Härra juhataja,
Ekstsellentsid,
Lugupeetud külalised,

Mul on hea meel avada konverents Balti regiooni julgeoleku teemal, mille eesmärgiks on kuulutatud inventuuri tegemine enne NATO tippkohtumist. See konverents on väga õigeaegne, kuna ta toimub samal nädalal, mil USA uus välisminister tutvub ja peab nõu NATO ja Venemaa juhtidega meile kõigile esmajärgulise tähtsusega küsimuses.
Poole sajandi eest rajas Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekuarhitektuuri toonane suurriik, järgides mõjusfääride piire ning küsimata nende riikide arvamust, kelle saatus sellest olenes.
Praegu on 1997. aasta. Demokraatia ei ole retooriline sõnakõlks, nagu ta kunagi selles piirkonnas oli. Ka väikesel riigil on 1997. aastal oma hääl. Selgelt ja rahulikult ütleme koos oma sõpradega mistahes mõjusfääride peale sõbraliku ja kindla EI. Mitte EI, me ei taha, vaid EI, me ei luba.
Poole sajandi võrra vanem maailm ei ole tingimata samavõrra targem. Aga me oleme õppinud vähemalt seda, et salakokkulepped üle kolmandate riikide pea ei ole lahendus. Seepärast rõhutab ka Eesti NATO laienemisel kahte märksõna - avatus ja läbipaistvus. Seepärast soovin teile, lugupeetud konverentsist osavõtjad, järgnevateks päevadeks avameelset arutelu ja avarat pilku, sest 21. sajandi näo kujundavad juba tänased otsused.
Otsused ei ole täna lihtsamad kui pool sajandit tagasi, ehkki valikud on muidugi tunduvalt meeldivamad. Ja neid on ka rohkem, koguni niivõrd, et EL ja NATO laienemise variandid kipuvad otsustajatel üle pea kasvama. Ja kui otsustada on raske, siis on teadagi nii riikide kui tavakodanike elus kõige sagedasemaks, kõige esimeseks impulsiivseks otsuseks otsustamise edasilükkamise otsus.
Seepärast on mul eriti hea meel Madeleine Albrighti hiljuti lausutud sõnade üle,
et NATO laienemine ON edasilükkamatu ning NATO laienemiskavu ei jäeta ühegi riigi vastuseisu tõttu paika panemata juba sel suvel. Muidugi tuleb seda teha nii, et laienemine ei toimu ühegi riigi julgeoleku arvelt. Et aga möödunud sajandi koloniaalne mõtlemine pole paraku maailmast kadunud, tähendab see eeskätt selgitamist, et julgeolek pole piim, mida ühest kruusist teise valades jääb ühes vähemaks ja teises voolab üle ääre. Meie kõigi ühiseks eesmärgiks on ühtlane ning stabiilne tasakaal.
Eesti on selgitanud, et meie jaoks tähendab pürgimus NATOsse eeskätt osalemist Euroopa taasühinemises, ebastabiilsuse asendamist stabiilsusega, lahutamatut liitumist riikidega, kelle eksisteerimise aluseks on demokraatlike väärtuste austamine. Ja NATO pole mitte ainult retoorikas kinnitanud soovi teha koostööd kõikide riikidega, vaid seda ka praktiliselt tõestanud, käivitades Rahupartnerlusprogrammi. Nüüd on tema partnerite otsustada, kui tihedat koostööd nad soovivad. Eesti valik on NATO täisliikme staatus ja selle nimel lööme täiel jõul kaasa Rahupartnerluses..
Muidugi on NATO liikmesriikide valida, milliste kriteeriumide alusel ja keda NATOga liituma kutsutakse. Need küsimused, "kes" ja "kuidas", on Eestile ja tegelikult kogu põhimõtteid austavale maailmale tähtsamad kui küsimus "millal". Sellel kevadtalvel, mil otsustamise päev läheneb, on kõige tähtsam kindel signaal, et 8. juuli Madridis ei kujune "viimseks kohtupäevaks". Ja ehk küll närve söövalt hilja, hakkab minul kujunema veendumus, et nii see tõesti ei lähe. Sellele veendumusele annavad toitu minu viimase aja arutelud maailma suurriikide juhtidega. Küsimus "Mida teha Balti riikidega?" ei ole kaugeltki veel leidnud lahendust. Kuid küsimus ei ole enam kalevi all, vaid siiski juba laua peal, ja selle kallal töötavad paljud helged pead nii Euroopas kui USA-s, ja muidugi Venemaal.
Homme ja ülehomme esitab see küsimus väljakutse teile, lugupeetud külalised. Analüüsige ja lahake kartmatult ja targalt nii Klaus Kinkeli "Abfederungsprozess“i", USA Baltic Action Plan“i kui president Jaques Chiraci eriharta ja assotsieerunud liikme ideid. Võrrelge ja sulatage need Eesti ja teiste Balti riikide ettepanekutega. Pidage sealjuures meeles, et Eesti oli üks esimesi riike, kes liitus Rahupartnerlusprogrammiga ning on olnud aktiivsemate osalejate seas. Et alustanud koos oma Läti ja Leedu sõpradega Nõukogude impeeriumi riismeilt ilma igasuguse oma sõjaväeta, osaleme täna rahuvalveoperatsioonides Liibanonis ja Bosnias, et eeloleval suvel viib Eesti läbi suuremastaabilise rahvusvahelise õppuse, millel osaleb 2500 sõjaväelast kaheksast NATO partnerriigist. Usun, et just sõjaline koostöö on andnud kinnitust eestlaste võimest kiiresti õppida. Usun, et Eesti on ka tõestanud oma otsuste püsivust.
Samas - tean, et räägin nii oma kolleegide nimel teistes Balti riikides kui ka Eesti nimel - ei hinda me üle oma tänast kaitsevõimet. Me oleme oma vajakajäämistest teadlikud ning teeme kõik, et kaitsejõudusid arendada ning nende varustus kaasajastada. Kaitsekulutuste suurendamine tähendab meie rahvale paljustki loobumist, kuid samas näitab ka rahva valmidust sääraste otsuste langetamiseks. See tõestab, et NATO poolt seatud tingimused meid ei kohuta. Me ei oota sellelt organisatsioonilt avasüli vastuvõttu, vaid teeme kõik, et saada usaldatavaks ja võrdväärseks liikmeks. Me taotleme koostööd ja vastuvõttu vastastikuse lugupidamise ja ühiste väärtuste alusel.
Ja lõpetuseks üks viimane mõte. Keegi on hästi öelnud, et lausa vastu SRÜ piire asuvad Baltimaad on just selleks proovikiviks, mille järgi ajalugu hakkab hindama Euroopa riikide võimet vältida koos Ühendriikide ja Venemaaga mineviku vigu. Mu sõnum on selge. Ärgu tulgu enam uut Jaltat. Ärgu tulgu enam uusi eraldusjooni läbi meie isade maade. Julgeolek ja stabiilsus selles Euroopa piirkonnas on hädavajalik selleks, et luua elav ja püsiv Pax Europa, mis kannab meid uude aastatuhandesse. See on meie siht. Selle saavutamisele kaasaaitamiseks te siin oletegi.
Soovin teile vastutustunnet, tahtmist ja jõudu mõelda mitte ainult tänasele, vaid ka homsele päevale.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele