Mul on au olla tänavuse Euroopa kultuurikuu avamise tunnistajaks. Selle kultuuriürituse tähtsus on kahtlemata laiem kui siin peagi kõlama hakkav viiul või operett seda üksi märgistada võivad. Selles väljendub ju suure Euroopa usaldus väikese Sloveenia vastu. Viiuli- või operetiviisid ulatuvad tingimata kaugemale kui ainuüksi kohaletulnute kõrvusse, trotsides füüsikalisi akustikaseadusi on neid kuulda kindlasti kontinendi igas nurgas. Seda Läänemere ääreski kuuldavat ja tuntavat Sloveenia- usaldust tahaksin väljendada oma rahva nimel siin, Euroopa kultuurikuu avamisel, kui Euroopa kultuuripealinnaks saab järgnevaks kaheks kuuks lahke Ljubljana.

Eesti ja Sloveenia on geograafilised poolused Kesk-Euroopa teljel, mis ulatub Läänemerelt Aadriani. Selle telje serva märgistab juba tuhat aastat oluline kultuuriline rajajoon, mis lahutab Läänt Idast - Bütsantsi mõjusfäärist. Kultuurilisest rajajoonest on ajaloos pahatihti saanud ühtlasi poliitiline eraldusmüür. Selle nihutamiseks on peetud sõdu. Selle materialiseerunud säilmed on möödunud aegade tunnistajana turistidele Berliini kesklinnas veelgi näha.
Ent tänapäeva realiteetideks ei ole enam eraldusjooned Euroopa kaardil. Kui täna räägime Euroopast, mõtleme eeskätt oma ühist kodu. Olulisimaiks Euroopa kodu kriteeriumideks on ta kultuuriline mitmekesisus, milles on välistatud nivelleerimis- ja pealesurumispoliitika, ning avatus, vastuvõtlikkus ja respekt muude kultuuride suhtes. Euroopast saamegi selle sõna päristähenduses kõnelda ju senikaua, kui saab juttu olla ta osade kultuurilisest iseolemisest, millest tekib teatud harmoonia. Euroopa harmoonia koosneb hulgast etnilis-kultuurilistest ühikutest. Enamuses on need ühikud väikesed, kuid üheskoos nad annavad selle suure erimõõtmelisuse, milles peitubki Euroopa kultuuri olemuslik tugevus. Sel kireval eurokangal või -paletil on oma ajalooline loogika. Siin on meie mõlemal väikerahvalgi - igal väikerahval! - oma kultuurilooga kindel koht.

Selleks et seda mosaiiki säilitada, peame * paradoksaalsel kombel * hoopiski integreeruma! Integratsioonist saamegi kõnelda vaid siis, kui mosaiik säilib, vastasel juhul tuleb rääkida kultuurilisest hävingust või assimileerumisest. Me kõik teame, et ilma iseseisva riigita pole meie rahvastel tulevikku. Teisalt tuleb tunnistada, et meie riikidel pole tulevikku väljaspool riikide ühendusi. Tänapäeva rahvad peavad arvestama kahe force majeure“iga: ühelt poolt muutub maailm järjest mosaiiksemaks ja teiselt poolt toimuvad integratsiooniprotsessid. Meie ülesanne on hoida neid kahte jõudu tasakaalus.

Meid, olles poolused, lähendavad ajaloolised paralleelid. Kogu kultuuriline ärkamine rahvusteks alates esimestest eesti- ja sloveeniakeelsetest trükitud raamatutest 16. sajandil kuni lõpliku poliitilise ärkamiseni möödunud sajandil on toimunud meil ja teil paralleelselt ajas ning sarnases kultuuriolustikus saksameelse ülemvõimu all. Ning kõige lõpuks toimus loogilise jätkuna pea üheaegne vabanemine viimatigi 1990. aastate alguses, kui langesid poliitilised eraldusjooned Euroopa südamest. Sellele järgnes riiklik tunnustamine vastastikku väga kiiresti.

Ühte paralleeli märgin täna eriti heal meelel: 1990. aastate vabanemisprotsessis mängisid mõlemal maal olulist osa just kirjanikud jt loomeinimesed, kelle kätte täna avataval festivalikuulgi anname jämeda otsa. Usun, et teeme seda presidentidena siin täna rahuliku südamega: teame, et loomeinimesed, kes loovad kunsti, suudavad, kui vaja, luua ka riike.

Klaverikunstnikud ja sulehoidjad toodavad Euroopa julgeolekut kindlamini kui poliitikute kõned. Selles võime peagi algavatel kontsertidel taas veenduda. Et laul, suur ühislaul seda suudab, seda pole mul eestlasena tarvidust teile siin Sloveenias meelde tuletada.

Jäägem siis kivikesteks ses Euroopa programmis ja levitagem arusaama, et Euroopa sisemine diversiteet, mitmepalgelisus pole konfliktne, sest Inimest erinevused just huvitavadki. Ja vaadakem lootusrikkalt tulevikku: sest kuni säilib kultuur, on tegu Euroopaga, kuni säilib kultuur on tegu Eestiga, ning kuni säilib kultuur, on tegu Sloveeniaga. Kuni säilib kultuur, on tegu Inimesega.

Edu Ljubljanale selle tähtsa sündmuse võõrustamisel, edukat kultuurikuud!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele