Härra Minister, ekstsellentsid,
daamid ja härrad.

Mul on heameel tuua esile seda toetust, mida Prantsusmaa on osutanud meie riigile taasintegreerumisel rahvusvahelisse poliitikaellu pärast taasiseseisvumist 1991. aastal. Prantsuse välisminister oli see, kes edastas Eesti avalduse liituda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga, Prantsusmaa tugi osutus üheks määravamaks hetkel, mil meid võeti Euroopa Nõukogu täisliikmeks, samuti ka Lääne-Euroopa Liidu assotsieerunud partneri staatuse omistamisel.
Eesti üha tihedam põimumine Euroopa struktuuridega on pidev protsess, millest tulenevad ka meie välispoliitika peamised sihid. Lubage mul järgnevalt peatuda neist kolmel. Ma alustaksin Euroopa Liidust.

Loomulikuma, pingevabama Euroopa suunas liikumise peamiseks tõmbejõuks on nii Euroopa Liidu kui ka NATO laienemine. Eesti on selgesõnaliselt väljendanud soovi saada Euroopa Liidu täisliikmeks. Eesti Euroopa-leping, mille ratifitseerimisprotsess liikmesriikide parlamentides on jõudmas lõpusirgele ning mis peagi jõustub, tõstab meie suhted uuele alusele. Mul on rõõm meenutada, et Euroopa Liidu struktuursesse dialoogi lülitus Eesti just Prantsusmaa eesistumise ajal ning just Cannes“i tippkohtumisele kutsuti esimest korda ka assotsieerunud liikmed. Tänaseks on tipptasemel kohtumised saanud juba traditsiooniks.

Nende kahe tuhande lehekülje ettevalmistamisest, millel andsime vastused Euroopa Komisjoni küsimustikule, kujunesid meie leeritunnid acquis communautaire'i tundmaõppimisel. Me teame, et hulk tööd ootab veel tegemist, kuid meie jõud ja tahe on koondatud sellega õigeks ajaks toimetulekule.

Lähtuvalt meie rollist Euroopa Liidu kandidaatriigina, aga samuti meie ajaloolis-kultuurilisest kuuluvusest Euroopa kultuuriruumi, tunneme, et meil on täielik õigus soovida laienemisprotsessi ladusat kulgu. Euroopa püsivuse huvides peab Euroopa Liidu avardumine lähtuma taotlejate objektiivse, individuaalse ja läbipaistva hindamise põhimõttest. Iga kandidaatriigi majandus- ja ühiskonnareformide edukust tuleb mõõta võrdse, erapooletu mõõdupuuga, milleks on ennekõike Kopenhaagenis Euroopa Liidu Nõukogu poolt sätestatud kriteeriumid. Ainult nii on võimalik kindlaks teha, kas üks või teine riik on valmis ühinema Euroopa Liidu kokkukasvanud perega.

Riike peab hindama eraldi, mitte geograafiliste blokkidena. Ei ole ju rahvad võtnud demokraatiale ja vabale turule ülemineku reforme ette ühtsete blokkidena ega hakka nad ka Euroopa Liidus talitlema blokkidena. Iga riigi üle tuleb otsustada tema saavutuste järgi. Ja veel, hindamise käik peab olema läbipaistev, et ühelgi riigil ei tekiks tunnet, nagu otsustataks tema saatuse üle tema eest ja suletud uste taga. Ainult nii mõistavad assotsieerunud maad selgelt nende kohta langetatud otsuste põhjusi ja saavad täpse pildi valdkondadest, kus vaja reforme tõhusamalt jätkata.

Nagu ma ütlesin, iga maa majanduse ja poliitika arengule lähenetagu objektiivse mõõdupuuga, et saada selgust, kes võiks pääseda laienemise esimesse ringi. On ülimalt tähtis, et laienemisotsus ei põhineks geopoliitilistel teguritel - sellel, kes on kelle naaber, kes asub kui kaugel või lähedal. Mida muud peaks laienemisprotsess lõppeks kindlaks määrama kui mitte seda, kes on valmis sujuvalt liituma küpsete, turumajanduslike demokraatiatega?

Riikide vastuvõtt olenevalt sellest, kus nad juhtuvad paiknema, ja mitte sellest, kui kiired on olnud nende reformid, saadab Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele ühemõttelise, ohtliku sõnumi. Tolle sõnumi tagajärjed oleksid saatuslikud niihästi praegustele kui ka tulevastele Euroopa Liidu liikmetele - kogu meie kontinendile tervikuna. Neis riikides, keda sel põhimõttel esimestena vastu võetaks, saadaks aru, et Euroopa Liit ei suhtu reformide nõudesse tõsiselt, ning lõplikeks ümberkorraldusteks vajalik hoog raugeks ammu enne tegelikku liitumist. Vajadus jätkuvateks muudatusteks jääb aga püsima ning selle kulud tuleb viimaks kanda Euroopa Liidul ja tema maksumaksjatel.
Kõige suuremat hinda peaksid paraku maksma riigid, keda geopoliitiline laienemisotsus välja jätaks, sest neis kaotaksid reformide eestvedajad täielikult jalgealuse. Kui selguks, et pingutused oma maa majandust ja ühiskonnaelu muuta ei oma mingit tähtsust Euroopa Liitu pääsemisel, saaksid uuendused paratamatult ränga hoobi. Reformide takerdumisele järgneks kindlasti ka majanduse allakäik: ostujõu kahanemine võiks anda tõuke majanduslikule väljarändele - need tagajärjed aga kahjustaksid Euroopa Liitu otseselt.

Ent kõige olulisemad järelmõjud tuleneksid poliitilisest tasakaalutusest, milleni majanduse seiskumine Kesk- ja Ida-Euroopa riikides võiks viia. Iga liigutus, mis mõjutaks arenguid sellises suunas, ohustaks lõpptulemusena Euroopa Liidu julgeolekut.

Pääs Euroopa Liitu ei ole mõistagi peapõhjus, miks riigid oma elu ümber korraldavad. Vastupidi, ühiskonna ja majanduse arukam toimimine on lihtsalt vajalik ja kasulik - oma elu reformides aitavad riigid ennekõike iseennast. Ometi tahaksin ma meelde tuletada, et reformide tee on olnud okkaline ja meelepärased tulemused lasknud end sageli oodata. Objektiivsest eristamisalustest lähtuv laienemine annaks Kesk- ja Ida- Euroopa rahvastele julgustavalt märku jätkata oma teed mööda ainuõiget, kestvate muudatuste rada.

Daamid ja härrad, lubage mul rõhutada, et Eesti tahab ühineda Euroopa Liiduga selle pärast, mida Euroopa Liit endast kujutab, selle pärast, mida tal on pakkuda. Omalt poolt ei küsi me enamat kui võrdset võimalust, võimalust, et meid hinnataks meie reformide edukuse järgi.

Ma jätkaksin NATO-ga.

Samamoodi, mõistes, et NATO ja Euroopa Liidu laienemine küll täiendavad teineteist, kuid ei ole omavahel seotud, püüdleb Eesti NATO-sse organisatsiooni enda omaduste pärast. Esiteks, NATO on end alati nimetanud kaitseorganisatsiooniks, mida liidavad ühised demokraatlikud väärtused. Eesti peab kalliks neidsamu demokraatlikke väärtusi. Seega on täiesti loomulik, et soovime töötada koos NATO-ga nende väärtuste kaitsel. Teiseks, NATO on loomas end uue Euroopa täiesti uueks NATO-ks. Eesti ei pürgi külma sõja aegsesse NATO-sse. Nii asendilt kui vaimult on Eesti osa uuest Euroopast ja seetõttu on meil igati õigus osaleda konstruktiivselt uue kaitsekorralduse loomisel. Lühidalt, me soovime NATO-ga ühineda selsamal põhjusel, miks praegused liikmed tahavad seal olla.

NATO laienemise keskne põhimõte peab olema julgeoleku jagamatus - turvalisuse suurenemine ühtedes riikides ei tohi kaasa tuua selle vähenemist teistes. Kui me tõeliselt tahame vältida uute eraldusjoonte tõmbamist, hallide tsoonide teket, siis peavad lausumissõnad nagu "uks jääb avatuks" või "esimesed ei jää viimasteks" kõlama juulikuus usutavalt.

Esimesed uued liitujad kuulutatakse välja eeloleval suvel ning laienemine on kavandatud aastale 1999, kui täitub sümboolne aastakümme Berliini müüri langemisest ja poolsajand NATO rajamisest. Alliansi laienemine, mis kulgeb loomulikult täiesti erinevatel põhimõtetel Euroopa Liidu omast, peab olema mõistetav ka kõrvalseisjaile.

Laienemisotsused peavad sündima kõigile kandidaatriikidele nähtavalt, ja need peavad olema näha ka Venemaale; niisamuti nagu kõnelused NATO ja Venemaa erisuhete üle peavad olema nähtavad ülejäänud partnerriikidele. Neile kandidaatidele, kes jäävad ootama järgmisi avanemisringe, jäägu võimalused avardada rahupartnerlust kuni lepingu viienda artikli piirimaini.

Ja mõni sõna Eesti suhetest Venemaaga.

Eesti on juba pikka aega tunnistanud vajadust kujundada positiivsed, tulemuslikud suhted oma suurima naabri, Venemaaga, ja see aktiivne positiivse hõlmamise poliitika jätkub ka praegu. Nimetatud poliitika koosneb järgmistest tunnustest: vastastikune suveräänsuse tunnustamine; territoriaalsete nõudmiste puudumine; teineteise julgeolekuhuvide arvestamine; vastastikune sõnalise või mis tahes muu vaenutsemise vältimine; vastastikune rahvusvaheliste käitumisnormide austamine; ja mis kõige olulisem - koostöö kõiges, mis võimalik.

Eesti ja Venemaa ühise töö tulemusena on valminud kahe riigi vaheline piirileping, mis sai heakskiidu välisministrite kohtumisel Petroskois, Venemaal. Valmis on nii maismaa- kui ka merepiiri kaardid. Me loodame siiralt, et piirilepingule kirjutatakse alla lähimas tulevikus, ning tahame kindlasti uskuda, et sellest saab järjekordne samm edasi meie suhete arengus Venemaaga.

Et veelgi tugevdada positiivse hõlmamise poliitikat, otsib Eesti järjekindlalt võimalusi vastastikku kasulikuks koostööks ja on ka edaspidi avatud Venemaa ettepanekutele kõigil aladel. Suurepärane näide ühistegevuse laabumisest oleks Eesti ja Vene piirivalvurite laiaulatuslikud ühisõppused ja -operatsioonid ning vajaliku teabe jagamine.

Mu daamid ja härrad, veel tänavu lepitakse Prantsusmaa otsustaval osavõtul kokku Euroopa 21. sajandi maastikus. Viies vabariik on jätkanud Prantsusmaa parimaid traditsioone selles mõttes, et tähtsaid otsusi ei langetata mitte taskus santiime lugedes, mitte päevakajalisest olupoliitikast lähtudes, vaid ajalugu ja tulevikku haaravast grand vision“ist juhindudes, mis on Prantsuse ajaloo, vaimu ja kultuuri vääriline. Ma usun, ma tean, et nii on see ka seekord.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele