Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi kõne Sloveenia presidendi poolt korraldataval pidulikul õhtusöögil 16. mail 1997
16.05.1997

Teie Ekstsellents, härra president Milan Kuchan,
Lugupeetud proua Kuchan,
Ekstsellentsid,
Minu daamid ja härrad!

Kaks väga meeldivat päeva on kestnud meie riigivisiit Sloveenia Vabariiki. Kõnelused teiega, härra president, andsid võimaluse kõrvutada meie riikide olukorda ja hoiakuid, kavandada mõlemapoolselt olulisi samme lähemaks tulevikuks. Paljudel kohtumistel on Eesti tänulikult kogenud Sloveenia siirast suhtumist, teie avameelsust ja sümpaatiat.
Tahan teile kinnitada, et sügavat sümpaatiat teie maa vastu tunneb omakorda Eestimaa. Jälgime tähelepanu ja huviga teie tarka ja enesekindlat poliitikat. Sloveenia iseseisvuse väljakuulutamine juunis 1991 oli sügavalt tunnuslik Euroopas praegu toimuvatele protsessidele, see tugines rahva referendumil väljendatud tahtele. Iseseisev Sloveenia on pälvinud lugupidamise oma stabiilsuse ja järjekindlusega.

Me teame, et demokraatia on lihtne ainult kui idee. Tegeliku eluna on demokraatia hoopis keerukam. Teie edusammud, see koht, mille olete omandanud tänases Euroopas ja maailmas, tõestab ometi, et demokraatlik elu on ainuke inimlik viis elada.
Tahan jagada teiega, härra president, minu daamid ja härrad, oma tundeid veel ühe põhimõttelise asjaolu puhul.
Sloveenia maikuus 1997 annab julgust ja õigust rääkida v ä i k e s e  s u u r u s e s t. Küllap kuulub see poliitiliste anekdootide hulka, aga meile räägiti siin, et kui Sloveenia end kuus aastat tagasi iseseisvaks kuulutas, oli kusagil Euroopa kõrgetes koridorides kõlanud ohe: aga ta on ju nii väike. Ja kõhklus : kas ta ei ole mitte liiga väike, et olla iseseisev.
Te saate aru, et niisugune remark puudutab ka meid, kes me samuti tuleme väikeselt maalt. Muidugi, kui kõnejärg on loodusesöprade, roheliste käes, kuuleme hüüdeid sellest, et just väike on ilus. Poliitikas paistab väike mõnikord olevat lihtsalt tülikas. Siin on sajandivahetuse poliitilise filosoofia üks põhiküsimusi. XXI sajandi arenguteed olenevad suuresti sellest, kas maailm suudab respekteerida oma paljuhäälsust, kas ta suudab seda paljuhäälsust austada ja armastada. Viimasel ajal on korduvalt arutletud monotsentrismi ohtlikkuse ümber ja vajaduse ümber tunnistada polütsentrilisust. Kui nii, siis kuulub üks neist keskmetest ka väikeriikidele.
Selleks et seda mosaiiki säilitada, peame * paradoksaalsel kombel * hoopiski integreeruma! Integratsioonist saamegi kõnelda vaid siis, kui mosaiik säilib, vastasel juhul tuleb rääkida kultuurilisest hävingust või assimileerumisest. Me kõik teame, et ilma iseseisva riigita pole meie rahvastel tulevikku. Teisalt tuleb tunnistada, et meie riikidel pole tulevikku väljaspool riikide ühendusi. Tänapäeva rahvad peavad arvestama kahe force majeure“iga: ühelt poolt muutub maailm järjest mosaiiksemaks ja teiselt poolt toimuvad integratsiooniprotsessid. Meie ülesanne on hoida neid kahte jõudu tasakaalus.
Tõsi, meie arvud ja võimsused on väiksemad. Aga meist, väikeriikidest, väikerahvastest tuleneb maailma ainulaadne mitmekesisus ja kirevus. Kui pisutki mõelda maailma genofondile, peab väikeste osa tähelepanelikult silmas pidama. Või, tagasi minnes ürgsema teksti juurde: meid pole siia loodud ilmaasjata.

Sajandi lõpu poliitiline diskursus on tõrjumas välja impeeriumeid ja totalitaarsust. Kaardi pealt. Mõtteviisis elavad nad veel ikka. Seepärast on jätkuvalt vaja küsida, kui väike on siis väike. Missugune riik on v ä i k e ?
On aeg tunnistada väiksuse s u u r u s t. Tunnistada seda põhimõtteliselt, poliitilises filosoofias. Ja tunnistada seda poliitilises praktikas, avades tee integreerumiseks Euroopa ja maailma struktuuridesse, Euroopa Liitu ja NATOsse. Ja kui kõlab teeseldult murelik küsimus, kas pole tegemist liigse kiirustamisega, siis vastuküsimus sisaldab ka vastuse: kas pole mitte juba liiga kaua aega kaotsi läinud, kas Euroopa loomulik tervik pole juba küllalt kaua lõhestatud olnud. Samal ajal on äärmiselt tähtis, et kõik tänased Euroopa Liidu ja NATO aspirandid tunneksid omavahel solidaarsust, et nende sammud oleksid piisavalt transparentsed, et ühtede edenemine oleks loomulikuks ja loogiliseks hüppelauaks teistele. Kui Euroopal sellest sajandist midagi on õppida olnud, siis seda kindlasti, et selle hapra kontinendi julgeolekut ja heaolu saab püsikindlalt sepistada ainult siis, kui meie silma all on kogu Euroopa, Euroopa kui tervik. Mõne Euroopa nurga julgeolek eraldivõetuna on pelk illusioon. Ühe või teise Euroopa regiooni kriis on kogu Euroopa kriis.
Teile, kallid sõbrad, on mul seda kerge rääkida, ma tean, et mõistate mind. Ajalugu ja geograafia, kui tahate - geopoliitika on pannud meid kogema palju sarnast. Eestit on nimetatud TUULEMAAKS, nii maailma risttuulte käes on ta olnud.
Euroopa ristteedel on ka teie asupaik. Aga oma keelt, oma kultuuri hoides oleme mõlemad teadvustanud oma identiteedi ja suutnud seda hoida. Läbi paljude katsumuste. Läbi vaenu või vähemalt ükskõiksuse väikese ja isesuguse vastu.
Uue sajandi künnisel, uue aastatuhande künnisel on meile antud seista väga lootusrikkalt. Minu daamid ja härrad, kümmekond aastat tagasi tundsin ma Sloveenias samuti lootust. Sloveenia PEN-klubi, kus mul ka eile oli rõõm olla, oli tookord kutsunud kirjanikke Bledi järve äärde, et kõnelda George Orwellist. Nagu Orwellil, oli ka meie tekstides mõistukõnet, aga selle taga oli mõistmine, et arutu maailm ei saa kesta lõputult. Meie tekstides, meie vihjetes, meie pilkudes oli lootust ja vastastikust toetust --- ja siin me täna oleme, juba muutunud maailmas.
Mul on hea meel, et meie riigivisiit võimaldas mu abikaasal selle väikese imekauni järve ääres käia. Eestlastele on see koht tähtis muuhulgas selle poolest, et meie rahva suur poeg, maletaja Paul Keres, mängis Bledis üht oma ilusaimat turniiri, mida ta kahjuks küll ei võitnud. Bledi kiriku kella löömise ajal soovitud soovid pidid alati täide minema. Ma ei tea, mida soovis Bledis Helle Meri. Siin, Ljubljanas, lubage mul tõsta klaas ja öelda oma abikaasa ja enda poolt parimad soovid Sloveeniale. Jätkugu teie areng jõudsalt, minge ikka ülesmäge.

Soovin Teile, härra president, ja proua Kuchanile edu ja õnne.
Sloveenia auks!
Teie terviseks, härra president ja proua Kuchan.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud