Härra Carteron,
Ekstsellentsid,
Mu daamid ja härrad!

Vastuseks ja tänuks lahkete tunnustussõnade eest Eesti ja minu enda aadressil tahaksin rääkida täna sellest, mis mul kõige rohkem südamel on. Tahaksin jagada teiega Eesti kontsentreeritud kogemust.

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal on Eestil tulnud läbi käia tee okupeeritud riigi totalitaarsest elukorrast euroopalikku poliitikasse, majandusse ja kultuuri. Olime selleks võitluseks oma vaimus valmis. Pool sajandit käis väga intensiivne töötlus, mille eesmärgiks oli panna eestlane unustama. Eestlane ometi ei unustanud.

Samuti ei unustanud need maailma riigid, kes olid jätkuvalt seisukohal, et Eesti pole eksisteerimast lakanud, et vägivald ei sünnita uut õigust, uusi õiguslikke järeldusi. Just seetõttu saab Eesti Vabariik tuleval aastal tähistada oma 80ndat aastapäeva.

Kaarte võib ümber joonistada. Aga mitte alati ei saa maailm sellega kaasa tulla. Eesti juhtum on üks sellistest.
Kuid üleminekuaeg Eesti jaoks tähendas ühtlasi üleminekuaega kogu Euroopale. Ja täna tahaksin ma - olgu või liigne kord - rõhutada üht sellele perioodile iseloomulikku asjaolu: vabaduse kättevõitmise hetk oli üürikese, kuid väga suure, lausa imelise üksmeele aeg. Vabaduse kasutamine on aga osutunud lugematute erimeelsuste ja erihuvide ajastuks.

Pole vähe neid, kellele asjade niisugune areng on olnud suureks ebameeldivaks üllatuseks. Kelle meelest vabaduse pühapäev peaks igavesti jätkuma ja kes vabaduse argipäevas - vabaduse rutiinis, kui soovite - näevad mingit väärarengut. Eriti üleminekumaades tuleb veel kõvasti vaeva näha selgitades, et üksikisikute, sotsiaalsete gruppide, regioonide, isegi riikide erihuvid ongi see, mis demokraatia masinavärgile tööd annab, ilma milleta poleks turumajandust olemas ega rahvusvahelisel arengul mingit mõtet.

Kuid kogu Euroopas tuleb veel vaeva näha eri- ja üldhuvide eritlemisega. See vaevanägemine ei lõpe kunagi. Järjekordne silmapaistev ponnistus tehti alles neil päevil Amsterdamis, Madrid seisab ees. Ja ei ole meie Ida- Euroopaski istunud käed rüpes - samal päeval, kui Pariisis vormistati NATO-Vene suhete alusakt, kohtusid Tallinnas Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina presidendid. Ikka põhiliselt sellesama - eri- ja ühishuvide harmoniseerimise nimel. See kõik ei ole Sisyphose töö, ehkki pärast Amsterdami ja enne Madridi on kibestunud pettujaidki. Kuid heitkem korraks pilk üle õla - kui palju suudeti eurooplaste ühishuvisid silmas pidada veel poole sajandi eest, kuigi need olid ilmselt ka siis olemas?

Või isegi kümne aasta eest? Kui 1918ndal aastal loodud Eesti Vabariik koos paljude teiste riikidega langes 30ndate aastate lõpul Stalini ja Hitleri sobingu ohvriks, polnud sellele vastuseisuks Euroopa ühistahet, polnud Euroopa ühisrinnet. Euroopa vaatas erinevatesse suundadesse.

Ja tõdegem selle võrdluse õigustusel: ajalugu on kiirustama hakanud, andnud meile imelise, meie maailmajaos täiesti enneolematu võimaluse eri- ja ühishuvide mõistlikuks rahumeelseks tasakaalustamiseks. Tänapäeval ei saa küll enam kahtlust olla selles, et Euroopa kui terviku ja eurooplaste valdava enamiku tähtsaim ühishuvi on meie maailmajao aina jätkuv integratsiooniprotsess, ükskõik kui keeruliselt siin erihuvid ka ristuvad. On selge, et ka integreeruv Euroopa saab ettenähtavas tulevikus olla ikka vaid väga erineva kaaluga partnerite kooslus, hiiglaste ja kääbuste Euroopa, nagu seni. Kuid ma usun, ma loodan, et hiiglaseambitsioonid ja kääbusekompleksid enam kunagi ei muserda endisel viisil eurooplasi endid, kes on, imelik küll, kõik enam-vähem ühesuurused ja ühtviisi haavatavad.
Eesti tähtsaim erihuvi on selles protsessis võimalikult täielikult võimalikult kiiresti osalemas olla. Eesti on selleks teinud, mis ta on suutnud. Kui kiirelt, millises järjekorras ta osalema pääseb, ei sõltu enam nii palju meist kui pigem viieteistkümnest keeruliselt ristuvast erihuvist. Eesti erihuvi selles asjas on igal juhul Euroopa ühishuvi. Kas viimane ka tegelikult maksvusele pääseb või piirdutakse esialgu erihuvide ühisosaga, seda peab Lääne-Euroopa otsustama juba enne käesoleva aasta lõppu.

Eesti on igal juhul visa. Visa ka oma lootustes. Meil on maailmale pakkuda mitte ainult kogemused ja elutarkus, vaid ka energia ja dünaamilisus.

Me usume, et õnnestub lõpuks ometi üles ehitada niisugune Euroopa, kus petlikku julgeolekut ei traageldata enam kokku kahepoolsete sobingutega üle lähinaabri pea. Meie sajandil on vahest juba piisavalt kogemust, et julgeolek peab olema ühest tükist.

Miski ei või mind rohkem meelitada kui teadmine - või oletus - et minagi olen niisuguse eesmärgi nimel tööd teinud.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele