Härra Esimees,
Härra Minister,
Ekstsellentsid, mu daamid ja härrad,

ühe väikese riigi suur juht on ütelnud järgmised sõnad: "Väikeriik, mis avaneb maailmamerele, ei saa olla väike." Kui riik ei saa olla väike, peab ta olema suur. Mitte pindalalt ega ka mitte rahvaarvult, vaid vaimult, tahtelt, oma õiguste ja kohustuste mõistmiselt, maailma tajumiselt. Neil tingimustel sobib äsjane tsitaat iseäranis Eestile tänavusel 1997. aasta kevadel. Oleme ütelnud oma Euroatlantilistele partneritele ja ütleme seda ka homme ja ülehomme, et julgeolek on jagamatu; et Euroopa julgeolekut ei saa suurendada toa ühes nurgas teise nurga arvel; ja et hoolimata kõigest jääb Eesti lõppeesmärgiks NATO täisliikmeks saamine. Seda on eriti meeldiv korrata teie ees.

Üks mu naljahimuline sõber on ütelnud, et maailmas on praegu kolm riiki, kes on kindlalt veendunud, et Eesti astub NATOsse. Esimene on Venemaa, teine on Eesti ja kolmas on Taani. Selles pigem emotsionaalses kui ratsionaalses lauses peegeldub Eesti usaldus Taanisse, Eesti tänu Taani parlamendiliikmetele ja Taani valitsusele, mida mul on eriline heameel teile kinnitada tänases avasõnas kaks päeva enne Taani rahvuspüha, Tema Majesteedi sünnipäeva.

Julgeoleku planeerimise üheks puuduseks on ajalise dimensiooni unustamine. Kõneleme julgeoleku arhitektuurist nii, nagu kunagine ehitaja kõneles püramiidide arhitektuurist: toome kaasa igaviku dimensiooni. Kuid praegused ehitusmaterjalid täiustuvad kiiresti. Tänane arhitekt ei ehita perekonnale maja igaveseks, vaid keskmiselt kahekümne viieks aastaks. Ka mina kutsun teid mõtteid koondama mitte piibellikule rahuriigile, vaid järgmisele kahekümne viiele aastale. Igavesest rahust unistasime pärast Esimest ja pärast Teist maailmasõda. Püüdkem õppust võtta mineviku vigadest, vältida haaramatu haaramist ja seada endale realistlikke, see tähendab jõukohaseid ja ennekõike konstruktiivseid ülesandeid. Võite küsida, miks just kakskümmend viis aastat? Vastan meelsasti: olen veendunud, et kahekümne viie aasta pärast on Venemaast kujunenud demokraatlik riik ja meie lastel tuleb lahendada sootuks uusi probleeme, tõenäoliselt veelgi raskemaid, kuid sootuks erinevaid. Näiteks, kas lõpmatu areng on kooskõlas lõpliku maailmaga.

Niisiis ootan ma sellelt konverentsilt vastust küsimustele, kas ja kuidas oleme valmis eluks peale Madriidi. Ma loodan, et välisminister Toomas Hendrik Ilvese ja kaitseminister Andrus Öövli ettekanded annavad teile vastuse neile küsimustele.

Võib ju tunduda, et nüüd, pärast Helsingit ja enne Madriidi tippkohtumist on saabunud hingetõmbehetk. Miks karta Madriidi, kuhu -- nagu on mulle kinnitatud, saabub 97% kõigist asjassepuutuvatest riikidest?
Ma loodan ja olen aina rohkem selles ka veendunud, et ei München ega Jalta pole tõesti enam kahekümne esimese sajandi kujundid.

Ajalugu ei korda ennast nii primitiivselt. Ja Eestil on täna niisugune välispoliitiline kapital, mis tal aastal 1939 puudus: meil on tihedad suhted Washingtoni ja Moskvaga, Pariisi, Bonni ja Londoniga. Teiseks, -- meie julgeoleku üheks teguriks on Eesti aktiivne osa rahvusvahelises tööjaotuses. Eesti sisemine julgeolek toetub stabiilsele majandusele, meie majandus toetub stabiilsele Eesti kroonile. Tänases maailmas on pankadel tankidest kaalukam roll. Kuid sellegipoolest peame olema absoluutselt kindlad, et Madriid ei kujune uute eraldusjoonte tõmbamise viisakaks vormiks, uueks metafooriks. Seda saab vältida, kui Madriidi minna kindla nägemusega Euroopa terviklikust julgeolekuarhitektuurist, mille arhitektuurilisteks lukukivideks on avatus ja läbipaistvus.

Ütlesin hiljaaegu Tallinnas peetud julgeoleku seminaril, et mul on hea meel, et Balti riikide julgeolekuprobleem ei ole enam lihtsalt õhus, vaid sellega töötatakse erinevates riikides tõsiselt. Ometi näeme, kui vähestes riikides söandatakse avalikult tunnistada, et just Baltimaad on selleks proovikiviks, mille järgi ajalugu hakkab hindama Euroopa võimet vältida koos Ühendriikide ja Venemaaga mineviku vigu. Julgeoleku ja stabiilsuse saavutamine siin on hädavajalik, et luua elav ja püsiv Pax Europae, mis kannab meid uude aastatuhandesse.

Julgeoleku suurenemise protsess Läänemereregioonis ongi just see protsess, erinevate suundumuste ja faasidega. See on nagu jõgi, millel on kindel läte ja suue, aga samas ka hulk lisajõgesid. Kuid kahjuks ei kehti siin loodusseadus, et lõppkokkuvõttes liiguvad kõik veetilgad iseenesest kindlalt mere poole. Me ei saa julgeolekut usaldada loodusseaduste hoolde. Ka siis mitte, kui filosoofiliselt näeme demokraatia paratamatust, maailma tulevikku kui demokraatlikku tulevikku. Nii see kahtlemata ongi. See ometi ei tähenda fatalistlikku kõrvalseismist. Ajalugu tunneb ka tagasilööke. Eesti on liiga väike ja minu jaoks liiga kallis, et temaga eksperimenteerida. Pealegi on seda kord juba tehtud. Seepärast on Eesti tõsiselt tänulik Taani pühendumuse ja algatuse eest. Ma ei mõtle siin sugugi ainult äsjast kutset Kopenhaagenisse arutama Balti riikidele antava kaitseabi koordineerimisgrupi loomist. Taani panus on suur ühise Balti rahuvalvepataljoni moodustamisel. Eestile on ülioluline, et BALTBAT'i kaudu on Eesti kaitseväkke jõudnud Lääne kaitsealased teadmised, normid ja väärtused. Just BALTBAT'i läbi oleme tõestanud oma valmisolekut täita demokraatlike riikide kohustusi, julgeolekut mitte ainult tarbida, vaid ka toota. Koos taanlastega on eestlased teinud esimesed rahuvalvealased sammud UNPROFOR'i programmi raames Horvaatias. Paari päeva pärast on taas rühm eesti poisse Taani pataljoni koosseisus sõitmas 6-kuulisele missioonile Bosniasse. Need poisid on meie panus tulevikku, need poisid on meie ühise tahte vili.
See on üks osa Madriidi-järgsest maailmast.

Soovin Teile tänases mõttevahetuses loovust ja ettenägelikkust, et Taani hääl võiks NATOs ka edaspidi sama kindlalt kõlada -- kui vaja, siis kas või üksi: kõik dialoogid on alanud esimesest sõnast. Esimene sõna sünnib tahtest. Kasutage oma konverentsi ja külaskäiku Eestisse selleks, et veenduda: Eestil on tugev kaitsetahe. Selle realistliku optimismiga lubage mul avada tänane konverents.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele