Armas Trefoonia pere!

Oleme avamas ausammast Hugo Treffnerile - õpetajale ja koolijuhile.
Kooliõpetajale püstitab ausamba tema õpilane. See ausammas ei pea olema kivist, puust ega rauast. Iga õpetaja ausambaks on tema Õpilane, selle õpilase eneseteostus. Õpetajale püstitatud ausamba tugevuse ja kõrguse määrab Õpilase tegu. Määrab selle, kui kaugele sammas paistab. Ja pole kahtlust, et see ilmasammas siin paistab üle kogu me maa. Tegelikult tunneme seda "sammast" Hugo Treffnerile juba ammu: kaugelt enne selle materialiseerimist on treffneristid oma au ja oma samba meie rahva mälupilti jäädvustanud. Oma tegudega. Oma õpetaja tegudega.

Aitäh Teile, Treffneri poisid! Aitäh teie olnud ja tulevastele koolikaaslastele! See tänu kuulub teile kogu Eesti rahva poolt. See tänu kuulub teie kaudu Hugo Treffnerile. Vaadakem enda ümber, kui palju on treffneri poisse (ja ma ei pea silmas ainult tänast ausamba avamise tseremooniat), treffneriste on kõikjal Eesti avalikus elus.
Ja nii nagu Treffnerist on kindlasti saanud - jälle sellesama kooli õpilase Hanseni sule kaasabil - meie koolimehe koondpilt (Urphänomen), nii tunneme õigustatult, et see aumärk siin Emajõe kaldal Treffneri kooli endises asupaigas on kõikidele tugevatele koolimeestele. Kõikidele õpetaja Lauridele ja Maurustele Tallinnast Tapani.
Ausamba kooliõpetajale püstitab lõppeks ühiskond, mille heaks on töötanud tema õpetus, mille tugevust on kasvatanud sealt koolist kaasa võetud aated. Ja täna siin Hugo Treffneri ausammast avades ei ole kahtlust, ei saa olla kahtlust, et selle mehe töö on olnud osaks meie iseseisvuse kättevõitmise loos. Tema kooli õpilased on toonud meid Eesti iseseisvusse ja aidanud seda hoida.
Iseseisvust aitavad hoida ka tänase Eesti õpetajad. Iseseisev Eesti tahab hoida oma õpetajaid.
Kool on tänases Eestis eriti oluline. Kui maailm meie ümber muutub üha kirevamaks, peab olema kusagil kindlale teadmisele põhinev aateline kindlus, mis aitab meid tungida asjade olemuse mõistmiseni. Sellist kindlust ammutame muidugi kodust. Sellist kindlust saame ka koolist. Ilma nende kahe toeta pole võimalik ei uute riigimeeste ega kooliõpetajate kasvamine. Kui kaovad need toed -tugev Eesti kool ja kaunis Eesti kodu -, siis on kadumise ohus ka Eesti riik. Seega on Eesti riigi tuleviku võtmed peidus meie kõigi kodudes ja klassitoas. Võtme tooriku saame kodust, lihvime teda koolis.

Kool algab kodust ja kool algab õpetajast. Tänane sündmus on liigutav meeldetuletus igikestvast käsusõnast: austagem omaenda õpetajat ning hoidkem kaunis omaenda kodu!
Ent Hugo Treffner pole üksnes koolimees. (Ka koolmeister Treffner oli kord koolipoiss.) Täna austame isikut, kelle energial oli määratud otsida väljapääsu ärkamisaegse tõusu ja venestuse pealetungi aegadel. Treffner oli tolleaegse "universalistina" tegev niihästi Eesti Üliõpilaste Seltsis, Aleksandrikooli peakomitees, Eesti Kirjameeste Seltsis kui muudes vältimatutes Eesti "eelriiklikes" institutsioonides. Mulle meeldiks "eelriikliku" asemel kasutada sõna "maariiklik". Nendest maariiklikest organisatsioonidest kasvas välja iseseisev Eesti riik. Riik, nagu põld või mets või ülikool ei sünni üleöö ühest suletõmbest. Ta oli. Ta kasvas. Ta küpses. Ja lõpuks sündis riigiks.
Kuid täna ja siin tahan ennekõike öelda: Eesti maariiklikud organisatsioonid põhinesid ikkagi sellelsamal kaksikalusel: Eesti kodul ja koolil.
Hoidkem oma kodu ja kooli. Hoidkem õpetajat ja koolijuhti. Hoidkem oma suurmehi.
Jäägu see sammas teiste suurmeeste omade kõrvale Tartu kesklinna kaunistama.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele