Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Ungari parlamendis 13. mail 1997
13.05.1997

Lugupeetav Ungari Vabariigi President,
lugupeetav Parlamendi juhatuse aseesimees,
lugupeetavad parlamendiliikmed,
armsad vennad madjarid!

See pole esimene kord, kus ma ungarlastega räägin. See pole isegi esimene kord kõnelda Ungari parlamendis. Viibisin siin, teie keskel, esimest korda 2. septembril 1991 ja mäletan hingepõhjani Ungari ja Eesti diplomaatiliste suhete taastamist: kui mu mälu mind ei peta, kell 11.37 hääletas Ungari parlament selle poolt üksmeelselt ja ühehäälselt. Pärast totalitaarsete nukuparlamentide käesirutusharjutusi kogesin esmakordselt, et ühehäälne otsus võib olla aus, kui teda ajendab südamete ja mõistuse sund.
Täna astun teie ette Eesti Vabariigi presidendina, et jätkata dialoogi, mis on alguse saanud ajaloo hämaruses ja kestnud üle ja läbi raudse eesriide tänaseni.

Olen oma eelmises elus kirjutanud raamatuid ja teinud filme. Mõned minu raamatud on ilmunud ungari keeles, mõned filmid on olnud teie vaatajale nähtavad. Film nimetusega "Linnutee tuuled" sündis oma aja kohta täiesti ebatavalise Ungari, Soome ja Eesti ühistööna ning keelati Moskva poolt samal päeval, kui ta Helsingis esilinastus. Ärge küsige, kuidas me sellega hakkama saime. See eesriie ei olnud kunagi roostevabast rauast. Aga raamatuid ja filme ma nimetasin kahel põhjusel.

Esimene põhjus. Nad annavad tunnistust dialoogi jätkumisest ka kõige raskematel aastatel. Poliitikutel olid suud lukus. Seda suurem töö langes kirjanikele, filmimeestele, heliloojatele. Me avastasime endale Petöfi. Eesti luuletaja Ellen Niidu tõlkes avastas endale Petöfi mu klassivend ja pinginaaber Eino Tamberg. Me laulsime Tartu ülikoolis Petöfit nagu oma üliõpilaste laulikut. Traagilisel aastal 1956 tõusis saal püsti, kui Eesti kuulus laulja Tiit Kuusik paiskas kuulajatele näkku luuletaja vande orjusest vabanemisest. Muidugi võib skeptik selles näha kitsa haritlaskonna viljatut mängu. Skeptik eksib. Brezhnevi ajal ilmunud Edgar Rajandi raamat - statistiline ülevaade eesti eesnimede sagedusest - osutab, et 1956. aasta lõpul ja 1957. aastal hüppasid ungari eesnimede populaarsuskõverad järsult üles. Mis võib olla ilusam, kui eestlaste spontaanne hääletamine oma vastsündinud poegade ja tütardega Ungari poolt? Jah, rohkem me ei suutnud, aga vähem me ei võinud. Ja teine põhjus, miks ma kultuuri nimetasin. Kirjanike aeg poliitikas on möödas, ilusate metafooride ja tähendusrikaste sümbolite aeg on möödas. Nüüd tuleb teha rutiinset tööd. Nüüd tuleb lihtsas ja ausas keeles pidada dialoogi maailmaga, Euroopaga ja ennekõike oma rahvaga ning selgitada, miks meie maad astuvad Euroopa Liitu ja NATOsse. Meil on ühine totalitaarse mineviku kogemus ja sellest paratamatult tulenev ühine tulevikunägemus. Brüsseli ametnikele kõlab meie jutt küllap üsna ühtemoodi. Ehk, nagu ütles president Göncz eelmisel aastal Eestis ja täna hommikul meie nõupidamisel kõneldes: Eesti ja Ungari on poliitilised partnerid, meil on ühised strateegilised eesmärgid, me soovime tagada oma riigi julgeoleku ning rahu kogu Euroopas Euroopa Liidu ja NATO täisõiguslike liikmetena. Kahjuks peame Brüsselis ikka veel tõestama Teise maailmasõja tagajärgede likvideerimise vajalikkust. Paljudele tundub see ühe väikese väikeriigi veidra anakronismina. See ei ole anakronism.

Meie sajandi maailm on olnud kahe maailmasõja tunnistajaks. Mõlemad süttisid Euroopas, mõlemad süttisid samal teljel. Teise maailmasõja mitmete põhjuste hulgast osutan ühele, mis manitseb Euroopat hoolikamalt ajaloost õppust võtma. Ja nimelt: meie isade ja osalt minugi põlvkonna suur sõda puhkes seetõttu, et eelmise sõja tagajärjed ei olnud likvideeritud. Näiliselt on see nõiaring: iga sõda seemendab uue sõja. Tingimusel, et sõja tagajärjed on jäänud kõrvaldamata.
Eestil ja Ungaril on olnud piisavalt moraalset jõudu, et ennast sellest nõiaringist välja murda. Oleme kohanenud uutest piiridest tingitud reaalsusega. Meie riigid on ilmutanud naabritega suhtlemisel ja vähemuste kohtlemisel head tahet.
Mul on hea meel, et nii Eesti kui Ungari on ilmutanud moraalset jõudu ennast mineviku varjudest lahti rebida. Ungari jõudis möödunud septembril lepinguni Rumeeniaga, mis annab kindlusetunde Kolozsviri ungarlasele või Békési rumeenlasele ning mis on eeskujuks kogu Euroopale. Eestil pole veel teada Venemaaga piirilepingu allakirjutamise aeg, aga meiepoolest võiks see olla hommepäev, sest leping on valmis, piiril valitseb Eesti ja Vene piirivalvurite laitmatu koostöö ning alus heanaaberlikeks suheteks on pandud. Õigupoolest pandi see alus heanaaberlikeks suheteks küll juba 1925. aastal, mil Eesti võttis vastu Euroopa esimese kultuurautonoomia seaduse. Kui aga kellelgi oli veel kahtlusi Eesti tänapäeva suhtes, siis 30. jaanuaril s. a. (aastal 1997) otsustas Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee lõpetada Eestis inimõiguste järgimise monitooringu. Selleks ajaks oli Eestist teele läinud kuusteist sõltumatute vaatlejate raportit. Kõik nad ühegi erandita kinnitasid, et Eestis inimõiguste rikkumisi ei esine, et Eesti võib olla Euroopale eeskujuks.
Parim motivatsioon integreerumiseks tekib aga kahtlemata siis, kui riik ei kindlusta mitte ainult inimõigusi, vaid ka majanduslikult inimväärse elu ja julgeoleku. Ei Eesti ega Ungari ei pürgi ju Euroopa Liitu ja NATOsse lihtsalt "vigade paranduse" korras. Me tahame nende organisatsioonidega liituda ikka nendelsamadel eesmärkidel, miks kuus Euroopa riiki algselt otsustas liituda - majandust edendava ühisturu, aga ka konfliktide eos likvideerimise nimel. Eestil ega Ungaril polnud võimalik olla Euroopa Liidu asutajaliikmete seas. See aga ei tähenda, et me praegu nõuaks endale mingit auliikme staatust. Lühidalt: Euroopa ühinemine ei ole minu silmis mingi abielutehnika. Ühinemine on minu silmis Euroopa tajumine eestlase poliitilise ja kultuurilise identiteedi osana; seda identiteeti on Eesti kodanik valmis säilitama ja süvendama meie üha kirevamaks muutuvas maailmas. Meil pole vaja mööndusi, mis lahustaksid Euroopa Liidu olemuse ja muudaksid ta paljude jõuetute maailmaorganisatsioonide sarnaseks. Me ei nõua oma kannatuste arvel privileege ega taha liituda muidusööjatena. Nii Lääne- kui Ida-Euroopa huvides on, et Euroopa Liidu ja NATO laienemine toimuks nende organisatsioonide tugevnemise, mitte nõrgenemise kaudu.
Euroopa Liit vähemasti on seadnud uutele liitujatele kindla künnise. Ja pole midagi olulisemat sellest, et väljakuulutatud objektiivseid kriteeriume ka järgitaks individuaalselt, mitte abstraktselt. Eesti rahvas ja Eesti riik on teinud kangelaslikku tööd oma majanduse reformimise nimel. Oleme oma majanduspoliitilisteks prioriteetideks seadnud avatud ja stabiilse majanduskeskkonna, kus oleks ühtemoodi kindel ja tulus tegutseda nii kodu- kui välismaistel firmadel. Piirangute täielik puudumine kaupade ja kapitali liikumisel on aidanud Eestil kiirelt taasühineda maailmamajandusega.
On toimunud kannapööre idaturult Euroopa Liidu suunas, mille liikmesmaadega toimub praegu üle 50 % Eesti kaubavahetusest. Viie aasta eest läbi viidud rahareform sidus meie rahvusliku valuuta - Eesti krooni - Saksa margaga vahekorras 1:8, ja nii on see püsinud ka tänaseni. Kiire ja otsustav riigiettevõtete privatiseerimine Saksa Treuhandi erastamismudeli eeskujul on pannud aluse elujõulisele erasektorile, mille arvele langeb üle 2/3 praegusest sisekoguproduktist.
Omamoodi lakmuspaberiks majandusreformide hindamisel on välisinvesteeringute sissevool riiki. Ja mul on rõõm märkida, et Eesti, nii nagu Ungarigi, on olnud siin edukas. Viimasel viiel aastal Eestisse tehtud välisinvesteeringutel, mille maht on mitmel aastal ulatunud koguni kuni kümne protsendini sisekoguproduktist, on olnud oluline osa Eesti majanduse restruktureerimise protsessis.
EBRD hiljutise analüüsi hinnangul on Eesti kindlalt reformiriikide esireas. Me täidame juba praegu paljusid Euroopa Liidu seadusandlikke ja majanduslikke tingimusi. EBRD hinnangul on Eesti üks kõige kiiremaid ja edukamaid reformijaid. Saksamaa ja Prantsusmaa leiavad endale Eestis praegu potentsiaalse partneri isegi EMU raames, sest neljast kriteeriumist täidab Eesti praegu kolme. Eesti on oma majanduslikud otsused teinud, nii nagu oleme teinud poliitilise otsuse piirilepingu ning muulaste integreerimise suhtes.
Nüüd on Euroopa Liidu kord näidata otsustavust. Avis`d kandidaatmaade valmisoleku kohta on valmimas, ja mis seal salata, koridorides räägitakse juba ka esimeses ringis liitujate nimesid. Valiku aeg on käes. Aga mille põhjal valida? Objektiivsete kriteeriumidega liitub ju poliitiline otsus. Ja selgub, et kõrgelt hinnatud valikuvabadus on kujunenud otsustajatele rängaks koormaks.
Inimlikult on see muidugi mõistetav. Valikuvabadus paneb meile teadagi peale otsustuste langetamise kohustuse, otsuste täideviimise kohustuse, ja mis kõige raskem, ka otsustuste eest vastutamise kohustuse. Ja vastutamine, nagu iga kodanik ja iga poliitik teab, on väga raske ja riskantne kohustus. Pole siis ime, et Brüsselis võib tekkida kiusatus langetada selline otsus, mis poliitiliselt kõige vähem peavalu valmistab.
Jääb ainult loota, et Euroopal on piisavalt ajaloolist mälu, et ette näha geopoliitilise otsuse tagajärgi. Kui riike hakatakse Euroopa struktuuridesse vastu võtma üksnes geograafilise asendi põhjal, mitte aga reformide edukust arvestades, siis saadetakse sellega Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, aga kokkuvõttes kogu Euroopale, niisugune signaal, millest ohtlikumat ja tagurlikumat ei ole olemas. Sest kes on nõus pingutama reformide nimel, kui see Euroopa struktuuridega liitumist kübetki lähemale ei too? Külgetõmbejõud, mida Euroopa Liit ja NATO praegu omab, mõjub stabiliseerivalt ja konsolideerivalt kogu Euroopa kontinendile. Aga ilma tegudeta ei mõju ta igavesti. Ja kui tema mõju lakkab, kui motivatsioon kaob, siis mitte ainult äärealadel. Raskeks läheb ka keskmes, Euroopa südames.
Sõda Balkani poolsaarel, Euroopas, tabas Euroopa riike niisuguse shokina, et konflikti ees eelistati esialgu silmad sulgeda ning kuni lõpuni käituti tegelikult primitiivsete tabu-kommete kohaselt, nimetades viimaks kohale paisatud sõjaväge eufemismina rahuväeks. On hästi teada, et seegi otsustusvalmidus ilmnes Euroopas alles NATO sekkudes. Kui abitu oleks olnud aga ka NATO, kui näiteks Ungari poleks otsustanud rahupartnerluse raamides avada NATO vägedele oma baasid operatsioonideks Balkani poolsaarel? Endistel Varssavi pakti maadel oli ja on väga oluline roll Balkani konflikti reguleerimisel.
Ei piisa aga sellest, kui ainult mõned riigid osalevad Euroopa julgeolekusüsteemi täiustamises. Samal kombel nagu Ungari tahab Eestigi olla julgeoleku tootjaks, mitte julgeoleku tarbijaks. Euroopas ei tohi olla suurema ja väiksema julgeolekuastmega piirkondi. Ainus eesmärk saab olla stabiilsete demokraatlike riikide vöönd Läänemerest Aadria mereni. Ei saa külma toa ühte nurka soojaks kütta. Julgeoleku suurenedes Balti riikides kaotajaid ei ole.

Mul on hea meel, et Balti riikide julgeolekuprobleem ei ole lihtsalt õhus, vaid sellega töötatakse erinevates riikides tõsiselt. Ometi näeme, kui vähestes riikides söandatakse avalikult tunnistada, et just Baltimaad on selleks proovikiviks, mille järgi ajalugu hakkab hindama Euroopa võimet vältida koos Ühendriikide ja Venemaaga mineviku vigu. Julgeoleku ja stabiilsuse saavutamine on siin hädavajalik, et luua elav ja püsiv Pax Europae, mis kannab meid uude aastatuhandesse.
Julgeoleku suurenemise protsess Läänemereregioonis ongi just protsess, erinevate suundumuste ja faasidega. See on nagu jõgi, millel on kindel läte ja suue, aga samas ka hulk lisajõgesid. Kuid kahjuks ei kehti siin loodusseadus, et lõppkokkuvõttes liiguvad kõik veetilgad iseenesest kindlalt mere poole. Me ei saa julgeolekut usaldada loodusseaduste hoolde. Ka siis mitte, kui filosoofiliselt näeme demokraatia paratamatust, maailma tulevikku kui demokraatlikku tulevikku. Nii see kahtlemata ongi. Ometi ei tähenda see fatalistlikku kõrvalseismist. Meil ei ole selleks õigust.
Jah, Läänemere-äärsete riikide julgeolekuvalikud on olnud erinevad. Norra on NATO, kuid mitte Euroopa Liidu liige, Taani on valinud liikmeks oleku mõlemas organisatsioonis, topelt julgeolekugarantii. Rootsi ja Soome on astunud Euroopa Liitu ja võtavad aktiivselt osa PfP-st, kuid ei ole loobunud oma traditsioonilisest allianssidega mitteliitumise poliitikast. Eesti respekteerib oma partnerite valikuid ning arvestame nende huvidega oma dialoogis NATOga. Sama kindlalt jääme aga oma lõppeesmärgi juurde, mis on täisliikmelisus NATOs.
Me ei oota seda aega, käed rüpes. Eesti oli üks esimesi riike, kes liitus Rahupartnerlusprogrammiga ning on olnud aktiivsemate osalejate seas. Alustanud Nõukogude impeeriumi riismeilt ilma igasuguse oma sõjaväeta, saatsime oma poisid Horvaatiasse Taani pataljoni koosseisus, osaleme täna rahuvalveoperatsioonides Liibanonis ja Bosnias. Kogemus tööst Põhjala-Poola ühisbrigaadis aitas Eestil juhtida tähelepanu keerulisele probleemile NATO liikmesriikide ja mitteliikmesriikide staabiohvitseride koostöös. See probleem lahendati - ühiselt.
Igapäevase partnerluse raames - mis ongi ju Euroopa julgeolekusüsteemi eesmärk ja sisu - ei pea ootavalt vaatama ainult Brüsseli või näiteks Madriidi suunas. Eeloleval suvel viib Eesti läbi suuremastaabilise rahvusvahelise õppuse, millel osaleb 2500 sõjaväelast kaheksast NATO partnerriigist. Sõjaline koostöö on andnud Euroopale kindlust eestlaste usaldatavusest partneritena, Eestile aga kindlust homse päeva suhtes.
Ma ütlesin ennist, et ma ei tahaks enam pühenduda metafooridele. Just seda ootabki Eesti ka Madriidilt - et selle kauni linna nimi ei saaks uueks metafooriks. Ma olen ju veendunud, et ei München ega Jalta ei ole enam ajakohased kujundid. Ajalugu ei korda end nii primitiivselt. Kuid sellegipoolest peab meil olema absoluutne kindlus, et Madriid ei kujune uute eraldusjoonte tõmbamise viisakaks vormiks. Seda saab vältida, kui Madriidi minna kindla nägemusega Euroopa terviklikust julgeolekuarhitektuurist, mille lukukivideks on avatus ja läbipaistvus, juba praegu paika panna kindlad reeglid intensiivse dialoogi jätkamiseks pärast Madriidi, arvestades riikide enesediferentseerimise põhimõtteid. Sest vaba rahva õigus ja kohustus on homsest mitte ainult unistada, mitte ainult rääkida, vaid seda ka planeerida, selle nimel tegutseda.
Nii nagu on elu pärast Madriidi, nii peaks Eesti ja Ungari rahvas juba praegu mõtlema ka elule Euroopa Liidus. Ja nii nagu rahupartnerluskoostööga ei saa oodata uue aastatuhandeni NATO liikmeina, nii ei saa ka majanduskoostööd edasi lükata lõpliku ühisturu liikmeks saamiseni. Pärast president Gönczi ja teda saatvate Ungari ärimeeste eelmise aasta visiiti Eestisse tõusis Ungari eksport Eestisse 15%. Vähemalt samaväärset tööd ootan ma minuga kaasasolevatelt Eesti ärimeestelt, kes on meie riikliku visiidiga Ungaris.
Vabakaubanduslepingu sõlmimiseks ei ole vaja Euroopa Liidu luba või käsku. Ja Euroopa Liidu "eksamikomisjon" ootab kandidaatidelt pigem rühmatööd ja kogemuste jagamist kui oma paberite teineteise eest küünarnukiga katmist. Seda enam, et Euroopa väikeriike hakkavad Euroopa Liidus ühendama samad küsimused, mille kallal murrab pead praegune Valitsustevaheline Konverents: kuidas säilitada tasakaal suveräänsuse ja tsentraliseerituse vahel; kuidas määrata volinikke Komisjoni, nii et ka väikeriikide hääl oleks kuuldav; kas pooldada enamushääletust või kvalifitseeritud häälteenamust; kuidas säilitada pide rahvuskultuurile; ja mis kõige tähtsam - kuidas selgitada seda kõike rahvale?

Meile võib tunduda, et need kõik on homse päeva küsimused.
Mu daamid ja härrad, aga homsest saab pärast tänast ööd juba tänane päev.
Seepärast soovin Ungari rahvale jõudu tööle, sest tööd jätkub meil veel kauaks. Tööd jätkub kõigile soome-ugri rahvastele veel kauaks.
Proua eesistuja, president, parlamendiliikmed, kallid vennad madjarid! Tänan!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud