Härra haridusminister,
mu austatud pedagoogid,

ja ennekõike mu kallid lapsed, kes te olete parajasti nii vanad, et lastelasteks natukene liiga suured ja samas mu enda lapsed on teist vanemad. Lubage ma ütlen teile lihtsalt: mu kallid lapsed.

Siin on ilus elada, see jäi teile ju kõrvu helisema ja seda laulu on lauldud aastakümneid, aga ilus elamine ei ole mitte taeva kingitus. See sõltub teist palju rohkem kui meist, kas seda laulu lauldakse ka kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast. Mul on väga suur lootus, et lauldakse. Ja lauldakse veel palju vägevama häälega, sest Eestil on ju õieti jäänud valida kahe vahel: kas ta läheb kaunimaks või läheb ta koledamaks. Ja selle valiku tegijad olete ju teie. Mõni tund tagasi ma rääkisin ülekantud mõttes teie vanematele õdedele-vendadele, teiste sõnadega Eesti ülikoolide lõpetajatele, ja ma praegu ei tahaks mitte seda korrata, mida ma neile ütlesin. Ma tahaksin teile öelda, et see päev, kus te oma kooli seintest lähete nelja ilmakaarde laiali, see on alati väga ilus ja ka alati natukene kurb päev, sest mingisugusel viisil te kõik teate ju, et nii lähedasi suhteid nagu oma klassivendade-klassiõdede vahel teil elus mitte kunagi enam ei teki. Selles mõttes on kooli lõpetamise ja ülikooli lõpetamise vahel määratu suur vahe. Ülikooli minnakse midagi õppima, ülikoolis te teate juba, kuidas te ennast rakendate. Aga kooli minnakse sageli nii, et kooli lõpetamine tabab meid kõiki ootamatult ja kõiki tabab valusalt ja ega ilmaasjata me ei räägi viimasest koolikellast hellalt ja hardumusega. Te peaksite praegu väga tugevasti tundma, et mõned lähevad seda teed ja mõned lähevad seda teed ja mõned lähevad seda teed ja mõned lähevad seda teed. Sest praegu rohkem kui kunagi tulevikus või enam kui kunagi minevikus on see lause, et kõik teed on teile lahti, õige lause. Seda lauset kasutatakse väga palju ajakirjanduses ja teda on natukene liiga üle käiatud, aga päeval, kui noor inimene lõpetab kooli, 24 tunni kestel on selles lauses ka kole suur tõde.

Ja mis ma tahaksin niisugusel teile ja minule võrdselt ilusal päeval teile öelda? Ma tahaksin teile palju öelda, aga siis me peaksime telgid üles seadma. Aga mul tuleb praegu midagi meelde.
Mõned teist teavad, et ma olen olnud kirjanik ja kirjutanud raamatuid, ja ükspäev istusin ma oma kirjutuslaua taga - ma olen vist kirjutuslaua taga rohkem istunud kui mistahes teise laua taga - ja äkki kuulsin läbi korteri, läbi meie maja kostvat hüüdu - see oli mu noorem poeg Kristjan, kes hüüdis äkki, et ''Isa, sul on eesti keeles puudulik!'' Ma ütlesin, et jah, küllap on. Ta oli nimelt kätte saanud ühe kaustiku, kus olid kõik mu tunnistused. Mõned olid saksakeelsed, mõned prantsuskeelsed, mõned venekeelsed ja - noh, ma tulin eesti keelde nii, et mu keel oli kaunis kange ja ka ülikoolis oli mul keelega üsna suuri probleeme. Ma tajusin seda ülikoolis ja hakkasin ajaloo kõrval endale lihtsalt märkmikusse üles kirjutama sõnu. Aga ma ei tahtnud mitte sellest rääkida. Ma tahtsin õieti rääkida sellest, et Kristjan - see ongi see poeg, kes nii heleda häälega läbi maja hüüdis, ja see oli talle, noh, nii uskumatu hämmastus ja ka kergendus, sest tal endal oli ka eesti keeles puudulik. See oli talle hämmastus, sest tema silmis ma olin kirjanik ja talle ei mahtunud pähe, et mul emakeeles oli puudulik. See oli tingitud mu elust, mis pildus mind siia-sinna, ja eesti koolis olen ma õieti õige vähe käinud. Aga ma jutustan seda omaenda sündind lugu õieti ainult selleks, et kui ma keskkooli juba Eestis läksin ja kui ma ülikooli läksin ja kui ma oma esimese raamatu kirjutasin ja mu sõber ja koolivend Erast Parmasto, kellest sai tuntud bioloogia-akadeemik, kirjutas mu esimese raamatu peale arvustuse, siis selles arvustuses oli lihtne lause: ''On näha, et Lennart on linnapoiss, sest kui ta püüab loodust kirjeldada, on tal väga vähe looduse värve ja loodus me ümber on ometi nii rikas'' ja ta tabas naelapead. Tal oli õigus ja selle tulemusena läksin ma poodi, ostsin endale 70 kopika eest paksu pruunide kaantega ruudulise klade ja jätkasin seda tööd, mida ma juba ülikoolis tegin. See klade on mul veel alles. Ma kirjutasin, ma õppisin eesti keelt. Ma olen seda teinud tänase päevani. Ja mis ma tahan selle jutuga teile öelda, sest see jutt, mida ma praegu teile räägin, see on niisugune kaasaandmise jutt, see on umbes nagu võileib, mida ema teile kaasa pakib, kui te lähete... noh, matkale. Ma tahan selle jutuga öelda, et kui inimesel on tugev tahe, suudab ta saavutada kõike. Ta suudab ka oma emakeele vanupäi nii ära õppida, et temast saab kirjanik. Aga ühel tingimusel. See tahe peab olema nii suur, et mida iganes te ette võtate, te järgmisel päeval lähete sellesama töö juurde, vaatate ta nõudliku pilguga üle ja teete ta veel paremini ja veel paremini ja alles siis, kui mitte keegi ei ole suuteline seda teist paremini tegema, te võite öelda, et see tee on nüüd lõpetatud. Viige siit ilusast aiast see tunne kaasa, et te suudate alati kõike veel palju paremini teha. Ja kui see tunne on teis tugev, siis tähendab see ka seda, et te suudate Eestit paremaks teha, kui ta praegu on, ja palju paremaks teha, kui ta iganes on olnud. Ja kui te tahate mulle head meelt teha, jätke need sõnad meelde ja kohtume kümne aasta pärast uuesti ja vaatame, mis te olete teinud. Palju õnne teile kõigile ja suur südamlik tänu kõigile pedagoogidele.
Aitäh!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele