Härra maavanem,
härra haridusminister,
kallid kohalviibijad!

Ma sõitsin täna hommikul üle 300 kilomeetri läbi Eesti, kõige läänepoolsemast kohast siia Kolkjale. Ja teel vaatasin nagu alati, kui palju on Eestis tehtud.

Olen ju Tartu Ülikooli kasvandik ja Tartu - Tallinna vahet olen läbinud vähemalt 500 korda. Ta on mulle pähe kulunud ja just viimaste aastate jooksul on see maa hakanud kiiresti muutuma. Ma mõtlesin nende lihtsate asjade peale, mõtlesin selle peale, et Eesti on ühtlaselt vaene. Meil ei ole sellist piirkonda, kus me naftat puurime ja selle tõttu on Eesti ühtlaselt tugev. Kui ei ole kulda, kui ei ole naftat, kui ei ole maagaasi ja kui maa sellele vaatamata on rikas, siis on see meie kõige suurem rikkus, et me oskame üht vaest maad muuta oma haridusega, oma tööga rikkaks. Ma mõtlen, et see ongi juba piisav selleks, et sõita ühest Eesti otsast teise seda kooli avama.

Meie eneseteostus saab toimuda ainult kooli, ainult hariduse, ainult veel parema hariduse kaudu. Eesti on Euroopa riikide hulgas väike maa. Võiksime võrrelda Eestit lihtsalt suure eluruumiga. Sellises eluruumis ei saa olla nurkasid, kus perenaine ei oleks tolmulapiga üle käinud. Ei saa olla nurkasid, mida ajakirjandus nimetab õigusega ääremaaks. Eesti on selleks liiga väike, et taluda mõistet ääremaa. Kolkjast ja Peipsi servast on väga sageli just nii räägitud - on räägitud kui ääremaast. Nii on räägitud ka Võrumaast. Ja just selle vastu peame me töötama. Eestis peab olema Eesti pealinn kõikjal, Eesti poliitiline tahe kõikjal, kus on inimesed, kes on võimelised oma demokraatlikke kohustusi ja vabadusi teostama.

See oli mu esimene teade.

Mu teine teade tuleneb samuti Eesti Vabariigi põhiseadusest. Eestimaal on kõik tema rahvad võrdsed ja võrdsete õigustega. Ja juba see, et ma teid siin Kolkjas kõnetan nii riigikeeles kui teie kohalikus keeles, mida siin on kasutatud üle 400 aasta, on näide sellest, et meie põhiseaduses kirjutatu on meie reaalsus.

Siin nimetati minu ammust sõpra, keda ma hiljaaegu matsin Tartu kalmistule - Juri Lotmani. Kunagi 1951.-1952. aastal tuli ta Tartu Ülikooli, ma olin siis veel üliõpilane, ja me saime juba siis - üliõpilane ja õppejõud - sõpradeks. Ma tahaksin siin Juri Lotmani nime kui sümbolit kasutada, sest Juri Lotman lahkus Leningradist mitte sellepärast, et Leningrad oleks inetu linn. Ta lahkus sellepärast, et nii nagu teie esivanemad 400 aastat tagasi, leidis ta siin poliitilise varjupaiga, leidis siin Eestis seda sõnavabadust, mida ta Leningradi Ülikoolis poleks leidnud. Ja Juri Lotman, kes oma kultuuri poolest on venelane, rahvuse poolest juut, oli juba Vene okupatsiooni ajal Eesti kodanik.

Me oleme Eesti Vabariigi taastanud selleks, et kõigil oleks vaba tulevik. Oleme uhked selle üle, et see on meil õnnestunud ilma tilkagi verd valamata, ilma selleta, mida paljud rahvad on pidanud kannatama küll endises Nõukogude Liidus, küll Ida-Euroopas. Ja ometi täna, juba eile õhtul, pidin enda käest küsima - kas me oleme valmis raskuste lahendamiseks.

Ma ei tahaks juttu lõpetada nukral toonil, aga ma ei saa siin jätta mainimata, et mõni päev tagasi tapeti Tallinnas koledal kombel Sulev Luik, Eesti Draamateatri näitleja, kümnete tuhandete sõber. Ma arvan, et me peame neid ohvreid käsitlema nagu oma vabadusvõitlust. Aastakümneid kestnud totalitaarne süsteem suutis inimestes maha suruda mitte ainult vabadust ja loomingulisust, vaid ta surus maha ka kurjuse, mis nüüd vabaduse päevil on üles lahvatanud ja nõuab meilt ohvreid. Sulev Luik on üks selline näide. Ta kuulub meie haritlaskonda, kes oma loominguga püüdis inimestes äratada usaldust, ausust, kaastunnet.

Teda ei ole enam meie juures. Ja niisugused ohvrid peavad meid veel rohkem koondama eesmärkide juurde, mille nimel oleme oma riigi taastanud. Nad liidavad eestlasi ja venelasi, ukrainlasi ja tatarlasi, nad liidavad ennekõike Eestit ja demokraatlikke Euroopa riike. Me ei saa tulevikku vaadata nii suurte ohvritega. Ja ka seda tahaksin ma teile, mu kallid lapsed, tänasel kaunil päeval öelda: ainult koos, ainult usaldades üksteist me suudame ületada oma kõige suurema vaenlase: umbusalduse, kurjuse, tigeduse. Ja ka selleks on meil vaja südameheadust, sooja südant ja selget mõistust. Seda kõike pakub kool, mille ees tõmmati äsja uhkesse lipuvardasse meie riigilipp.

Ma tahaksin, et kogu Eesti oleks niisama sõbralik pere ja vaataks kindla usuga tulevikku, nagu te siin olete kogunenud ja mõtlete oma lastele. Ainult ühiselt suudame endis ületada mineviku varje. Ainult suurte sammudega suudame üle astuda mineviku varjudest naeratavasse tulevikku.

Ma tean, et tuleb aeg, kus Kolkja on uhke oma laste peale, nagu täna olite uhked Juri Lotmanile, kes siin kirjutas need read, mis tõid talle maailmakuulsuse. Tänasest päevast on Kolkjal koolimaja. Ma ei taha öelda, et tänasest algas Kolkjal uus elu, sest te olete enda tõele kindlaks jäänud. Aga selle koolimajaga on loodud katus, et lastele siin anda kõike seda, mida te üle 400 aasta olete õpetanud ja sisendanud lastele taluhoonetes. Ja sellepärast tahaksin ma teid kõiki õnnitleda Eesti Vabariigi nimel ja öelda Eesti Vabariigile, et see tänane päev ei ole mitte poliitiline sündmus, vaid Eesti Vabariigi eneseteostuse kõige ilusamaid hetki.

Mu kallid lapsed, Kolkja inimesed, kohalikud võimukandjad.
Ma soovin teile südamest õnne tänase päeva puhul. Ja tuleval aastal me laulame juba võimsamalt Eesti Vabariigi hümni.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele