Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi kõne konverentsi "Balti riikide integratsioonist Euroopa Liitu"pidulikul õhtusöögil Tallinnas 9. juunil 1997
09.06.1997

Mul on heameel tervitada Teid siin Tallinnas Bertelsmanni fondi korraldatud konverentsil. Nagu mulle teada, on ka teistes Kesk-Euroopa pealinnades juba samalaadseid seminare toimunud. Seetõttu on mul eriti hea meel, et sellisel olulisel ajahetkel võetakse täna ja homme arutluse alla Eesti ja meie kahe lõunanaabri perspektiivid saada Euroopa Liidu liikmeks.
Ma ei tüüta teid tehniliste üksikasjadega, seda enam, et teil on ilmselt rohkem kogemusi Euroopa Liidu keerukas asjaajamises kui minul. Ja loomulikult ei tahaks ma, et te koju jõudes kurdaksite, et Eesti president ei lasknud teil süüa. Seega püüan ma rääkida lühidalt ja piirduda märkustega, mis selgitaksid meie poliitilisi arutlusi.
Mida eeldab meilt Euroopa Liit? Euroopa Liit eeldab, et me vastaksime Kopenhaagenis sõnastatud kriteeriumidele.
Mida meie loodame Euroopa Liidult? Meie loodame, et ka Euroopa Liit peab kinni nendest kriteeriumitest, mis pandi kirja Kopenhaagenis.
Niisiis, me mõlemad soovime ühte ja sama asja. Me töötame selle nimel, et täita Kopenhaageni kriteeriume, kuid me tahame olla kindlad, et kui tuleb otsustamise aeg, siis ka Euroopa Liidu Komisjon ja Euroopa Liidu liikmesmaad peavad nendest kriteeriumidest kinni ja kaaluvad iga liituda soovivat maad võrdsetel alustel. Me ei soovi mingeid eritingimusi, me ei soovi, et neid kriteeriume kuidagi kohaldataks. Aga me soovime ausat mängu. Ja kui mäng on aus, siis usume meie, et Eesti on Euroopa Liidu esimeste uute liikmete hulgas.
Miks ma ütlesin "Eesti" ja mitte "Balti riigid"? Kõigepealt sellepärast, et ma olen Eesti president ja ma ei saa võtta endale õigust esindada meie naabreid. Teiseks sellepärast, et meie arvates on liitumissoovi ja liitumise protsessid iga Euroopa Liiduga ühineda sooviva maa puhul erinevad, kuna läbirääkimisi assotsieerumise ja ühinemise üle on peetud ja peetakse iga üksiku maaga eraldi, aga mitte "Baltikumiga" või "Vychegradi grupiga" või "Kesk-Euroopa initsiatiiviga". Iga maa üle tuleb otsustada tema konkreetsete saavutuste põhjal.
Loomulikult ei tähenda see, et Eesti ja tema lõunanaabrid ei võiks liiduga ühineda ühel ja samal ajal. Tegelikult me isegi eelistaksime, et kolme Balti maad peetaks valmis olevat liituma Euroopa Liiduga esimeses ringis. Kuid ühelgi juhul ei tohiks ühte maad tagasi tõrjuda kaalutlustel, mis puudutavad tema naabrit. Kui leitakse, et Leedu on esimesena Baltimaadest valmis liituma Euroopa Liiduga, siis ka Leedu peaks sinna astuma. Kui Läti on valmis, peaks Läti ühinema. Ja kui Eesti on valmis, peaks ühinema Eesti, lähtudes tema individuaalsetest saavutustest ja Kopenhaagenis püstitatud kriteeriumide täitmisest.
Eesti esindajatelt on tihti küsitud, kas selline individuaalne lähenemine ei mõju hävitavalt Baltimaade koostööle. Minu vastus on alati olnud selline - vaadake korraks Põhjamaid. Kahe aastakümne jooksul oli ainult Taani Euroopa Liidu liige, nüüd on sinna astunud ka Rootsi ja Soome, kuid Norra ja Island pole siiani ühinenud. Ja Põhjamaade koostöö on praegu tugevam kui kunagi varem. Ärgem kujutlegem olematuid takistusi.
Ehkki meil ei pruugi teha sääsest elevanti, ei tohiks me samuti teha elevandist sääske. Ma mõtlen siinkohal mõnede kalduvust juba ette spekuleerida Komisjoni otsuse üle, aga ka murettekitavaid ilminguid esitatavate nõuetega laveerimisest, või seda, et erinevatele maadele esitatakse erinevaid nõudeid.
Minu daamid ja härrad!
Sellega oleks lõpp Euroopa Liidu usaldusväärsusel, ja seda mitte ainult Eesti silmis.
Meie kaalutlused on lihtsad - me võrdleme endid Poolaga, kes lõppude lõpuks tundub olevat üks kõige tõenäolisemaid "esimese ringi" kandidaate Euroopa Liidu laienemisel. Enamiku näitajate poolest kannatab Eesti selle võrdluse edukalt välja. Seega, kui Poola kutsutakse ühinema esimeses ringis, siis peaks sinna kutsutama ka Eesti, sest erinevate maade võrdlemisel ei saa olla erinevaid kriteeriume.
Ma nõustun sellega, et mõnda maad ei kutsuta sellepärast, et majanduslikud näitajad ei vasta nõutavatele kriteeriumidele. Ma nõustun ka sellega, et mõnda maad ei kutsuta seetõttu, et inimõiguste olukord seal ei vasta nõutavatele kriteeriumidele. Kuid võimatu on mõista, kuidas kahest maast, kes vastavalt kehtestatud kriteeriumidele saavad ühtmoodi hästi hakkama esitatud nõudmistega, on üks vastuvõetav ja teine mitte. Kui esimese grupi riikide hulka kutsutakse Poola, siis on ka Eesti koht seal.
Lõppude lõpuks, mu daamid ja härrad, näeb Euroopa ideaal võrdsetena, külg külje kõrval, nii suuri kui ka väikeseid riike. Mitte kunagi poleks ei Schumannile ega ka Monet“le tulnud pähe mõtet otsustada maade sobivuse üle Euroopa Liitu nende siseturu suuruse põhjal.
Kallid sõbrad, veel lõpuks sõna avaliku arvamuse küsitlusest.
Kindlasti olete te tutvunud eurobaromeetri näitudega, mille põhjal võiks öelda, et eestlaste euro- entusiasm on märgatavalt vähenenud. Te olete ka lugenud järeldusi, mis kinnitavad, et sellest võib järeldada, et eestlased ei soovi ühineda Euroopa Liiduga. See on aga väga kaugel tõest.
Tõsi on see, et eestlased soovivad astuda Euroopa Liitu. See ei ole aga veel kõik. Mida selle eurobaromeetri näitudest võib järeldada, on see, et eestlased hakkavad kaotama lootust. Lõppude lõpuks tunneme me ise oma häid ja halbu külgi. Me teame, kus me oleme eksinud ja kus me oleme hästi hakkama saanud. Me tunneme nii oma saavutusi kui ka teiste maade omi, ja kui siiski öeldakse meile, et meid ei soovita, kuigi me saame sama hästi hakkama kui need teised, oleme me pettunud. Ja siis ei ole ka võimalik loota, et eurobaromeetri näit väga kõrgele tõuseb.
Euroopat ehitavad inimesed ja Euroopat ehitatakse inimestele. Sellepärast tuleb kindlaks teha, et inimestel oleks usku selle protsessi õiglusse.
Võita saab ainult siis, kui peetakse kinni ausa mängu reeglitest.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud