Teie Ekstsellents härra president Arpad Göncz,
väga austatud proua Zsuzsa Göncz!
Ekstsellentsid,
minu daamid ja härrad!

On alanud meie külaskäik Ungari Vabariiki. Tänan teid, tänan ungarlasi südamlikkuse eest, millega olete ümbritsenud meid siinviibimise esimestest hetkedest peale. Tänan teid kodususe eest, mida siin tunneme.

Aasta tagasi Eestis riigivisiidil olles kõnelesite Teie, härra president, oma erilisest suhtest Tartu Ülikooliga, sellest, et kuulsite meie ülikoolist juba poisipõlves, ja seda oma õpetajalt, kes oli Tartu ülikoolis töötanud. Selliseid inimtaseme suhteid on meie maade vahel tuhandeid. Kaugete aegade hämarusest loob nendeks sidemeteks erakordselt püsiva aluse meie soomeugrilik ühistunne, mille etniliste ja geneetiliste aspektide üle soomlaste algatusel viimasel aja ka väga intrigeerivalt mõtteid on vahetatud, mille eetilised ja emotsionaalsed põimingud aga ometi on igikestvad. Meie filoloogide kuldsesse põlvkonda kuulusid Tartu Ülikooli õppejõud Paul Ariste ja Paula Palmeos, kes vahendasid meie noortele mitte ainult ungari grammatikat, vaid ka oma armastust Ungari vastu.

Härra president, Eestis mäletatakse hästi teie kõrget hinnangut Tartu Ülikoolile. Te ütlesite, kõneldes Taga-Karpaatiast pärit ungarlaste õpingutest nõukogude okupatsiooni aegses Tartus, et ükski teine ülikool pole rasketel aegadel Ungarit nii palju aidanud. Tahan täna teile siin kinnitada, et sadade ungari keelest huvitatud inimeste ja tuhandete ungari suurejoonelise ajaloo ja kultuuri tundjate ja ihalejate kõrval tunneb iga eestlane igavest tänu Ungari ja ungarlaste vastu 1956. aasta eest, mäletades ja mälestades traagikat, millest hakkas sündima lootus. Millest sündis tänane vaba Ungari, keda tervitab tänane vaba Eesti.

Minu daamid ja härrad, Eesti riigitegelasena on mul väga hea meel, et meie suhteid iseloomustavad mitte ainult austus ja armastus, vaid ka asjalikkus ja järjepidevus. Teie aasta tagasi toimunud riigivisiidi ajal käsitlemist leidnud küsimused kaubanduse, finantsalase, juriidilise, turismialase ja üldhumanitaarse koostöö valdkonnast on vahepealse aja jooksul leidnud edasiarendamist ja konkretiseerimist, meie riikide ametkonnad on toonud juurde uusi ideid. Seekordsel kohtumisel, järjekordsel kohtumisel antavad impulsid aitavad kahtlemata kinnistada juba tehtut. Meie kahepoolsete suhete arengu otsustab asjalikkus ja järjekindlus.

Bilateraalsete küsimuste kõrval ja kohal domineerib 1997.aasta kevadel meie vahekord Euroopa ja maailmaga. Eelseisvad nädalad ja kuud on äärmiselt olulised sajandivahetuse poliitilise atmosfääri kujundamisel, uue sajandi poliitilise maailmapildi loomisel. Usun, et Eesti positsioon selles valdkonnas on teada, aga ma ei väsi seda kordamast: nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ei tähenda ainult uusi poliitilisi maakaarte, vaid see peab kaasa tooma ka uue mõtlemisviisi, uued hingemaastikud. Selle uue seisundi koostisosaks on vaba valiku tunnustamine. See nõuab mehisust, see nõuab hüvastijättu impeeriumliku mõtteviisiga, aga ilma selleta jääb Euroopa kükitama Teise maailmasõja vaimsetele varemetele. Rahvastele, kelle eluhoiakuks on saanud demokraatia, kelle elufilosoofia eitab vägivalda - neile rahvastele on mõistetamatu, et 1997. aastal võivad suurekaliibrilised riigitegelased vehelda tuumarelva kui poliitilise argumendiga.

Karm lähiajalugu on meid võõrutanud naiivsest idealismist. Kuid seesama lähiajalugu on õpetanud meile järjekindlust ja visadust. Eesti kindel tahe liituda Euroopa Liidu ja NATOga ei ole hetkepragmatism, vaid soov jätkata loomulikku, loogilist arenguteed, millele 1939ndal aastal jõhker rasvane kriips peale tõmmati. Eesti rahvas ei saa pidada Molotovi ja Ribbentropi pakti, Stalini ja Hitleri sobingut pelgalt ajalooliseks faktiks, minevikuks ja möödunuks, kuni leidub poliitikuid, kelle jaoks mõjusfäärid pole üldse mitte ainult eilne päev, vaid tänane tegelikkus, kelle jaoks diktaat rahvusvahelises elus on tänanegi töömeetod ja kompromiss tähendab nõrgema allumist.

Arvan, olen veendunud, et uue poliitilise mentaliteedi kujundamises, XX sajandi valusatest õppetundidest vajalikud järeldused teinud Euroopa väljakujundamises on väga oluliseks teguriks nende riikide koostöö, kelle saatuseks oli jääda paljudeks kümnenditeks nõukogude totalitarismi vägivalla alla. Solidaarsus ja vastastikune mõistmine, vastastikune toetamine, mitte vastastikune võidujooks, vaid ühise paadimeeskonna ühtne tegevus viib meid edasi. Igaühe edu saab nii kõikide eduks.

Härra president, minu daamid ja härrad,

nähes pilvi ja pingeid, tahan siiski lootusrikkalt vaadata XXI sajandi suunas. Meie mõlemad maad on ära teeninud rahumeelse ja viljaka, valikuvaba ja humanistliku eksistentsi, nad on selle kätte kannatanud. Olen kindel, et meie kahepoolsed suhted käesoleva riigivisiidi ajal toimunud ja veel toimuvate kohtumiste, kõneluste, kokkulepete ja projektide ajel veelgi tugevnevad.

Olen kindel meie jätkuvas kultuurikoostöös. Gabor Bereczki hiigeltöö eesti kirjanduse tõlkimisel ja tutvustamisel on juba loonud eesti kultuuri sõprade, estofiilide koolkonna, kuhu kuuluvad ka noored Bereczkid, Urmas ja Andras. Loodan ja usun, et see eeskuju toob eesti kultuuri juurde üha uusi inimesi Ungaris.

Teie, härra president, lubasite möödunud aastal kindlasti uuesti Eestisse tulla. Me ootame Teid ja Teie abikaasat, ootame teid kõiki.
Lubage minu abikaasa ja omaenda poolt soovida õnne ja õitsengut teie imekaunile maale, Ungarile - meie hõimumaale.
Ungari Vabariigi terviseks.
Teie terviseks, härra president ja proua Zsuzsa Göncz.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele