Armas rahvas!

Täna, soome-ugri rahvaste kuuenda folkloorifestivali avapäeval ei viibi ma teiega koos Tartus, vaid ühes teises Eestimaa linnas nimega Paldiski.
Siin harjutavad üheksa maa sõdurid koostegutsemist kujuteldavas kriisiolukorras. Et tegelikku kriisi Eestis ei ole, jääb neil loodetavasti aega ka laulmiseks. Sõdurite laulud on mõistagi rivilaulud.
Ka laul on relv. Rahumeelne, kuid võimas.
Kümme aastat tagasi laulis eesti rahvas nii võimsalt, et võõras jõud taandus Eestist ilma ühegi pauguta. Tookordset ühislaulmist nimetatakse nüüd laulvaks revolutsiooniks. See oli vabadusvõitlus laulu sõna jõul.
Nüüd on Eesti vaba, aga laulmist me ei lõpeta ka iseseisvas Eestis.
Armsad soome-ugri lauljad, tantsijad, muusikud!

Eesti lauljad, tantsijad ja muusikud tervitavad teid laulupidude maal Eestis. Paljud teist on läbinud tuhandeid kilomeetreid, et jõuda siia Läänemere äärde oma hõimurahva juurde laulma ja tantsima.

Meie lauluviisid ja tantsusammud on erinevad, nii nagu on erinevad meie põllud ja metsad. Aga kas panete tähele, kuidas laul vähendab vahemaid, kuidas tants ühendab inimesi, kuidas keel muutub tuttavaks?
See sünnib meie ühise algupäraga rahvakultuuri haprast niidistikust, mis ühtäkki tiheneb tugevaks juurestikuks. Tiheneb tugevaks juurestikuks siis, kui oskame erinevustes märgata meie ühisosa.

Folkloorifestivali ülesanne on leida see ühisosa. Siis oleme vastupidavamad meie kõik.

Soome-ugri rahvad on kogunenud Eestisse, et koos tegutsedes - lauldes ja tantsides, juurestikku tihendada.
Homme te hargnete üle kogu Eestimaa. Tõmmake oma laulu- ja tantsuringi kogu rahvas Võru- ja Põlvamaal, Viljandis ja Pärnus, kõigis maakondades ja linnades, kuhu te seekord jõuate.

Tõmmake oma ringi kogu eesti rahvas. Ja te avastate, et meid polegi nii vähe.
Meid on piisavalt palju, et kogu maailmale hüüda: soome-ugri laul kostab, soome-ugri meel kestab!

Teie
Lennart Meri

Paslepas 17. juulil 1997

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele