Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 80. aastapäeval Kaarli kirikus 30.mail 1997 a.
30.05.1997

Austatud peapiiskop,
austatud kirikujuhid,
armas ristirahvas!

Varahommikuses päikeses mõtlesin sõnade peale, millega Eesti riigipea kõnetaks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kaheksakümnendat aastapäeva. Ja nagu nii sageli juhtub meie igapäevases elus, muutus just see lihtne küsimus keeruliseks.
Minule on kirik alati olnud niisama vana nagu rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur. Kirik on läbi sajandite olnud meie ühine katus, meie kindel kants. Meie kodu ka siis, kui meil kodu ei ole olnud. Ja oma halastuses on ta olnud kodu ka neile, kes on ennast pidanud kodutuks.
Niisiis mõtlesin jumalariigile ja inimeseriigile. Jumalikele voorustele ja inimlikele kiusatustele. Aga ka inimese surematusele. Sest ammu tagasi, okupatsiooniajal, kui kiusatusi oli rohkem kui lootust, püüdsin oma kaasmaalasi julgustada lausega: inimene ongi ajalugu. Lühidalt, tänane aastapäev juhtis mu tagasi Püha Augustinuse juurde, ja mulle tundus, et ei ole sünnis rääkida igaviku palge ees kirikust, mis on nii noor.
Kuid Püha Augustinus annab ka juhatust, kuidas mõista meie kiriku tänast tähtpäeva. Ta on selgitanud meile, et peame olema kahe jalaga maa peal ja vaimuga taevas. Et jumalalt saadud tarkus on seadnud meie maiseid samme. Et elame ühiskonnas ja kaasinimese heaks. Seepärast ongi nii enesestmõistetav, et veel enne Eesti Vabariigi 80. aastapäeva me pühitseme oma kiriku kaheksakümnendat aastapäeva. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kogunes samasugusel maikuu hommikul täna kaheksakümne aasta eest Hugo Treffneri Gümnaasiumis Tartus oma esimesele kongressile, et vastata aja kesksele küsimusele: kuidas korraldada jumalariigi ja inimeseriigi vahekordi uutes oludes? Lubatagu tolleaegsest ajalehest "Teataja" tsiteerida lauset: "Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisev Eesti Vabariik."
Niisiis on minu kohus tänasel kirikupäeval sügava tänuga rõhutada, et veel enne poliitilisi erakondi seadis Eesti maakirik oma eesmärgiks jumalariigi ja inimeseriigi ühendamise niisugusel viisil, mis tagaks eesti rahvale meie õiguste ja kohustuste tasakaalu, meie enese teostamise. Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.
Siit ma ammutangi tänase tähtpäeva kaks lauset, mida lubatagu nimetada läkituseks.
Esimene läkitus on sügav tänutunne, mida Eesti riigipeana tunnen Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku suhtes, kes läbi okupatsiooniaastate pimeda öö suutis ainsa rahvusliku organisatsioonina püsida võõra võimu all. Kiriku kahekõne oma rahvaga, jumalasõna vahendamine kogudustele pidi kurjuseriigi valvsa silma all sageli omandama mõistukõne vormi, kuid ta ei katkenud mitte kunagi. Kirikutorn samastus niivõrd jõuliselt Eesti riigilipuga, et kunstnik Olev Subbi maal Lõuna-Eesti maastikuga keelati võõrvõimu poolt ära, nagu oleks nende võimuses olnud maastikute ja lootuste lukustamine.

Ja minu teine läkitus. Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne riigikiriku mõistet. Kuid sootuks väär oleks sellest järeldada, et Eesti Vabariik kirikut ei vaja. Sootuks vastupidi: meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus. Ma tahan tänasel päeval, lugupeetud kirikujuhid, julgustada teid, et kirik hoopis nõudlikumalt suhtuks meie riiki, meie riigi institutsioonidesse, nõudlikult ja järjepidevalt puhastaks meid hingelisest saastast, omakasust ja moraalitusest.
Aidake säilitada meis sõltumatust, vaimset rikkust, moraali ja tagasihoidlikkust.
Selleks soovin teile hingepuhtust ja jätkuvat jõudu Eestimaa kirikute ja koguduste ülesehitamiseks.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud