Härrad rektorid,
härra haridusminister
ja ennekõike kallid sõbrad!

Mul on kõigepealt hea meel, et päike paistab. Ja olgu see päike sümboliks tänasele päevale ja ka tänastele sõnadele, mida ma tahaksin teile kaasa anda. Sümboolselt ma annan koos sõnadega täna teie kätte üle Eesti Vabariigi. Te olete oma otsuse teinud aastaid tagasi, mida õppima minna, ja sellega, et te siin Kadrioru lossi ees olete, te olete väljendanud ka oma kindlust, et Eesti Vabariik teie kätes on kindlamates kätes, kui ta minu põlvkonna või veidi noorema põlvkonna kätes on olnud. See peabki nii olema. Iga põlvkond on eelmisest põlvkonnast olnud haritum, targem, ta pilk on kaugemale ulatunud ja te peate muidugi endas esile kutsuma suuremeelsust, kui vanemad põlvkonnad kipuvad teie peale ülevalt alla vaatama. Ärge pange seda tähele! Vanad torisevad alati ja noorte asi on mõista, et see kuulub meie elu uuenemise juurde. Mida enam see Eesti Vabariik, mis nüüd teie kätesse läheb, erineb tänasest ja eilsest Eesti Vabariigist, seda efektiivsemalt te olete järelikult töötanud. Seda paremini te olete õppinud. Sest mis määrab õieti teie hariduse kvaliteeti, teie töö tulemuslikkust? Ikka ainult üks mõõdupuu - kiirus, millega Eesti omandab moodsa, toimeka, eneseteadliku riigi ilme.
Ma oleksin õnnelikum, kui see kiirus oleks olnud suurem, aga ta on just nii suur, nagu seda meie vaimne potentsiaal võimaldab. Ja vaimse potentsiaali mõttes ei ole mul eriti suurt muret. Ma ei tea, kas tänapäeva noored mäletavad niisuguseid vanu isamaalikke laule nagu ''Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal''. Laul, mis mulle lapsest peast viirastus just oma konkreetsusega. See oli nii enesestmõistetav, et Eestis ei kasva palme. Aga selle laulu mõte on ju hoopis mujal. Selle laulu loojad andsid endale aru, et Eesti ei ole rikas mitte oma juhuslike jumala poolt või geoloogia poolt kingitud maapõuevarade poolest, vaid ta on rikas oma intellektuaalse kapitali, oma töökuse, oma oskuse poolest, oma tahte poolest oskusi rakendada, ja selles mõttes sisaldab laul väga kaunist paradoksi: Eestis kasvavad palmid ja kasvavad seedrid. Teie oletegi meie palmid ja meie seedrid. Õnn kaasa ja õppige tänapäeva Eestist niihästi seda, mis on positiivne ja läheb edasi tulevikku, kui ka seda, mis on negatiivne, mis on meil minevikust kaasa lohisemas nagu pikk kõrbenud lohesaba, mis meid kisub tagasi minevikku, kisub tagasi vana mõtteviisi juurde, kisub tagasi Aasiasse. Olge julged ja lõigake see lohisev lohesaba ühe löögiga läbi, et meid mitte miski ei pidurdaks meie rahulikul, väärikal, uhkel edasiliikumisel Euroopa poole. Sest ma ei taha mitte öelda, et Eesti on alati Euroopas olnud, ma ütlen vastupidi: Euroopa on alati Eestis olnud ja nüüd elab Euroopa siin Eestis edasi teie mõtteviisis, teie tegudes, ka teie sotsiaalses vastutustundes, just selles, mille poolest Eesti täna, tänavusel aastal ja ka veel järgnevatel aastatel on kahjuks eriti vaene. Võtke see Eesti oma kätte üle nii kiiresti kui vähegi võimalik, ja Eesti on kindlamates kätes.
Selleks kogu südamest soovin ma teile palju õnne, palju tarmukust, ja pidage meeles, et te jääte elu lõpuni alati niisama nooreks, nagu te tänasel ilusal päikesepaistelisel päeval olete. Ka see sõltub ainult teie tahtest, ta ei sõltu mitte kunagi füsioloogiast.
Palju õnne teile kõigile!
Palju õnne, härrad ja prouad rektorid!
Palju õnne, härra haridusminister!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele