Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

President Lennart Meri kõne Prantsusmaa Rahvusvaheliste Suhete Instituudis 13. veebruaril 1997
13.02.1997

Ajaloost ja uue sajandi imperatiividest: Eesti vaatenurk


Härra direktor,
Ekstsellentsid,
Daamid ja härrad,

Mul on suur hea meel esineda ühes Prantsuse välispoliitilise mõtte kantsidest, mis, nagu näha, võib lisaks vaimutoidule pakkuda ka kehalist kosutust.

Tänapäevane maailm kahjuks enamasti ei serveeri meile, poliitikuile, nii meeldivaid valikuvõimalusi kui see kaunis laud siin. Meile vähemalt näib, et aina oleme sunnitud valima üksnes liiga soolase ja veel soolasema, liiga hapu ja veel hapuma vahel. Kuid, daamid ja härrad, tänapäeva maailmas on valikuvõimalused ikkagi olemas. Ja need valikuvõimalused on kõigist meie suurtest hetkemuredest hoolimata kaugelt avaramad ja võrratult meeldivamad
kui näiteks need, mille ees seisid Prantsusmaa ja Eesti juhid 1940. aasta juunikuus, peaaegu päevapealt ühel ja samal ajahetkel. Sel ajal oli nii teie kui ka meie valikuvabadus traagiliselt ahtaks kahanenud.

Toonaste õnnetustega võrreldes on maailm vahepeal muidugi tohutult paranenud. Valikuvõimalused pole mitte ainult paremad, vaid neid on ka tunduvalt rohkem. Vahel tundub koguni, et valikuvõimaluste tormiline rohkenemine - kas või näiteks EL ja NATO laienemise variantides - tikub juba üldpilti ähmastama ja otsustajatele aina kasvavaks koormaks kujunema.

Inimlikult on see ju nii mõistetav. Valikuvabadus muidugi on elu kroon, aga niimoodi kroonitud elu eest tuleb maksta ka üsna kõrget hinda. Valikuvabadus paneb meile teadagi peale otsuste langetamise kohustuse, ja mis veel hullem, koguni otsuste täideviimise kohustuse. Ja see, nagu iga kodanik ja iga poliitik teab, on väga raske ja riskantne kohustus. Pole siis ka imestada, et nii riikide kui tavakodanike elus on kõige sagedasemaks, kõige esimeseks impulsiivseks otsuseks otsustamise edasilükkamise otsus. Ja kui langetatud otsust ei saa enam tagasi võtta, siis on ju nii loomulik, et püütakse vähemalt edasi lükata seda iseäranis koledat asja, nimelt otsuse täideviimist. Pandagu muide tähele, et sõna "täideviimine" tähendab mitmetes keeltes muu hulgas ka veel pea maharaiumist või inimese hukkasaatmist mingil muul teel.

Daamid ja härrad, palun ärge eelöeldust järeldage, et ma üldinimlikku edasilükkamise kirge ja kunsti alahindan. Ma möönan, et peen edasilükkamise tehnika on iseäranis poliitikas aegade jooksul suure täiuslikkuseni välja arenenud. Vana hea passiivse venitamistaktika asemel ja kõrval on eriti meie lõppeval sajandil kasutusele võetud uutmoodi, aktiivne ja tõhus edasilükkamisstrateegia, kus keskendutakse mitte niivõrd omaenda kui just vastase otsuste edasilükkamisele. Oponenti sunnitakse kandma täideviimata otsuse ränka koormat, kuni ta sellest täiesti ära väsib ja otsuse täideviimine juba täitsa võimatuks muutub. Eestist vaadates eriti kirgas näide on Soome pikaajaline poliitiline akrobaatika pärast Teist maailmasõda, mida on ülekohtuselt ka halvustatud. Suurte pingutuste ja ka ohvrite hinnaga õnnestus Soomel pidevalt õhus rippuvat Nõukogude agressiooni ohtu seni edasi lükata, kuni vastase anneksiooniplaanid hapuks läksid. Soome ohvrid olid lõppkokkuvõttes kaugelt väiksemad neist, mida pidid tooma kõik teised kunagised rajariigid Läänemerest Musta mereni.

Kirjeldatud vaatevinklist polnud ju ka külm sõda õieti midagi muud kui enneolematu ulatuse ja koordinatsiooniastmega edasilükkamispoliitika, millega Nõukogude impeeriumit sunniti oma maailmavallutamisprogrammi seni edasi lükkama, kuni ta täideviimata programmi tohutu raskuse all kokku varises. Võtkem siit teadmiseks, daamid ja härrad: täideviimata otsuste koorem võib, olenemata otsuste sisust, kasvada ränkraskeks koormaks, mis hakkab ähvardama mitte ainult programmi, vaid ka programmi väljakuulutajat ennast.
Ei ole praegu puudus ka nendest, kes loodavad, et Euroopa Liidu ja NATO laienemishoog ühel heal päeval raugeb.
Mis siis, kui see lootus äkki polegi päris põhjendamata? Mis siis, kui 15 Euroopa Liidu liikmesriiki ning 16 NATO liikmesriiki ei suuda mõelda nagu üks mees ega pidevalt meeles hoida deklareeritud printsiipe demokraatiast ja vabadusest, vaid mõtlevad paremal juhul regionaalselt ning ehitavad oma isiklikke kaitseliine koos oma lähimate naabritega?

Siis, mu daamid ja härrad, ei leia me 21. sajandil eest mitte terviklikku ja enesekindlat Euroopat, mis aitaks kaasa demokraatia laienemisele kogu maailmas, vaid mureneva arhipelaagi, millel puudub kindel ankur ja mida söövitavad siseprobleemid. Siis pole me ehitanud uut julgeolekumudelit, mis välistaks lõppeva sajandi maailmasõjad, vaid veame sinna kaasa 19. sajandi geopoliitilise mõtlemise, kus julgeoleku pidi tagama mitte võrdne partnerlus, vaid regionaalne ekspansioon, kus julgeoleku kasvu ühes riigis käsitas naaber oma julgeoleku automaatse kahandamisena ning kus ühed riigid jagasid teiste riikidega mõjusfääre üle kolmandate riikide peade.

Tänapäeva "kolmanda riigid" - ikka needsamad põlised Euroopa rahvad, nimetatagu neid siis Kesk- või Ida-Euroopa või ka Põhja- või Lõuna-Euroopa rahvasteks - ei soovi enam olla vaikivad tehingute objektid. Nad on kuulutanud oma tahet astuda Euroopa demokraatlike riikide ühendusse, muutuda läbiräägitavast objektist läbirääkivaks subjektiks. Ja sellega võtta enda kanda vastutus otsuste tegemisel osaleda, mitte ainult neile alluda.
Vastutus lasub perekonnas ainult täisealistel. Kuid kes kaela kandma hakkab, sellel tuleb asuda koormat jagama, tuleb asuda vastutama. Edasilükkamine ainult lagundab perekonda.

Mu daamid ja härrad, julgen teile kinnitada, et Eesti on täisealine. Me ei kauple endale eeliseid mineviku ülekohtule viidates ega looda ka võluväel minema pühkida kõiki okupatsiooni tagajärgi. Kui Eesti ja Venemaa vahel osutus võimatuks taastada ennesõjaaegne piir, töötasime koos Venemaaga välja mõlemaid pooli rahuldava uue piirilepingu. Eesti on valmis sellele alla kirjutama hommepäev, on valmis kinnitama soovi läheneda tulevikule õigusriigile kohaselt.
Kui Euroopa Liit on organisatsiooniga liitujatele seadnud kindla künnise, siis Eesti, nii nagu iga Euroopa riigi huvides on nende kriteeriumide täpne järgimine. Meil ei ole vaja mööndusi, mis lahustaksid liidu olemuse ja muudaksid ta paljude jõuetute maailmaorganisatsioonide sarnaseks. Eesti, ehk küll veremaitse suus, täidab juba praegu paljusid Euroopa Liidu seadusandlikke ja majanduslikke tingimusi. EBRD hinnangul on Eesti üks kõige kiiremaid ja edukamaid reformijaid endiste kommunistlike riikide hulgas. Prantsusmaa leiaks endale Eestis peagi potentsiaalse partneri isegi EMU raames, sest neljast kriteeriumist täidab Eesti praegu kolm. Üksnes inflatsioon on veel liiga kõrge, kuid kontrolli all ning Euroopa tasemele lähenemas.

Ja ma ei räägi ainult majanduskriteeriumidest. 1997. aastal naudime Eestis taas seda magusat privileegi, millest olime nii pikaks ajaks ilma jäetud: me elame avatud ühiskonnas, kus on olemas põhiseaduslikult tagatud vabadused, kus sõjavägi on kindlalt tsiviilkontrolli all ja kus tegutseb elujõuline valitsusväline kolmas sektor. Demokraatia Eestis funktsioneerib. Ameerika Freedom House, kodanikuvabaduste karm valvekoer, on paigutanud Eesti koos Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapaniga "täiesti vabade" riikide hulka.

Eesti on valmis kandma vastutust.

Nii et küsimus on pigem selles, kas ka Euroopa Liit on otsustusteks valmis. Ma loodan, et Valitsustevaheline Konverents leiab sellele küsimusele vastuse ning laienemisläbirääkimised algavad tõesti 1998. a. alguses. Ma ei tea, kas esimeste liitujate seas on Eesti või Tshehhi või Poola või hoopis keegi teine. Aga ma tean, et seda ei tohigi praegu keegi teada. Sest kui selline otsus oleks juba olemas, siis saaks ta olla tehtud ainult põhimõtteid ohverdades, ainult geopoliitikale tuginedes.

Kui aga riike hakatakse Euroopa struktuuridesse vastu võtma üksnes geograafilise asendi põhjal, mitte aga reformide edukust arvestades, siis saadetakse sellega Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, aga kokkuvõttes kogu Euroopale, niisugune signaal, millest ohtlikumat ja tagurlikumat pole. Sest kes on nõus pingutama reformide nimel, kui see Euroopa struktuuridega liitumist kübetki lähemale ei too? Külgetõmbejõud, mida Euroopa Liit ja NATO praegu omab, mõjub stabiliseerivalt ja konsolideerivalt kogu kontinendile. Aga ilma tegudeta ei mõju ta igavesti. Ja kui tema mõju lakkab, siis mitte ainult äärealadel. Raskeks läheb ka keskmes.

Et 21. sajandil ei tabaks Euroopat uus lagunemine, tuleb paraku otsusekindlust üles näidata juba täna. Ja erilist otsusekindlust nõuab 1997. aasta suurriikidelt.

Sügavalt juurdunud laiendamishirmude kummutamiseks ei piisa ainult lingvistikast. Stabiilsus, heaolu ja kõrge julgeolekuaste demokraatlikus Euroopas on parim tõestus Venemaa rahvastele, parim tugi Vene demokraatidele. Kui ei veena sõnad, peab veenma tegu.
Euroopal pole põhjust oma otsustes kahelda.

Lõpetuseks ei saa ma siin meenutamata jätta Prantsusmaa rolli kogu Ida-Euroopa, seal hulgas ka Baltikumi ja Eesti viimaseaegses ajaloos. See värvikirev mosaiik, mis meile Euroopa poliitilise kaardi idaküljelt praegu vastu vaatab, on ju olulisel määral loodud Prantsusmaa soodustusel ja mõjul, pärineb Versailles` Euroopast. Ja mulle tundub, et Prantsusmaa murelik huvi selle piirkonna vastu on muu hulgas mõistetav ka kui looja huvi oma loomingu vastu ja vastutus selle eest. Seda vastutust ja huvi on, mu daamid ja härrad, väga julgustav tunnetada.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud