, mida nad Hiiumaal on näinud, ja te võite juba aimata, et nende hinnang langeb minu hinnanguga kokku. Nad ütlesid muidugi seda, mida võiski oodata austerlase käest - nad tahtsid minna sellisesse metsikusse paika, kus ei ole mitte keegi enne neid käinud. Aga ütlesid ka seda, et nad on võlutud meie saarest - miks ta peaks olema teie saar? -, et nad on võlutud eriti siinsetest inimestest. Neil ei olevat keelega raskusi olnud, nad kavatsevat tagasi minna - kirjutada.
Ja umbes nii toimubki see lugu, mida lehtedes kirjeldatakse kui Euroopa tagasi- tulekut Eestisse. Lehed tegelikult kõnelevad sellest, et Eesti läheb Euroopasse. Eesti ei lähe mitte kuhugi - Eesti on siin, Hiiumaa on siin. Eesti on ammu valmis olnud, Hiiumaa on ammu valmis olnud - Euroopa oli meid maha jätnud.
Eks nad ise teavad, kuidas nad oma südametunnistusega valmis saavad.
Euroopa on meid nüüd omaks tunnistanud, ja seda mitte ainult konverentsi- laudade taga, vaid minule palju veenvamal viisil - just nende kahe üliõpilase kaudu. Ja selle tõttu ma mõistan ka ühte peamist küsimust, mida eile ja täna mulle esitati ja mida mulle 1993. aastal, kui ma siin teie juures ametlikult olin - sest vahepeal olen ma ka salaja siin käinud - mida mulle tookord ei esitatud. Nimelt see igale hiidlasele väga tähtis küsimus: kas Hiiumaa jääb Hiiumaaks? Mida tuleks teha, et Hiiumaa jääks Hiiumaaks? Kuidas saaks nii turismi arendada, et tuleks ainult raha siia, aga turist jääks Saksamaale?
Ma mõistan teie muret. See on mure saare pärast. See ei ole mitte hirm Euroopa ees. Ja ma tahan teile lihtsalt ühe väga lihtsa tõe siia Hiiumaale koju tuua - kui te tahate Hiiumaad säilitada, kui te tahate Hiiumaa sulgeda, kui te tahate omaette elada, kui te tahate elada täpselt näpuga järge vedades, nii nagu elati 100 ja 200 aastat tagasi, siis need tunded teevad teile au, aga sellega te kaotate Hiiumaa.
Hiiumaa on suutnud säilida ja Eesti on suutnud säilida õieti ainult selle tõttu, et Eesti on alati olnud avatud. Mul mõnikord tuleb meelde Helmi Üpruse üks lause, mille ta pani kirja aastal 1964 etnograafiamuuseumi aastaraamatusse, et 13. sajandist alates on iga Euroopa moekool jõudnud Eestisse vähem kui kümne aastaga.
Võib olla, et see ei kuulu mitte siia. Ma tahtsin õieti sellega öelda, et üks kultuur (ja tema allkultuurid ja tema kõige värvikamad allkultuurid nagu hiidlane ja tema saar) säilib ainult siis, kui ta ei mõtle mitte pidevalt enese säilitamise peale, sest see moonutab meie mõttemaailma. See juhatab teid mausoleumi, kus võib küll säilida, kuid kus keegi ei hinga.
Eesti on suutnud säilida just tänu sellele, et me oleme üle võtnud kõike seda, mida me pidime üle võtma, ja selles mõttes mind väga liigutas eile talumuuseumis nähtud Euroopa vanim pesupesemise masin, hiidlaste leiutis.
Ja umbes nii tuleb endale ka tulevikku ette kujutada: me ei pääse mitte kuhugi - las teised tulevad.
See on oluline ka selle tõttu, et igal pool on saarel elamine juba väljakutse mandritele, väljakutse riigi sellele osale, mis saarel ei asu. Saarel on vähem tööd ja on alati see võimalus, et kui haridus tuleb veel võimsamalt saarele, kui teie noored lähevad veel võimsamalt Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli, - et nad ei tule tagasi.
Kui saar on avatud, siis nad tulevad tagasi, sest avatus tähendab seda, et te panete saare tööle, et te loote saarel niisuguseid töökohti, mida teil mitte kunagi pole veel olnud. Et te ei hakka arvutit mitte Tallinnasse parandusse vedama, vaid seda parandatakse Kärdlas või Käinas. Või kui te paari lähete, et te ei pea oma sõrmuseid mitte Tallinnasse graveerida saatma, vaid seda tehakse siinsamas.
See avatus peab toetuma teie eneseusaldusele, sellele teadmisele, et Eesti riik ja Hiiu riik on loodud selleks, et kesta igavesti ja mitte kuraditki karta. Ja sellepärast ärge kartke ka silda Hiiumaa ja Saaremaa vahel.
See, kes kardab, see kaotab.
Tere tulemast!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele