Armsad laulupeolised!

Täna on laulude päev. Minu kõne ei ole laul. Hea laul on parem mistahes kõnest, sest laul on lühike ja koosneb täpselt valitud sõnadest. Täna on eesõigus laulul ja seetõttu kõnelen minagi lühidalt.
Tahan, et te leiate vastuse küsimusele, miks oleme siin. Miks oleme siin - turumajanduse reeglite kiuste, sest laulupidu ei ole äri, aga turumajandus tunnistab vaid äri? Miks oleme siin - kõik põlvkonnad ühise perena - lapsed ja emad-isad ja vanaemad-vanaisad? Miks on Lauluväljak täna nii rahvarohke, kui alles äsja siinsamas toimunud kuulsal muusikafestivalil vilistas tuul tühjade pingiridade vahel? Kes on meid sundinud või kohustanud olema siin?

Meenutagem värsse ühest meie vanast rahvalaulust:

Kui mina hakkan laulemaie,
ei mind jõua ohjad hoida,
ohjad hoida, köied köita

Need värsid kõnelevad meie laulu võimust. Laulmises heliseb sõna jõud ühes muusika jõuga ja nende kooskõlast sünnib laulu võim. Meie siinolek tõestab, et seda võimu me hindame praegugi. Sest laulu võim on rahvalik võim, millest rahvas ei võõrandu. See on põhjus, miks meid, lauljaid ja kuulajaid, on täna siin nii palju. Mitte õpetaja sundus, mitte kohustus ei ole meid siia toonud, vaid laulu võim, eesti laulu võim.
See eesti laulu võim on alati olnud vabaduse teenistuses. Ka pimedatel aegadel on rahvas elujõudu ammutanud oma laulude ühisest esitamisest. Eesti rahvas on oma laulude võimust alati teadlik olnud: "ei meid jõua köied köita" laulsime täie rinnaga ka siis, kui ÜRO või Euroopa Liidu või NATO kaartidel Eestit polnud ollagi. Neil olid kehvad kaardid. Meie kaardid on etemad, meie kaartidelt ei ole Eestimaa kunagi kadunud, meie Eestimaa vabadusel ei ole kunagi olnud ärahirmutatud nägu. Meenutagem veel ühte värssi laulmise tähendusest:

Laske suud suisa joosta,
keeled kergesti kõnelda!
Nüüd pole suul sulgejat,
keele kinniköitjat,
pähe päitsete panejat,
suu valjaste valajat.

Täna, armsad noored lauljad, on laulu võim teie huulil!
Laulge südamest südamesse! Laulge nii, et kõik pered tunneksid meie laulude võimu ja leiaksid nendest uut elujõudu. Laulge nii, et peidust pääsenud vabaduse naeratus ulatuks täna, siit Lauluväljakult, igasse eesti kodusse.
Eesti laul tahab meie riigi kaheksakümnendal eluaastal kõlada kaunis eesti kodus, kaunil Eesti põllul, kaunis Eesti metsas. Meie kõigi kohus on see soov täita. Igaühel eraldi ja samas ka ühiselt - eesti rahvana. Sest üksnes rahvas on oma saatuse sepp. Või, nagu ütleb laulusalm: Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele