Lugupeetav rektor,
Lugupeetav Ungari Vabariigi President,
kallis ülikoolirahvas,
kallid külalised!

Meie kolme hõimurahvast - Eestit, Soomet ja Ungarit - geograafia pealtnäha nagu ainult lahutaks. Helsinkist Budapesti on kilomeetrites pikem maa kui Moskvasse. Ometi ühendab meid muu hulgas ka üks geograafiline dimensioon. Suur meridiaankaar mõõdeti Tornio ja Doonau vahel 1816 kuni 1855 ning geodeedid toetusid siis nt Helsinkis observatooriumile Tähetornimäel, Tallinnas Niguliste kirikule. Eesti meremeestele pühitsetud Niguliste kirikutorni risti koordinaatideks on 59 26' 14,679'' põhjalaiust ja 24 45' 00,216'' idapikkust. See tähendab, et üks pealinn määrati teise pealinna suhtes, ja mõlema asend maailma suhtes muutus täpsemaks. Kolmekümne sentimeetri täpsusega Washingtoni, Pariisi, Berliini ja Peterburi suhtes määratud Niguliste kuldne rist kindlustas rahu ajal täpsemat laevaliiklust, järelikult suhtlemist, ning Eesti Vabariigi Vabadussõja ajal täpsemat suurtükituld, järelikult iseseisvust. Riigi efektiivsus sõltub riigi poliitilise aja ja ruumi täpsest tajumisest.

Lühidalt, lugupeetud kuulajad, täna tahan ma rääkida koordinaatidest.

Paarsada aastat enne suure meridiaanikaare mõõtmist oli Holsteinist Pärsiasse teele asunud suursaadik Olearius, kelle saatjaskonda kuulus saksa baroki võimas kahur Paul Fleming. Ka hansa hiilgeaegadele järgnenud teed Lääne-Euroopast Kesk-Itta kulgesid tookord üle Tallinna. Peab ütlema, et ajalooline hansa, mis liitis majanduslikult ja õiguslikult Tallinna, Bergeni, Lüübeki, Londoni ja Novgorodi ühtseks liiduks, kus toimisid ühtsed õigused ja kohustused, on õigupoolest Euroopa Liidu ajalooline kahjuks unustatud eelkäija, mis toimis efektiivselt uskumatult kaua, kolm sajandit. Ütlesin äsja Budapesti raekojas kõneldes, et arhitektuur tähendab möödunud aegade meenutmist. Me peaksime tõesti sagedamini meenutama Hansa Liidu kogemust, mis ju põhines ühistele väärtustele. Oleriuse juurde tagasi tulles - sellest märkimisväärsest reisist sündis kaunite piltidega tuntud raamat ja kõrvalsaadusena kimp luuletusi, milles ülistatakse muuhulgas ka Tallinna Kopli neeme tammikuid, kolmeteistkümnendal sajandil rajatud Eesti vanimat looduskaitseala.

Aga nüüd uuemate aegade juurde. Kui Eesti Kirjanike Liit seitsmekümnendatel aastatel Oleariuse reisiraamatu katkendit avaldada tahtis, keelas nõukogude tsensuur avaldamise ära. Seitsmeteistkümnenda sajandi tekstile said saatuslikuks koordinaadid: totalitaarses rezhiimis ei võinud Eestil ega tema pealinnal olla koordinaate, teiste sõnadega suhet ülejäänud maailmaga, ammugi mitte Helsingi Tähetorni mäega. Muule maailmale võib see tunduda koomilisena, ja see muidugi on koomiline, küllap ka ungarlastele, aga ennekõike on see tuttav ja loogiline.
Neid ja sarnaseid detaile tundes, kogudes ja analüüsides teadsime Eestis ja Ungaris ammu enne Pentagoni, et nõukogude totalitaarne rezhiim on määratud hävingule hoopis kiiremini, kui seda demokraatlikes riikides eeldati. Totalitaarne rezhiim võib efektiivselt toota rakette, mida eufemistlikult sputnikeks nimetati, kuid ainult enda agoonia pikendamise arvel. Totalitaarne rezhiim ei suuda taastoota iseennast. Eestlaste silmis oli nõukogude totalitarism alati ajutine. Ta oli julm ja ohtlik, ta hävitas veerandi meie rahvast, teda kardeti, kuid veelgi enam teda naerutati. Ei kunagi varem ajaloos pole Eesti tootnud niisugusel hulgal lõikava irooniaga anekdoote, mille ees maailma suurima tuumapotentsiaaliga riik osutus täiesti abituks. Ei aidanud nõiaprotsessid, mis juba keskajal nõudsid sõdadest rohkem inimelusid ja endises Nõukogude Liidus ühtekokku üle seitsmekümne miljoni. Eestlaste meeleheitlik ja ometi muretu ja ometi enesekindel optimism juurdus meie koordinaatide täpses tundmises, ja need olid Euroopa koordinaadid.
Sedasama, ainult veelgi tugevamini, veelgi vabamalt tajus Ungari, küllap ka oma pikema riiklusekogemuse tõttu. Nõnda ei olnud juhus see, et hiljuti just Visegradis, seal, kus Euroopa tähtsaim Lääne-Ida veearter, elusoon Doonau pöördub otsustavalt lõunasse, niisiis Visegradis pandi õigel hetkel alus samanimelisele riikide rühmitusele. Ning nn. Visegradi riikide koostöö kujuneski uueks ja ikka veel viljakaks etapiks totalitarismijärgse Euroopa alanud ühinemises. Ühiselt ja eeskujuandvalt murti välja - muidugi mitte oma geograafilistest piiridest, vaid II maailmasõja järel, külma sõja järel pealesunnitud ja tardunud poliitilistest skeemidest. Murti välja vanasse aegruumi jäänud, seega vääratest ja demokraatlikele riikidele ebaefektiivsetest koordinaatidest. See oli väikeste ja keskmise suurusega reformiriikide kogemuse ilmekas ning praktiline kokkuvõte ajal, mil mõnel palju võimsamal riigil ja mõnelgi riikide organisatsioonil paljas mõte uutest elukorralduse koordinaatidest ähvardab neelata kogu positiivse energia või poliitilise julguse. Seda, mis niisugustel tahtejõuetuse puhkudel halvimal juhul järele jääb, oleme oma lõppemahakkaval sajandil juba kahjuks näinud. Õnneks on niihästi Ungaril kui ka Eestil praegu, 1997. a. kaunil kevadel küllalt alust loota, et sedakorda osutuvad niihästi väikesed ja keskmised kui ka suured riigid targa ajaloo ühtmoodi eeskujulikeks õpilasteks.

Olles meenutanud Ungari Visegradi, oleks ülekohtune unustada Keszthely. Mu daamid ja härrad, oma seekordse Ungari-visiidi lõpus on mul eriline heameel külastada linna ja lossi, kus hiljuti samuti parima Ungari kombe kohaselt ja ühise uuenemise vaimus president Gönczi eesistumisel õhutati Euroopa riikide presidente oma kohustuste tänase parima täitmise üle järele mõtlema. Ja palun teadke: Eesti ei jõua Keszthelysse loomulikult mitte uudishimuliku hilineja ega varajase suvekülalisena, vaid mõttekaaslasena. Oleme tulnud Ungarisse, et veenda ja veenduda: reformiriikides - olgu siis muistse Merevaigutee põhjapoolses otsas Läänemere kaldal või selle keskel Balatoni lähedal - on käised üles kääritud ja töötatakse parema kodu, kindlama homse nimel. Oma liikmekandidaadi ja partneri staatust niihästi Euroopa Liidu kui ka NATO jaoks võtame me väga tõsiselt - me pingutame elu eest.
Eile Ungari parlamendis kõneledes rõhutasin samuti Eesti ja Ungari strateegiliste eesmärkide ühtsust ja vajadust koostööd teha ja kogemusi jagada veel Euroopa Liidu ja NATO kandidaatidena. Kandidaadistaatus ei saa kunagi kesta igavesti. Sellepärast, lugupeetud härra president, auväärne akadeemiline kogu ja head külalised, lubage, et täpsustaksin veel seda aegruumi, kus me praegu asume.

Eesti on teel Nõukogude Liidust Euroopa Liitu ja NATO-sse. Ungari liigub oma teel samas suunas. Ungari ei tule Nõukogude Liidust, vaid üksnes Nõukogude Liidu mõjusfäärist. Nõnda siis on Eesti ja Ungari liikumissuund seesama, aga hiljutine, seitsme-kaheksa aasta tagune lähteruum mitmeti erinev.

Selle erinevuse tõttu esineb Ungaris arvatavasti vähem kui meil Eestis küsimust: Kuulge, me oleme alles nii hiljuti ühest liidust pääsenud - kas meil on tõesti tarvis teatud puhkusevõimalust kasutamata tõtata nõutama meile paika järgmistes liitudes, järgmistes sõltuvustes, s.t. Euroopa Liidus ja NATO-s?

Teiselt poolt: Eesti kui Nõukogude Liidu koloniaalse provintsi Liidu-kogemus oli Ungari kui vasallriigi liidukogemusest palju rängem. Selle võrra rängem, et meil kõik need, kes praegu toetavad Eesti siirdumist Euroopa Liitu ja NATO-sse, toetavad seda väga läbimõeldult, väga konkreetselt - väga elulisest kogemusest lähtudes.

Muidugi on see meile muuhulgas julgeoleku küsimus. Nagu ka Ungarile. Ent - nagu ka Ungarile, on see meilegi veel midagi muud. See on meile, see tähendab Eestile veel hoopis eksponeeritumal kujul kui Ungarile - Euroopa jagamatuse küsimus. Niisuguse jagamatuse küsimus, milles meie osutume jagamatu kontinendi orgaaniliseks osaks. Viimase poolsajandi sees on Euroopa idapiiri nihutatud kord Elbele - Stalini poolt - kord, Gorbatshovi poolt, peaaegu Kamtshatkani meie kõigi ühise Euroopa-kodu loosungi all. Ungari Euroopa-kuuluvust pole nende vankumiste kiuste keegi tõsisemalt kahtluse alla asetanud. Aga Balti riikide Euroopasse-kuuluvust veel viimasel ajalgi varjatult küll. Kuid Balti riigid on olnud koos Ungariga tuhat ja ükssada aastat ja kauemgi veel Euroopa orgaaniline osa. Nende riikide loovutamine Euroopa-välistele struktuuridele tähendab Euroopa parema käe - olgu: vasaku käe - väljasirutamist ning alistumist sellele, et kolm sõrme kirvega maha raiutakse. Euroopa elaks niisuguse traumeeritud käega muidugi edasi. Kuid millisena? See trauma ise oleks moraalselt kohutavam kui Euroopa seda mäletaks karta.

Aeg-ruumiliste ja poliitilis-tahteliste koordinaatide võrgule lisaks paisataks ilmselt lõplikult segi või hävitataks täielikult moraalsete väärtuste teljed, meridiaanid ja ristpunktid. Nendel aga, ja tegelikult ainuüksi nendel püsib nüüdsel globaliseerumisetapil rahvaste ja inimkonna lootus. Kuidas ka ei püüaks: demokraatiat ja vabadust ei saa osta raha eest.

Seega lootuses, et aus mäletamine ja partneritundlik edasipürgimine käsikäes juhatavad meid tulevikku optimaalsemaid koordinaate mööda, jätan endale ja Teile, lugupeetud kuulajad, igapäevaseks distsiplineerivaks järelemõtlemiseks õhku küsimuse: Ega me ei ole äkki juba unustanud, kuidas tekkis ja mida tegelikult endast kujutab praegune post-cold war või koguni juba post-post-cold-war-ajajärk.

Sellel ajastul toimib kaks tendentsi, mis on pealtnäha vastandlikud. Ühest küljest muutub maailm aina mosaiiksemaks. See tendents avaldub kõige veenvamalt maailma tänase poliitilise kaardi kirevuses. Ühinenud Rahvaste liikmete arv hakkab lähenema kahesajale. Teisest küljest toimivad aga niisama võimsad integratsiooniprotsessid. Selle toimel katavad maakera kõikvõimalikud liidud, ühendused ja unioonid, milledel on lugematult palju ühisosasid.

Need tendentsid on põhimõtteliselt vääramatud. Ja meie kõigi saatus, heaolu ja vahest ellujääminegi sõltub maailma rahvaste võimest nende üldiste arengusuundadega kohaneda, neid enam-vähem tasakaalustada, nende vägivaldseid avaldusvorme talitseda.

Maailm integreerub kõikjal, ja meie koos temaga. Me teame ja usume, et see toob kaasa nii hüvesid kui ebameeldivusi.

See kindlustab julgeolekut, parandab heaolu, aga jätab südamesse närima kahtluse. Mis saab meie elulaadist ja keelest, meie kahest väikesest saarest määratus indo-euroopa ookeanis, mis meid igast ilmakaarest ümbritseb? Kuidas jääda iseendaks nii paljude nii nõudlike sõprade keskel? Kui Euroopa Liidu rahuriik äkki saabubki, kas me ei uinu siis selles igaveseks?

Tõtt öelda ei ole meil valikut. See on paratamatus. Paratamatusi saab suunata ja parandada. Siin saame teineteist toetada, abistada, kogunisti vastastikku kaitsta. Eestil ja Ungaril on ju ellujäämise kogemusi teistelegi jagada.
Me teame mõlemad, et ilma oma riigita ei ole meie rahvastel tulevikku.

Samas peame tunnistama, et meie riikidel ei ole tulevikku väljaspool riikide liite. Tänapäeva maailm lihtsalt on selline, ja meie maailmaosa veel eriti: Kui nii, siis on meie koht muidugi parimas võimalikus liidus, parimates võimalikes liitudes. Parimas võimalikus maailmas. On kindlasti paremaid liite, kuid mul ei ole teile pakkuda paremat maailma.

Ajalugu õpetab, et kõik riikide majanduslikud, poliitilised ja sõjalised liidud on riikide elueaga võrreldes suhteliselt üürikesed ja muutlikud. Kui riikide liit tahab kaua kesta, ei ole tal senise ajalookogemuse põhjal muud teha kui muutuda riigiks, vähemalt riigitaoliseks struktuuriks.

Mismoodi toime tulla selles riigistuvas liidus, kuidas kasutada selle võimalikke hüvesid ja vältida pahesid: see saab olema üks meie ühiseid ja kõige huvitavamaid muresid. Jagatud mure on pool muret.

Mosaiiksuse säilitamine eeldab paradoksaalsel kombel integreerumist. Integreerumisest saabki rääkida vaid mosaiiksuse säilides, muidu oleks küsimus hoopis kultuuride hävingus või assimileerimises. Soomeugri rahvasteperes ei ole vanemaid ega nooremaid vendi. Kõik meie rahvad on ühtviisi iidsed. Uuemate hüpoteeside järgi oleme kõik Euroopa põlisrahvad, ükskõik kas elame siin- või sealpool Uuraleid. Mõned meist on vaid elanud (poliitiliselt-ajalooliselt) soodsamates, mõned vähemsoodsamates tingimustes. Omariikluse saavutanud soomeugrilased saavad ja peavadki kasutama oma võimalust teha kuuldavaks Euroopas seni vähe kuuldud hõimurahvaste hääled ja tuntuks nende kogemused. Nende rahvaste haaramine Euroopa integratsiooni rikastab nii Saksamaad, Ungarit kui Kreekat - see on kogu Euroopa huvides. See muudab tugevamaks meid kõiki (ning lõpuks kogu inimkonda).

Tänapäev on vähendanud vahemaid. Jala astudes on muidugi meievaheline kaugus jäänud samaks, kuid arvutivõrgud võimaldavad vestelda üksteisega, nagu elaksime samas püstkojas. Tuleb vaid leida ühine suhtluskeel, kuivõrd varem, jalgsi astudes, suhtlesid vaid naabrid, kuid nüüd oleme koos ühises soomeugri infotshummis. Ühises ruumis toimetulek eeldab võrdseteks suhtluspartneriteks olemist, s.t. üksteise austamist, tundmist ja üksteise harjumuste arvestamist. Kahjuks on suured vahemaad tinginud selle, et me ei saa üksteise keeltest aru, kuigi tegemist on sugulaskeeltega. Nii et ühises inforuumis ei saa hakkama ei ungari ega eesti ega soome ega handi keeles vaid paratamatult arvutivõrkude lingua francas - inglise keeles. Seda tuleb õppida meil kõigil, nagu ka integreerunud uue Euroopa kujundamist. Sest peame koos kujundama niisuguse Euroopa, kus säiliks kõigi rahvuste eripära, nii 15- miljonilise ungari rahva kui 12-liikmelise liivi rahva oma.

Et Eesti tahab olla niisuguse integreerumisprotsessi katalüsaatoriks, on näha kasvõi käesoleva aasta sündmustest: aprillis leppisid üheksa soome-ugri rahva esindajad Tallinnas seminaril "Internet soomeugri inforuumis" kokku ühise infotöörühma moodustamises; juulis toimub paljusid Eesti maakondi hõlmav soomeugri rahvaste folkloorifestival - see ei toimu mitte suurel staadionil, vaid seal, kus elab meie rahvas: külades, alevites, väikelinnades; sügisel võtab Eestimaa vastu soome-ugri rahvaste noori, kes peavad siin oma Noorteassotsiatsiooni kongressi (Youth Association of Finno-Ugric Peoples).

Eesti on valmis kandma vastutust.
Eesti pürgimine Euroopa Liitu on "täisealisuse" märk, vajadus ja tahtmine otsustada. Küsimus on selles, kas ka Euroopa Liit on uue aegruumiga kohanenud? Valmis otsustama?
Sest see uus aegruum on muidugi tohutult meeldivam kui nt. 1940. või 1945. aastal, MRP või Jalta aegruumis. Valikuvõimalused pole mitte ainult paremad, vaid neid on ka tunduvalt rohkem. Vahel tundub koguni, et valikuvõimaluste tormiline rohkenemine ka Euroopa Liidu ja NATO laienemise variantides tikub juba üldpilti ähmastama ja otsustajatele aina kasvavaks koormaks kujunema.

Inimlikult on see ju nii mõistetav. Valikuvabadus muidugi on elu kroon, aga niimoodi kroonitud elu eest tuleb maksta ka üsna kõrget hinda. Valikuvabadus paneb meile teadagi peale otsuste langetamise kohustuse, ja mis veel hullem, koguni otsuste täideviimise kohustuse. Ja see, nagu iga kodanik ja iga poliitik teab, on väga raske ja riskantne kohustus. Pole siis ka imestada, et nii riikide kui tavakodanike elus on kõige sagedasemaks, kõige esimeseks impulsiivseks otsuseks otsustamise edasilükkamise otsus. Ja kui langetatud otsust ei saa enam tagasi võtta, siis on ju nii loomulik, et püütakse vähemalt edasi lükata seda iseäranis koledat asja, nimelt otsuse täideviimist. Siin peakski suuri otsustajaid korrale kutsuma moraalsete koordinaatide imperatiivne telg: nii nagu kunagi tulevikus, samuti tuleks otsustada kohe ja nüüd.

Austatud härra president, kõrge kogu, lugupeetud akadeemiline pere.

Lõpuks ja peaaegu lõpetuseks lubage üks viide klassikalistele geopoliitilistele koordinaatidele. Neile on osutatud harilikult kui jäävale paratamatusele. Kuidas siis muidu. (Nendega annab tõesti põhjendada niihästi ekspansiooni, reaktsiooni kui ka stagnatsiooni, võite ja vallutusi, eluruumi kahmamist, tungimist kord Itta kord Läände.) Geopoliitikaga püütakse opereerida tänapäeval aga ka siis, kui geopoliitilised tõsiasjad ei peaks sisendama sugugi hirmu või abitust, allajäämist ajastu poliitilistele või moraalsetele väljakutsetele. Seega kahjuks ka siis, kui uued eeldused ja olukorrad minupärast kasvõi vanana tunduvates geopoliitilistes koordinaatides peaksid äratama kindla lootuse, et nüüdsest peale peaks olema võimalik just nimelt vältida vanade vigade kordumist.

Soovin sellepärast koos Teiega, armsad kolleegid ja sõbrad siin akadeemilises kojas, olla veendunud optimist ning nõuda neilt, kelle käes on niihästi edasilükkamatute otsuste tegemise kord Euroopa Liidus kui ka säravad mõõgad ja kiivrid NATO-s: ärge käige ninad maas mööda omaeneste vanade kompromisside jälgi, sest ka nende eelmiste täit hinda (ma ju ei mõtle siin teatavasti raha!) ei pidanud te ise kinni maksma. Vaadake meie rahvaste rahast ja rikkusest küsimata pingutusi ning te näete töiseid jõujooni, mis peaksidki olema tänase maailma ainsad koordinaatteljed. Olgu vaid objektiivsed kriteeriumid ning individuaalne lähenemine igale riigile see, mis määrab reformiriikide jõudmiskiiruse niihästi Euroopa Liitu kui ka NATO-sse. Nende arvulisest hulgast või nn. geopoliitilisest tähendusest sõltumata. Jätkem kokkulepped jõusse ja heitkem kompromissitu väljakutse pimeduseimpeeriumile, täpsemini tema järelejäänud varjule, mis omal soovil ei loobunud varem ega sooviks tänagi loobuda mitte ühestki meist.

Kui meil globaliseeruva infoküla tingimustes ei ole kõikidest küsimustest hoolimata paremat vastust võtta, siis võiksime ühendava moraalse koordinaadina hoida südames kasvõi seda mu tänase sõnavõtu alguses kirjeldatud vankumatut meridiaani, mis ulatab ju nagu ennegi Torniost ja Helsingi Tähetornimäelt Doonau jõeni ning mida vahepealsetest tulekahjudest hoolimata taas on Eesti kohal toetamas navigaatorite juhataja Tallinna Niguliste kiriku kuldne rist.

Selge hoiak, selged sõnad ja selge käitumisjoon - eks ole see vähim, mida igal vabal riigil ja rahval on õigus ja kohustus teha omaenese ja teiste parema tuleviku nimel.
Tänan teid tähelepanu eest.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele