Kallid kaasmaalased Eestis ja maailmas!
Lugupeetavad suursaadikud ja külalised!

Soovin teile kõigile kogu südamest õnne Eesti Vabariigi seitsmekümne üheksandaks aastapäevaks!

Kui ma hommikuselt paraadilt Kadriorgu jõudsin ja mõtlesin, mida tuleks tänasel sünnipäeval Eesti rahvale öelda, tundus mu sõnum väga lihtne. Tahaksin teile edasi anda seda eestlase nappi südamlikkust, mis Vabaduse platsil valitses. Kas on kummaline, kui sõjaväeparaadi nimetada südamlikuks? Võib-olla see on mujal nii, aga mitte meie väikesel Eestimaal, mis on ju üks pere, üks talu, üks kodu. Ma nägin mundrisse riietatud noori, meie tütreid ja poegi, kes on valmis oma rahvast kaitsma. Ma nägin teid, kallid kaasmaalased, teie vaoshoitud uhkust oma tütarde-poegade või õdede-vendade üle. Ma nägin väljasirutatud käsi, pahklikke ja samas ka tillukesi, ja mul oli tahtmine teid kõiki kättpidi teretada, - teretada, tervitada, õnnitleda, mida ma nüüd raadio, televisiooni ja ajakirjanduse vahendusel teile tunnistan.

Ma tänan teid, kaasmaalased, ma tänan teid, kaitseväelased. Ja iseäranis tänan ma teid, Eesti iseseisvuse ja kaitseväe veterane. Tänan saatust, et olete vastu pidanud ja et Eesti Vabariik sai oma ordenite ja medalitega avaldada teile oma austust teie truuduse eest, oma lugupidamist selle eest, et olete oma eluga, oma poliitilise oskusega, oma igapäevatööga rahvusteadvuse süvendamisel taganud meie riigi järjekestvuse nii veenval viisil, et seda ei ole olnud vaja kellelegi tõestama hakata. Või kui, siis ainult mõnele suguvennale siinsamas kodumaal, kelle suu kõneleb riigist ja teod oblastist. Lugupeetavad veteranid, ärge pange seda tähele. Sammuge uhkesti noortega ühes rivis, õpetage noori oma eeskuju ja truudusega, sõlmige kokku oma noorpõlve unistused tänase nooruse unistustega.

Eesti Vabariik sündis nagu Poola, Tshehhoslovakkia, Ungari ja paljud teised riigid, vaba rahva õigusest vabale tahteavaldusele, enesemääramisõigusele. Võõrriikide ajutised administratsioonid suutsid kodumaa häält ajuti lämmatada, kuid ei ole iial suutnud teie tahet murda. Ja teisalt: teie tahet on toitnud just see teadmine, et ebaõigus ei sünnita õigust. Selles vankumatus, peaaegu liigutavas usus rahvusvahelisse õigusse olete olnud ka Euroopas paljudele eeskujuks. Teie unistus on olnud meie tugevus. Meenutage Martin Luther Kingi: kui üksinda ta oli, kui ta kuulutas: mul on unistus! Kuid ta kuulutas seda järelejätmatult, kuni tema unistus muutus Ühendriikide unistuseks, kuni unistus muutus tahteks ja tahe muutus teoks. Tänased mundrikandjad kaitsevad rahu ja inimõigusi kaugel väljaspool meie piire. See on tänase Eesti nägu.
Niisugune on mu kokkuvõte tänasest hommikust.

Kuid aastapäev on kokkuvõte kogu Eesti ajaloost, et selle kogemusi rakendada tuleviku nimel; et teil kõigil, armsad kaasmaalased, oleks ühine nägemus Eestist, Eesti asendist Euroopas, Eesti puudustest ja võimalustest.

Olen alati rõhutanud ja rõhutan ka täna, et ühe väikese riigi sise- ja välispoliitika on teineteisest lahutamatud. Iseseisvus on ühiskondlik lepe, tänases maailmas veelgi enam kui eilses. Lepe eeldab usaldust. Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali. Sisepoliitiline eneseusaldus toidab välispoliitilist usaldust Eesti vastu, see omakorda aitab kasvatada ja kindlustada Eesti heaolu. Eesti heaolu on kõigepealt eesti kodaniku heaolu, eesti perekonna heaolu, eesti ühiskonna ja riigi heaolu. Usaldust oma riigi vastu toodate kõigepealt teie ise, Eesti Vabariigi kodanikud, aga teisel viisil, kuid samaväärselt toodab usaldust ja heaolu iga Eesti saatkond ja iga Eesti ajaleht. Valitsus ei ole probleem ja valitsus ei ole lahendus. Meie ise, Eesti Vabariigi kodanikud, oleme lahendus. Seda mõistsid meie riigiisad 79 aastat tagasi, kui nad panid kirja "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". Kas suudame järgida oma riigiisasid, vältides nende vigu? Kas suudame neist veelgi kiiremini viia Eesti Euroopa demokraatlike riikide esiritta, toetudes oma määratule kogemusele, mis sisaldab nii saavutusi kui kaotusi? Sellele küsimusele peab iga Eesti Vabariigi kodanik, kus iganes ta elab ja töötab, vastama täna jõulise jaatusega.

Ja kuna te olete oma jaa-sõna öelnud, on minu kohus teile öelda, et me oleme isekeskis käratsedes aega kaotanud. Risttee on lähemal kui arvame. Eesti ei ole kunagi kahelnud, et ta kuulub Euroopasse. Kuid iseasi, mida arvab Euroopa, täpsemini need riigid, kes kuuluvad Euroopa Liitu. Statistiliste näitajate poolest võin teile kinnitada, armsad kaasmaalased, et teie tööd ja sihikindlust hinnatakse kõrgelt. Meil on tõsiseltvõetav võimalus astuda Euroopa Liidu laienemise esimesse ringi, kuid ühel tingimusel: oleme kohustatud ka oma riigiaparaadi euroopaliku nõudlikkusega tööle rakendama. Euroopa Liidu laienemine toimub objektiivsete majanduskriteeriumide põhjal, ja need on meil head. Kuid need näitajad kokku annavad meile ikkagi ainult avatud ukse võimaluse. Kas me seda võimalust oskame kasutada, see otsustatakse siin, Eestis, kõrgemate riigiametnike poolt, teie endi poolt. Tegemata tööde lõpuleviimiseks on meile aega jäänud napilt. Piisavalt, kui aega lugeda nädalates. Vähevõitu, kui lugeda kuude kaupa. Mulle teeb muret, et me ei oska ajategurit hinnata ega tajuda maailma tema pidevas muutumises. Eesti Vabariik ei ole saar, kus elab poliitik nimega Robinson Crusoe. Tänane riik on ühiskondlik leping, kus teiseks lepingupooleks on rahvusvaheline üldsus. Robinson Crusoel oli vähemalt teada, et kusagil maailma teises otsas asub linn nimega London. Kuid jälgides seda muretut vastlasõitu, mida me endale lubame, tekib kiusatus riigiametnikku võrrelda pigem Reedega, kellel polnud aimugi maailmast, kus tiksuvad kellad, toimivad plaanid ja rong sõidab ära hoolimata sellest, et rongile kippuja on sümpaatne, väike ja korraldab laulupidusid.

Ja ennekõike: kas meie ministrid, kõrgemad riigiametnikud, Riigikogu liikmed on üldse pidanud vajalikuks selgitada Eesti Vabariigi kodanikule ning talupidajale kõigepealt, miks me sinna Euroopa Liitu nii kangesti ja kiiresti kipume? Või, nagu hiljaaegu lehest lugeda võis: alles me saime ühest liidust välja?!

Oskan sellest üksnes järeldada, et meie ametiasutuste töö ei ole piisavalt läbipaistev. Kuid läbipaistmatuse taha varjab ennast harimatus ja kasuahnus. Läbipaistmatus on oht demokraatiale, ta tõukab rahva riigist eemale. Avaliku võimu aktid, koguni riigipea kõned, peavad olema avalikud, kui neid pole just kuulutatud riigisaladuseks. Meil kisub kangesti vastupidi olema, - kõik oleks justkui saladus peale riigisaladuse enda, mis pääseb lahedalt päevalehtedesse. Ikka ja jälle tuleb selgeks teha, kuidas me käitume teiste suhtes ja teiste keskel. Avalik võim on alati teiste keskel. Eesti Vabariik on alati teiste keskel. See on nii sisepoliitika kui välispoliitika. See on meie riigi nägu. Üksainus nägu tal ongi. Vahel jääb mulje, nagu oleks tal nägusid kaks, nagu muistsel Jaanusel, - väljapoole naeratav, sissepoole morn. Pagan võtaks, isegi hobusele ei tohi morni näoga läheneda, liiati siis Eesti Vabariigi kodanikule. Kui palju siin sõltub kasvõi ühest ainsast inimesest näitab suursaadik Ernst Jaaksoni eeskuju. Olgu tema naeratav järelejätmatu vastupidavus meil kõigil alati silmade ees ja meile kõigile kohustuseks. Ja see riigiametnik, kes keeldus ilma honorarita loengut pidamast oma haldusalast, - teiste sõnadega oma otsest kohustust - tuleb avalikust teenistusest kõrvaldada kui julgeolekurisk, mida ta liialdamata ongi. Riik on kutsutud rahvast teenima, mitte vastupidi.
Venestamisaastatel oleme õppinud rahvust hoidma; õppigem nüüd ka riiki hoidma. Igaüks teist oskab vihmavarju hoida. Riik ongi rahva vihmavari.

Oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi.

Professionaalne eetika on igal tõsiseltvõetaval erialal. Mu usk paremasse Eestisse tugineb sellele, et üha rohkem on tekkinud erialasid, mis tahavad end tõsiselt võtta. Selleks, et ka teised neid tõsiselt võtaksid, on vaja seda igapäevaste tegudega kinnitada. Tegu on see, mis sageli puudu jääb ja järelikult jääb puudu kõik.

Ka poliitik on elukutse, mis nõuab kõrgeid kutseoskusi ja samavõrd kõrget kutse-eetikat. Poliitika ei tohi poliitikule olla äriidee. Kes tahavad teha äri, palun, astuge kõrvale. Tehke äri ära ja tulge siis tagasi, kui soovite. Ka poliitikukutse nõuab koolitust. Eesti poliitikutel, Eesti erakondadel ei ole seljataga pikaajalist kooli, pikaajalist demokraatia traditsiooni ega saagi olla. Need poliitikud, kes meil täna tegevad on, on saanud parima koolituse, mida meie oludes võimalik saada - viis aastat põhiseaduslikku praktikat. See jutt on mõeldud nii rahvale kui poliitikutele. Me võime üksteist aina ümber istuma panna nagu Krõlovi "Kvartetis", ent see ei aita. Aitab üksnes see, kui õpime nooti, õpime mängima nii, et mäng kokku kõlab. Mõnda mõistetakse ja antakse andeks, kui on näha õppimistahet. Me peame ise endale koolitama elukutselised poliitikud.

Ma ei saa kiita heaks inimeste hindamist eelarvamustest lähtuvalt, nende grupikuuluvuse kohaselt. Õigusriigis kaalutakse iga inimese tegu seaduste ja eetika kaaludel individuaalselt. Ma ei arva, et kõik poliitikud, kõik erakonnad on usaldust kuritarvitanud. Stereotüüpne mõtlemine on võib-olla eelmise vene aja rudiment ja sellisena ohtlik.
Mina, vastupidi, hoian pöialt Eesti praegustele poliitikutele ja erakondadele nende toimivateks erakondadeks kujunemise raskel teel. Ma ei pea toimivuse all silmas liikmete arvu, ma mõtlen erakonnaks olemise motiivi, tegevuse eesmärke, tegutsemislaadi. Ma mõtlen erakondi, mis keskenduksid eelkõige oma valijaskonna huvide esindamisele, mis arutleksid, kuidas neid huve kõige paremini ellu viia, kuidas erinevaid huve omavahel lepitada ning mis peaksid seejuures silmas, et nad on olemas üksnes tingimusel, et on olemas Eesti riik. Et nad on Eesti erakonnad. Olen optimistlik, sest näen kõigil suurematel täna tegutsevatel erakondadel eeldusi toimivaks erakonnaks kujuneda.

Sest ilma erakondadeta ei ole ka demokraatiat.

Keegi pole veel osanud ega julgenud sõnastada, mis on alternatiiv. Alternatiiv on ajutine joobumus korrast ja lihtsatest lubadustest ning pohmelusest ärkamine heal juhul samade, tõenäoliselt hullemate probleemide ees.
Ma hoian pöialt, et me suudaksime avalikku ellu taas kaasata haritlaskonna. Mitte poliitikutena, nagu nad seda üleminekuperioodil olid sunnitud tegema, vaid haritlaskonnana. Miks? Sest meie talupojamõistus, eestlase ARU on meie suurim loodusväärtus. Edukad on olnud need riigid, kellel pole olnud oma kulda, oma naftat, oma teemanti. Kellel on ainult üks vajadus - toetuda iseendale.

Ma hoian pöialt, et hariduse ja haritlaste väärtustamine tõuseks prioriteediks. Ühes sellega hoian pöialt kasvavale põlvkonnale, kel on meist rohkem aega end koolitada ka poliitiku elukutseks.

Kuid senikaua vähemalt peame oma vankrit vedama nende jõududega, kes meil on. Põhiraskus ja -vastutus usalduse taastamisel lasub praegustel poliitikutel ja erakondadel endil. Võib-olla aitab seda vastutust paremini tajuda see, kui meeles pidada, et kasvav põlvkond õpib oma riiki, poliitikat tundma muuhulgas ka meie eeskujude, meie pusimiste, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste najal.

Ma olen veendunud Eesti rahva suutlikkuses ja usun Eesti erakondade tervesse mõistusesse ja õppimisvõimesse. Demokraatia veskid jahvatavad aeglaselt, aga nad jahvatavad. Selles on minu optimismi allikas.
Meie sihiks täna ja igal järgmisel, nagu ka eelmisel aastapäeval on, et Eesti Vabariik JÄÄB. Usaldus on olulisim rahvusliku julgeoleku tegur.

Usalduse sünnitamine tähendab igapäevast tööd selle nimel, et säilitada ja kindlustada ühiskonna stabiilsust ning mitte kaotada edasiliikumise kiiruses. Midagi ei saa kunagi olema lõplikult käes. Iga päev me loome ja taasloome usaldust ja eneseusaldust, seega - Eestit, tema iseseisvust ja heaolu, teie endi heaolu. Iseseisev riik on pidev loomisprotsess, milles me KÕIK oleme võrdväärsed osalised.

Soovin veel kord kõigile õnne Eesti Vabariigi aastapäeval!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele