Lugupeetav Akadeemia President,
lugupeetav Akadeemiline vabariik,

otsustasin teie poole pöörduda nimelt nende sõnadega. Neid kasutati ühes dokumendis 1816 Tartu ülikooli ja Tartu vaimsuse iseloomustamiseks. Keiserliku isevalitsuse õhkkonnas oli vabariigil mõistagi alavääristav sisu. Eelseisval lühikesel tseremoonial on vabariigil, ma loodan, programmiline sisu.
Teadus on suveräänne, sest kultuur on suveräänne, sest elu on suveräänne. Paradoksaalsel kombel peab teadus olema suveräänne ka teaduse enda suhtes. Plato teadlaste riik, teiste sõnadega elukorraldus, mis oleks allutatud ühele domineerivale ideele, realiseerus iseenda vastandiks, totalitaarseks riigiks. Selle koledat hinda me maksame ka täna veel, maksame tõenäoliselt kaua. Akadeemia ja akadeemiline pere saab olla üksnes vabariik.
Ametikett, mille ma nüüdsama Teie õlgadele asetan, lugupeetav Eesti Teaduste Akadeemia president, ei kaalu palju. Ta kaalub parasjagu, et tunneksite oma õlgadel vabaduse raskust, vabaduseõigusi ja kohustusi, seda tabamatut tasakaalu, mille poole inimvaim on kogu oma eksistentsi vältel püüelnud ja mida, ma loodan siiralt, ta kunagi jahimehe kombel ei taba, ei pista pauna, ei torka praevardasse. Olgu võimu ja vaimu tasakaalu tabamatus ja samas tasakaalu tabamise väsimatu lootus selle ametiketi sümbol, mis juhib Teid ja Teie kaudu, lugupeetav president, Eesti akadeemilist vabariiki.
Selleks soovin teile südamest õnne ja jõudu.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele